RAJU LEIERDAMINE: Kolumnist ja kuldsete kätega inimene Indrek Kuus imestab, kuidas paljukirutud inimestest ühtäkki pühakud saavad ning miks neid oksendamiseni tsiteerima kukutakse.
Sõitsin ükspäev autoga poodi ja raadio mängis; mingi mees seletas, et president Lennart Meri oli juba seetõttu nii imeline ja eriline suurkuju, et ta ehitas maja kohta, kus meri vahutab ja möllab ning tuuled puhuvad. Teatavasti rajas Meri endale kodu Viimsisse Armuneeme poolsaarele ja selle ümber käis omal ajal kõva kisa. Et küll on ikka jultumust, ja inimesed ei saa seal enam vabalt ringi kooserdada. Igatahes vahetasin kanalit, tekkis lennartmerinduse ihaluse üledoos.
Nüüd on Meri surnud ja teda tuuakse eeskujuks ja tsiteeritakse kõnedes ja kirjatükkides ja saadetes. Meri on kahtlemata Eesti ajaloo suurkuju, kuid temast on tehtud lausa pühak. „Mida küll Lennart Meri oleks öelnud,“ kostab keegi arvamusliider või muidu targutaja, kui keegi on mingi sigadusega hakkama saanud või on muidu riigiasjad nihu. „Tule taevas appi,“ võiks Meri öelda, kui keegi jälle temalt mõne mõtte laenab ja aukartusest väriseval häälel heietama kukub.
Mida ta siis ikkagi mõtles?
Tegelikult pole aforismides ja tsitaatides iseenesest midagi halba, vastupidi, need on hoopis toredad, kuid nendega liialdamine on tüütu – kuigi veelgi tüütum on tsitaatide mõtestamine, et mida ta ikka sellega öelda tahtis. Meenub, kuidas hiljaaegu Ain Seppik selgitas ajakirjanikele, mida Edgar Savisaar midagi öeldes tegelikult mõtles.
President Toomas Hendrik Ilves lausus oma aastapäevakõnes: „On hetki, mil tahaksin midagi joonistada või pilli mängida. Ma kujutan ette, kuidas see välja näeb või kõlab. Aga paraku ei tule ei pilt ega pala kunagi välja nii, nagu tahaksin /…/ Oma joonistamist ja pillimängu ausalt hinnates annan endale aru, et pidanuksin nooruses rohkem joonistama ja vähem klaveritunde vahele jätma. Või ka lohutan end, et andest lihtsalt ei piisa. Miks aga on nii, et kui Eesti ei tule soovitud kujul välja, siis on ikka süüdi keegi teine. President, valitsus, opositsioon, ärimehed, Venemaa või Euroopa Liit. Ikka on süüdi keegi teine, aga mitte kunagi mina ise.“
Järgnes elav arutelu, et mida Ilves seda öeldes ikkagi täpselt mõtles ja miks ta seda ütles. Ilvesele tuleb muidugi soovida head tervist, pikka iga ja kestvat abieluõnne; küllap satub temagi mõtteteri tsitaadikogumikesse, mis paiknevad aukohal kolumnisti ja kõnekirjutaja raamaturiiulis.
Miinimum sõnu ja maksimum mõtet
„Eesti entsüklopeedias“ on kirjas, et aforism ehk mõttetera on võimalikult ilmekaks teritatud lühike, individuaalselt nüansitud mõtteväljend ja veidi keerulisemalt „lühike vaimukas vormilt teritatud lausung, mis väljendab võrdluse, antiteesi või paradoksi kaudu üllatavat väärtusotsustust või üldistavat elutarkust“.
Paljutsiteeritud kirjanik Mark Twain on öelnud: „Aforismide õige doseering on: miinimum sõnu ja maksimum mõtet.“ Kirjanik Arvo Valton on öelnud, et heas aforismis on hoopis rohkem kirjanduskunsti kui keskmises romaanis. „Ühest küljest peab aforismiks nimetatav lausung suutma seisma omal jalul, olla mõistetav ilma kontekstita, teisalt aga eeldab ta nagu mistahes tekst tausta olemasolu ja erinevaid tõlgendamisvõimalusi.“
Niisiis, aforismid, kuulsuste tsitaadid, vanasõnad, lööklaused filmidest, popmuusikast ja kirjandusklassikast on vahvad seni, kuni neid ei tarvitata ühes sõnavõtus ohjeldamatult mõne keskpärase või veelgi vähema vaimuandega õnnistatud inimese poolt. Paljud tsitaadid on muutunud stampväljenditeks, paljusid tsitaate kasutatakse vales kontekstis ning tihtilugu on tsitaate moonutatud.
Viimase näiteks tooksin Joseph Goebbelsi lause, mida teab iga ekspioneer: „Kui ma kuulen sõna kultuur, siis haaran revolvri järele.“ Või kabuuri järele – sõltub tsitaadikogumikust. Tegelikkuses olevat Goebbels lausunud, et ta haaraks revolvri järele siis, kui kuuleb bolševikku lausumas sõna „kultuur“, kuid nõukogude võim kohendas pisut tsitaati ja tampis seda aastate kaupa pööbli ajudesse. Goebbels oli küll vastik fašist, kuid tema ihalus kaunite kunstide vastu oli üldteada.
Aus mõte
Tsiteerimine on peenike kunst, vaimukate ja tundmatute mõtete edastamiseks on vaja head maitset ja eruditsiooni. Seda valdas näiteks oivaliselt 2010. aastal meie seast lahkunud kirjamees Boris Buracinschi, kellelt ilmus just vahva raamat „Oh see Eesti kergemeelsus“.
Teatavasti kirjutas Lenin 1902. aastal raamatu „Mis teha?“. Vassili Vassiljevitš Rozanov vastas talle: „Mida teha? Suvel moosi keeta, talvel juua teed moosiga. Vaat mida tuleb teha.“
See on hoopis midagi muud kui isik, kes mõistab vaid kosta, et …mida külvad, seda lõikad; parem varblane peos kui tuvi katusel; armastuses on kõik lubatud; poliitika on kompromisside kunst; raha pole elus kõige tähtsam; julge hundi rind on rasvane… ja poetada mõne suure vaevaga pähe jäänud mõttetera Aristoteleselt või, rind uhkusest kummis lausuda mõne ladinakeelse lause.
Artikli kirjutamiseks tõin raamatukogust paar teost, millest ühes leidsin tsitaadi Napoleonilt: „Asjatu on olnud elu, millest pole jäänud ühtegi jälge.“ Selle juurde oli hariliku pliiatsiga tehtud linnuke. Tegemist oli 1973. aastal ilmunud raamatuga „Mõttevara“.
Ma ei kujuta ette, mida selle Napoleoni tõdemusega peale hakata. Tõepoolest on enamasti targem moosi keeta kui tobedaid tsitaate raamatutest välja noppida ning neid kuulajate ja lugejate tüütamiseks kasutada. Iseenda aus mõte on alati etem äraleierdatud tsitaadist.
1902. aastal kirjutas Lenin raamatu „Mis teha?“. Vassili Rozanov vastas talle: „Mida teha? Suvel moosi keeta, talvel juua teed moosiga. Vaat mida tuleb teha.
