Juhtun teinekord koju tulema ja on leiba, või tulen oma toimetustelt väsinuna ja süüa tahaks, kõht on tühi. Võtan tüki musta leiba, riputan suhkrut peale, natuke vett, piima oli alati. Ja küll on maitsev – must leib suhkru ja piimaga.
(Svetlana Nikolajevna Koževnikova, sünd. 1948, Mustvee)
VANAUSULISED PEIPSI ÄÄREST: Professor Marju Kõivupuu sorib Peipsiveere vanausuliste iseäralikul köögilaual ning soovitab Marina Kuvaitseva ajaloo- ning köögilõhnalist teost „Katame laua“, mis toob meieni kogumi vanausuliste põnevaid traditsioone.
Vanausuliste kultuur, kombed ja tavad pakuvad eestlastele jätkuvalt huvi. Oleme elanud Peipsiveere vanausulistega inimpõlvi kõrvuti, kuid ega me nende kultuurist ja kommetest just ülearu palju ei tea. Esimese asjana meenuvad ikka sibulad ja kurgid, rääbis ja kuivatatud tint, mõnel ehk ka sigur ja natuke teistmoodi ristidega kalmistud. Veidi vanemad inimesed mäletavad ka hiiglasuuri kasvuhooneid, kui juhtusid mõnikord Peipsiveere pikkadest tänavküladest läbi sõitma. Praegu viib suur maantee vanausuliste küladest mööda, kuid suvel võib sellesama maantee ääres näha müügilette, kust saab kohapealseid saadusi kaasa osta. Ja see on tore.
Pärimuste kogumine
Kui nüüd ivake tõsisemalt kõnelda, siis raamatu autor ja koostaja Marina Kuvaitseva, Narva Muuseumi teadur ja folklooriansambli Suprjadki juht, on teinud ära tänuväärse töö vanausuliste toidukultuuri talletamise ja uurimise vallas. Tema juhtimisel ja osavõtul korraldas Narva Muuseum Peipsiveere vanausuliste küladesse 1999.–2008. aastatel pärimuse kogumise ekspeditsioone, mille tulemusena valmiski kõnesolev raamat, mis juhatab lugejad vanausuliste toidukultuuri juurde selle sõna kõige laiemas ja paremas tähenduses.
*
„Tähendab, poeg abiellus, ja naine elab ämmaga üheskoos ja ütleb korra: „Kas ma võin, emake, Fodjale putru keeta?“ Küsib nõnda meheemalt, see oli paastuaeg. Laps polnud veel aastanegi. Noh, vanasti muidugi toideti last kaua rinnaga. Aga lapsekesed, need tahtsid ju lisasöötmist. Ja meie keetsime mannaputru. Ja veel ometi küsib ämma käest, kas võib keeta Fodenkale putru.“
*
„Ja kuigi vanad naised midagi enam ei teinudki, nad olid kui vanemad peres – tähendab, nad olid kui juhid. Vanamees ja vanaeit, nad enam ei tee tööd, kuid nende käest ikka küsitakse. Vaat kuidas oli, vaat milline oli olukord.“
(Maria Mihhailovna Puškina, sünd. 1925; Ivan Afanasjevitš Puškin, sünd. 1925, Tiheda küla)
Emotsionaalne
Söömine on inimkultuuri lahutamatu osa, emotsionaalse varjundiga tegevus, mida mõjutavad nii perekonna kui ka kogukonna toitumisharjumused, samuti inimeste usulised tõekspidamised, sealhulgas arusaamad sellestki, mida või keda üldse sobib toiduks tarvitada.
Toidukultuur nagu iga teinegi kultuurifenomen on meie ümber pidevas muutumises ja arenemises. Sisaldab ju peaaegu alati iga kombetalitus mingil hetkel ka söömist ja/või joomist ning pakutav toit ja jook ei ole kunagi suvaline, vaid hoolikalt valitud, traditsiooni- ja rituaalipõhine. Rituaalsed toidud kuuluvad lahutamatult peresündmuste juurde, olgu need siis rõõmsad või kurvad.
*
Surnute mälestamise ajal pandi lauale ainult sool, leib, morss – ja kõik. Aga kui on juba maetud, tullakse koju, palvetatakse siin, batjuška istus esimesena lauda. Ja kui lauda kaetakse, siis batjuškale on vaja kõiki toite esimesena pakkuda. Esimese asjana kõik mälestavad kutjaga. Ja kui kõik mälestanud, siis hakatakse sööma. Esimesena pakutakse kindlasti suppi. Ükskõik millist, peaasi, et oleks supp. Aga siis praad, no esimesena on vaja batjuškale ette tõsta. Aga valmistati – mida kellel oli. Kes oli vaesem, kellel oli kõike väga palju, kuidas kellelgi. Kompott, putru keedetakse. Ise küpsetati pirukaid. Aga paks jõhvikakissell – see oli kõige viimane. Nimetati „laialiajamiseks“.
(Raissa Andrejevna Varunina, sünd. 1932, Kallaste linn)
Vaimne ja materiaalne
Toidukultuur on osa vaimsest ja materiaalsest kultuuripärandist, mida tänapäeval toetab ka toiduturism. Samuti pakutakse folkloorifestivalidel või suurematel rahvapidudel maitsta „läbilõiget“ piirkonna aasta ringi traditsioonilistest või eksootilisematest toitudest. Lisaks korraldavad muuseumid rahvustoitudele pühendatud teemapäevi, kus lisaks maitseelamustele ja võimalusele toitu kaasa osta saab huvi korral ka ise „käe valgeks“ mõne eksootilise toidu tegemist proovides.
Selles raamatus räägivad söömalaua-jutte nii toidust kui toiduga seonduvast nii naised kui ka mehed, kes on sündinud 20. sajandi keskpaigas. Suurem osa neist on ilmale tulnud kas vahetult viimase suure sõja eel, selle ajal või järel, nooremad 1950-ndate lõpus ja 1960-ndate alguses.
Nad räägivad sellest, kuidas nende lapsepõlves ühtesid või teisi roogi valmistati, kuid ka sellest, milline oli nende lapsepõlv, millised olid inimeste väärtused ja tõekspidamised siis, kui nad olid veel noored.
*
Klopitakse mune, lisatakse natuke piima, isegi ka jahu. Jahu vähekene – kahele munale on ühest teelusikatäiest jahu küllalt. Ja klopitakse, lisatakse želatiini, rasvast piima. Ning see segu paisub kui sai. Pärastpoole vajub alla. Seda kutsuti enne munaroaks, nüüd on omlett. Mul käis Venemaalt lapselaps külas ning valmistas omletti. Mina küsisin temalt: „Tütreke, mis söök see omlett on?“ See oli aga hoopis pannile lastud munahüüve. Oh, helde Jumal! Mida küll pole välja mõeldud – nüüd on see omlett?
(Vassa Sidorovna Karamnova, sünd. 1930, Kasepää küla)
Südamega
Kindlasti ei ole see tavaline kokaraamat, kus on lihtsalt hulk põnevaid toiduretsepte kirjas: ikka kõigepealt salatid, supid, liha ja kala ja kõige lõpuks magustoidud, kõik grammi pealt kirjas, millal mida lisada, vaid see raamat on mõnusalt siiru-viiruline nagu üks tõhus Peipsiveere sibul kunagi.
Toiduretsepte on muidugi ka ja mitte vähe, samuti erinevate toitude tegemise õpetusi ning otsesõnu või vihjamisi antud nutikaid nippe, mis igale perenaisele marjaks ära kuluvad. Ja nagu rahvapärases toidutraditsioonis ikka, kinnitab sellessegi raamatusse talletatu: toitu tuleb valmistada tunde ja südamega, kogemuse ja armastusega, täpsed grammid ja kogused on teisejärgulised.
*
Vot, isa oli kalur. Kevadel püüdis palju latikat, ema soolab, ja suvel vinnutati päikese käes. Võttis nõela ja niidi ja sidus nööri külge. Üles riputati sabapidi, kõik ripub allapoole. Pea löödi üldse kirvega otsast ära. Nagunii seda ei söö, seda pead. Ja vot, ema laob need siis pütti, vot sellised pütid olid. Kui on soola vähe pandud, lisab juurde. Laob pütti. Ja see valge kala seisab seal sügiseni.
(Anfissa Sidorovna Amelina, sünd. 1931, Kasepää küla)
Rännak tagasi
Seda raamatut oli tore tõlkida – aeg-ajalt oli tunne, nagu rändaks tagasi iseoma lapspõlve – nii palju vahel ka valusalt nukrakstegevalt tuttavat; teisalt paljutki sellist, mis vääris avastamist, olgu selleks siinsete vanausuliste ja eestlaste tööalased suhted ja toiduskultuuri-alased kontaktid, või kitsamalt nende sõnavara, kus nii mõnedki eesti keelest laenatud sõnad elavad kohalikus kõnepruugis edasi juba oma elu. Paraku ei võimaldanud tõlge edasi anda siinsete vanausuliste keele murdepärasusi, kuid huvilistel on alati võimalus lugeda raamatut originaalis.
*
Minu mees läks põllule tööd tegema seitsme aastaselt, karjatas hanesid ja põrsaid eestlaste juures. Aga praegu kuni kaheksanda klassini veetakse käekõrval autobussi peale ja käiakse kooli vastu. Lapsed teenisid endale ise leiba. Anti eestlaste juurde põllutöödele. Lepiti kokku: vaat niipalju kartuleid, niipalju leiba, kui palju seal veel üht-teist, ja vot laps käib terve suve põllul, lapsepõlve ei näinud. Selle eest ei saanud neist ei narkomaane, ei joodikuid, ei pätte. Kõik kasvasid üles, läksid mehele, ja hoolitsesid oma perekonna eest. Ja selliseid probleeme nagu praegu ei olnud.
(Antonina Averjanovna Kuznetsova, sünd. 1939, Varnja küla)
Rituaalsus
Raamatu pealkirjaks sai pärast pikki arutlusi „Katame laua!“. Me katame laua siis, kui einestame oma perega; me katame laua, kui meile tulevad oodatud või ootamatud külalised; me katame laua, kui meie peres on rõõm või mure. Me katame laua siis, kui me tahame kellegagi tuttavaks või sõbraks saada, sest eks ole ühise laua taga söömine läbi aegade olnud viisakas viis suhteid luua ning suhteid hoida. Sest eks ole ümber söömalaua istudes, kas siis oma pere seltsis või külalistega lisaks argi- ja piduroogade maitsmisele ikka aetud ka juttu – elust ja olnust, meenutatud lapsepõlve, võrreldud seda praeguse ajaga.
Toit, ja mitte lihtsalt toit, vaid rituaalne toit, on lahtumatult saatnud inimelu pöördelisi hetki – sündi ja surma, pulmi ja matuseid, juubeleid ja kihlusi. Toidu pakkumine kuulub samuti avalike rituaalide juurde – pidulike vastuvõttude teemaks ja avalikuks huviks on alati kindlasti ka menüü – mida pakuti, kes selle valmistas ja kas sellest ka kõhu täis sai.
Niisiis – katame laua! Ja loeme raamatu läbi!
Toimetus soovitab:
Marina Kuvaitseva. Katame laua! Vanausuliste toidud. Tartu, 2017.
Tlk. Marju Kõivupuu, Igor Tõnurist, toim. Marju Kõivupuu; 341 lk.
Tark vanarahvas on kinnitanud ühest suust, et ainuke töö, mis toidab, on söömine. Või siis toidust ja toidukultuurist kõneleva raamatu tõlkimine – tasuta kaasandena omandad möödaminnes nii mõnedki nutikad nipid ja eksootilised retseptid, mida himu kõigepealt oma koduköögis järele proovida ja hiljem tulemustega teiste ees eputada – teie, näete, olete kuulnud, aga mina, näete, õppisin ära! Tehke järele või makske kinni! Ja sööge ära, mis ette tõstetud. Kui taldrikud puhtaks pugitud, tuleb ilm, kinnitas seesama vanarahvas.
Ainuke paha asi sedasorti raamatu tõlkimise juures on see, et kogu aeg käivad neelud hea ja parema järele. Kui tõlkele esimene ring on peale tehtud, keerad arvuti klaviatuuri tagurpidi, raputad seda tublisti – ja siis pudeneb töölauale selline kogus küpsise- ja võileivapuru, et sellest on kõik Põhja-Tallinna varblased kuu aega korralikult söönud (hoiatus! see kirjakoht ei ole IT-spetsialistidele ja arvutihooldajatele soovitav).
