EESTI SÕDUR ESIMESES ILMASÕJAS: Teose „Eestlased ilmasõjas“ koostaja Tõnu Tannberg vaatab sajandi tagasi ning tõdeb, et liiga vähe on uuritud neid 100 000 eestlast, kes I maailmasõtta mobiliseeriti. Tannberg soovitab koguteost, mis tutvustab meie kaasmaalaste sajanditagust saatust isiklike kirjade ja päevikute kaudu.

Esimene maailmasõda, see tänaseks juba üle saja aasta tagasi puhkenud sõda, muutis oluliselt jõudude vahekorda maailmas. Sõtta kaasati peagi suurem osa Euroopa riikidest, osalt Aasia ja Aafrika, jätmata kõrvale ka maailmameresid. Sõjaks valmistuvad suurriigid ei osanud ette kujutada 1914. aastal vallandunud konflikti mastaapsust ja tagajärgi. Sõda oli ühtaegu nii globaalne, totaalne kui ka lokaalne, kuna industriaalühiskond tõi endaga kaasa olulised muutused sõjapidamisviisides – kaeviku- ehk positsioonisõja, lahingutele maismaal ja merel (sealhulgas vee all) lisandusid õhurünnakud. See omakorda muutis varasema ettekujutuse rindejoonest, ähmastas rinde ja tagala piire ning kaotas selge vahe sõjaväe ja tsiviilelanikkonna vahel. Nii kujunes „päris“ rinde kõrvale kodurinne. Ka selles ilmnes Esimese maailmasõja kõikehõlmavus, sõtta paisatud ühiskond oli silmitsi „totaalse mobiliseeringuga“.

„Päris-“ ja „kodurinne“

Kõigi nende detailide avamine ei ole käesoleva kirjatöö ülesandeks. Küll väärib esiletõstmist, et Esimesel maailmasõjal olid ka väikerahvaste jaoks olulised sõjalised ja poliitilised tagajärjed. Otsene sõjategevus Eestit esimestel sõja-aastatel ei puudutanud. Sõjategevus merel etendas teisejärgulist osa. Läänemeri oli sõja üldises kontekstis tagasihoidlik sõjatanner, kus asetleidnud sündmused siiski riivamisi ka Eestit puudutasid. Aastatel 1914–1916 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennuvägi paljusid kohti Eestis rannikul eesmärgiga oma jõudu demonstreerida ning elanikkonna seas paanikat tekitada. Kuigi Vene Balti laevastik ei olnud Läänemerel võrdväärne vastane Saksa laevastikule, hoiti siiski vaenlasel hoolikalt silma peal. Olukord muutus 1917. aastal sügisel. Septembris alustas Saksa armee Baltikumis uut pealetungi (operatsioon „Albion“), mille eesmärgiks oli Lääne-Eesti saarte vallutamine ning kaugemaks sihiks Petrogradi ohustamine, et kallutada Venemaad separaatrahule. Nii jõudis sõjategevus otsapidi Eesti territooriumile.

Sõjategevusest olulisemaks mõjuteguriks oli aga kolme impeeriumi – Venemaa, Austria-Ungari ja Osmani impeeriumide – lagunemine sõja tagajärjel, mis andis väikerahvastele ajaloolise võimaluse iseseisvumiseks. Austria-Ungari impeeriumi rusudest kasvasid välja Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Venemaa impeeriumi kokkuvarisemine avas tee Poola, Leedu, Eesti, Läti ja Soome iseseisvumiseks.

Seega on Esimene maailmasõda ka meie ajaloos üheks oluliseks murrangusündmuseks, mis on aga meie senises ajalookirjanduses jäänud suuresti „unustatud sõjaks“. Sel unustamisel on kindlad põhjused. 1918. aasta novembris sõlmitud vaherahu küll lõpetas „suure sõja“, kuid jättis ukse avatuks väiksematele sõjalistele konfliktidele – jätkusõdadele, mida Winston Churchill nimetas „pügmeede sõdadeks“. Need jätkusõjad tõrjusid paljudes riikides Esimese maailmasõja tagaplaanile. Nii oli meiegi ajaloos, kus Vabadussõda kui iseseisvuse kindlustamise võtmesündmus kustutas suures osas sellele eelnenud ilmasõja sündmustiku. Ka nõukogude ajalookirjanduses pälvis Esimene maailmasõda eelkõige tähelepanu kui aeg, mil küpsesid eeldused „kümneks päevaks, mis vapustasid maailma“ – 1917. aasta oktoobripöördeks, bolševike võimuletulekuks ja sellele järgnenud kodusõjaks. Üldisemas plaanis on selge, et Esimese maailmasõja pärandi ja kollektiivse kogemuse mõtestamine ei ole erinevate riikide ja rahvaste osas kokkulangev ega ühesugune. Eesti puhul etendasid selle pärandi mõtestamisel olulist rolli kindlasti eestlaste kui vähemusrahvuse positsioon Vene armees, Vabadussõda, omariikluse aeg, riigikaotus ning sellele järgnenud okupatsioonid ja pikk anneksiooniperiood.

Kokku mobiliseeriti 67 miljonit, Eestist 100 000

Väga vähe on kõneldud ka nendest meestest, kes Eestist Esimesse ilmasõtta mobiliseeriti. Eesti riiklik iseseisvus kindlustus lõplikult tänu võidule Vabadussõjas. Seda võitu aitasid põhiosas sepistada just ilmasõjas sõjakogemuse saanud sõjamehed – nii sõdurid kui ka ohvitserid, kes esialgu impeeriumi eest sõdima saadeti. Tabavalt kirjutas 1914. aastal Tartust mobiliseeritud ja kohe sõjaväljal hukkunud Postimehe ajakirjanik Tõnis Sander: „Nüüd olen ma soldat, suurtükiliha hiiglasõjas…“

Ilmasõja ajal mobiliseeriti vaenupoolte relvajõududesse üle 67 miljoni inimese, suurima „panuse“ andis Venemaa, kus sõjaväeteenistusse kutsuti üle 13 miljoni mehe. Sõja tagajärjel sai surma üle 10 miljoni ja haavata 20 miljonit, haigustesse ning nälga suri ligikaudu 10 miljonit inimest. Eestist võeti aastail 1914–1917 Vene armee teenistusse olemasolevatel andmetel seni ajalookirjanduses pakutust väiksem arv – u 80 000 meest. Mobilisatsioonide seisukohalt olid kõige rängemateks aastateks esimesed kaks sõja-aastat, mil Eesti alalt mobiliseeriti ligikaudu 60 000 meest. Seega, kahel esimesel sõja-aastal võeti teenistusse kaks kolmandikku ilmasõja ajal Eestist mobiliseeritute üldarvust.

Põhiosa sõja ajal teenistusse kutsututest moodustasid 1. ja 2. järgu maakaitseväelased – ligikaudu 41 700 meest ehk 52% mobiliseeritute üldarvust. Noorsõdurite (koos vabatahtlike ja valgepiletimeestega) – kokku ligikaudu 20 700 meest – osakaaluks jäi seega 26% ning reservväelastel (17 600 meest) vaid 22%. Kui aga arvestame juurde väljastpoolt Eesti ala maailmasõja ajal teenistusse kutsutud eestlased, siis suurusjärguna võime küll kõneleda sellest, et Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti 100 000 meest. Võrdluseks võib märkida, et ligikaudu samapalju – umbes 100 000 meest – võeti Vene armee teenistusse aastatel 1875–1913 Eestis toimunud noorsõdurite võtmistel.

Võitu Vabadussõjas aitasid põhiosas sepistada just ilmasõjas sõjakogemuse saanud sõjamehed – nii sõdurid kui ka ohvitserid.

Sõda oli ühtaegu nii globaalne, totaalne kui ka lokaalne, kuna industriaalühiskond tõi endaga kaasa olulised muutused sõjapidamisviisides.

Kurvad kirjad ja päevikud

 Sel aastal ilmunud mahukas raamat „Eestlased ilmasõjas. Sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi Esimesest maailmasõjast“ aitab mõista neid mehi, kes Eestist ilmasõtta mobiliseeriti.

Allikapublikatsioonis avaldatud materjalid pärinevad Rahvusarhiivi ja Eesti Ajaloomuuseumi fondidest ning erakogudest. Eesti Ajaloomuuseumi kogudest publitseeritakse August Piiperi mahukas päevaraamat; Georg Rei ja Mihkel Kauri mälestused ning Jaak Luhakooderi kirjad ja mälestused pärinevad Rahvusarhiivist, nii nagu ka sõjaväljalt ajalehele Postimees saadetud kirjad. Eesti mäluasutustes ja erakätes tallel olevast ulatuslikust epistolaarsest pärandist, mis kajastab eesti sõdurite osalust Esimeses maailmasõjas, leiab käesolevas kogumikus avaldamist vaid väikene osa.

Paljud kirjad, mälestused ja päevikud jõudsid koostajani erakogudest. Tagasivaates võib öelda, et selle raamatu väljaandmise mõte sai alguse rohkem kui kümme aastat tagasi, mil koostaja kätte jõudis Joosep Allika päevaraamat – publikatsiooni üks põhitekste. Selle vahendaja oli tegus koduloouurija Vello Kallandi. Erakätes olevatest materjalidest leiavad käesolevas raamatus veel avaldamist Tarvo Kuldkepi käest laekunud Adolf-Arthur Kuldkepi mälestused, Kärt Miililt saadud Mart Kitsniku mälestused ning Toomas Üksti lahkelt arhiivile loovutatud Anton Üksti kirjad Villem Grünthal-Ridalale.

Kogumiku juhatavad sisse lühikesed ülevaateartiklid sõja ajal Eestis toimunud mobilisatsioonidest ning väeteenistusse võetud meeste arvust (T. Tannberg) ning ilmasõjaaegsetest mälestustest, päevikutest ja kirjadest kui äärmiselt olulistest allikatest eestlaste sõjakogemuse avamisel (Liisi Esse). Artiklid annavad publitseeritud tekstidele vajaliku ajaloolise tausta ja raamistiku.

Kokkuvõttes võib öelda, et see raamat kõneleb Esimesest maailmasõjast (1914–1918) ehk tollases kõnepruugis ilmasõjast, tuginedes sellesse hiigelheitlusse kaasatud eesti sõdurite mälestustele, päevikutele ja kirjadele. Seega on kõnesoleva allikapublikatsiooni huviorbiidis Vene armee ridades väeteenistuskohustust täitev tavaline lihtsõdur oma igapäevaste tegemiste, murede ja rõõmudega „Suure Europa sõja“ lahinguväljadel, tagalas ja ka vangilaagrites. Ilmasõtta mobiliseeritud mehed väärivad meenutamist.

 Esimese maailmasõja ajal läbiviidud mobilisatsioonid Eestis

Rahvusarhiivi ühisloomeprojekt „Eestlased ilmasõjas“

 Suur osa Esimese maailmasõja ajal toimunud mobilisatsioonide arhiivimaterjale on Eesti Rahvusarhiivis säilinud.

Hinnanguliselt mobiliseeriti Eestist Esimesse maailmasõtta ligikaudu 80 000 kuni 100 000 meest, kellest hukkus või jäi teadmata kadunuks u 7000–8000. Täpsed andmed mobiliseeritute ja hukkunute kohta aga puuduvad. Tervikpilti ei ole ka selle kohta, millistesse väeüksustesse Eesti alalt mobiliseeritud teenima saadeti ja kuidas nende teenistus kulges. Samuti ei ole suguvõsauurijatel lihtne leida andmeid maailmasõjas osalenud esivanemate saatuse kohta. Suur osa Esimese maailmasõja ajal toimunud mobilisatsioonide arhiivimaterjale on aga Eesti Rahvusarhiivis säilinud ning need dokumendid aitavad kindlaks teha, kes personaalselt teenistusse võeti ning täpsustada üksikute sõdurite saatust ning seniseid üldiseid seisukohti. Rahvusarhiiv digitaliseeris need materjalid 2014. aastaks ja käivitas ulatusliku ühisloomeprojekti „Eestlased ilmasõjas“, kutsudes üles vabatahtlikke andma oma panust maailmasõjast osa võtnud eesti sõdurite arhiividokumentidest ülesleidmisel ja indekseerimisel. Ühisloome veebikeskkond sisaldab skaneerituna sõjaaegseid mobiliseeritute nimekirju, mis vabatahtlike abiga sisestatakse vastavasse andmebaasi ja tehakse sel viisil kõigile huvilistele üle maailma kättesaadavaks. 2015. aasta aprillis valmis portaali edasiarendus, mis võimaldab andmebaasis olevate isikute juurde lisada ka materjale (fotosid, kirju, päevikuid jms) koduarhiividest ja täpsustavat informatsiooni iga konkreetse inimese eluloo kohta. 2015. aasta oktoobriks on 145 vabatahtliku abiga sisestatud ühisloome veebikeskkonda üle 65 000 isiku. Juba sisestatud andmete ja arhiiviallikatega saavad kõik huvilised tutvuda ühisloome veebikeskkonnas aadressil www.ra.ee/ilmasoda.