Tänapäevaseid jõule võib nimetada ka enesetapupühadeks. Enesetappu ei sooritata aga mitte traditsioonilisel moel, vaid gastronoomiliselt. Lihtsalt süüakse ennast surnuks.
Traagiline tädi Pihkvast
Mäletan tudengipõlvest vahejuhtumit Tartust. Jõulude ajal oli ühele perele saabunud külla tuttav tädi Pihkvast. Nagu kombeks, näitas pere ennast parimast küljest ja kuhjas lauale kõik, mida oli saada ning lisaks, mida ei olnud saada. Pihkva külalise silmad pidid pealuust välja tungima. Laual oli seda, millest ta oli ainult kuulnud, kuid ka seda, millest ta ei olnud kuulnud. Soov igast hõrgutisest osa saada lõppes traagiliselt. Magu ei pidanud vastu. Appi tõtanud meedikutel jäi üle konstateerida ainult kurba fakti, et külaline oli manustanud rohkem, kui keha vastu pidas ning hing pidas paremaks selle maha jätta.
Hiljem ei ole ma nii traagilistest vahejuhtumitest kuulnud, aga see, et pärast kolmekuningapäeva kaalule ronides mitu head kilo on lisandunud, on võrdlemisi tavaline. Inimese ürginstinkt ennast surnuks süüa pole kuhugi kadunud. Siit lihtlabane soovitus, millest vist küll keegi kinni ei pea – süüa vähem on asjakohane.
Mis või kes oleks kui siga?
Jõulutoitudel on aga ka teine häda. Need on hirmus rasvased. Vanaemal oli ütlus, et rasvane toit on küll ebatervislik, aga selle eest maitsev. Ja jõulutoit peab olema maitsev. See pole mingi eestlase jõululaud, kust puudub rammus seapraad, ahjukartul, verivorst ja hapukapsas.
Olgu selle verivorstiga kuidas on. Kuid lahja jõuluprae, mis ei jää rasvasele seapraele mitte millegi poolest alla (mitu külalist arvaski, et see on seapraad), avastasin ma küll. Midagi õdusast jõuluköögist puudu ei jäänud.
Eks mõte jõululauale midagi lahjemat pakkuda tekkis samast murest mis teistelgi, kelle kaal kippus jõulude tulemusena kõrgushüppe rekordeid püstitama. Samas ei tahtnud ma kuidagi loobuda Eesti vanast ahjuprae traditsioonist. Mõtlesin valmistada väherasvase jõuluprae, tulgu siis välja mis tuleb.
Niisiis, Eesti nõuab komponente: liha, hapukapsast ja kartulit. Sellest kolmainsuslikust dogmast ma ei taganenud. Kuid mis lihast ja kuidas praadi valmistada, võtsin ma nuputamisaineks. Mis võiks olla nagu sealiha, kuid märksa vähem rasvane?
Värv on õige!
Olin kunagi söönud jaanalindu ja see maitses pigem sea- kui linnulihana. Turul jaanalindu ei olnud ja kui olekski olnud, siis ilmselt liiga kalli hinnaga. Kuid turul oli kalkun.
Olin kalkunit varemgi hauganud, tundus pisut tuim ja vintske. Aga teisalt, oskuslikult valmistades saab nendest puudustest üle.
Tegin teisegi tähelepaneku, mida varem ei olnud märganud. Nimelt, kalkuni rinna- ja kintsuliha erinesid märgatavalt. Rinnak oli valge, nagu igale endast lugupidavale linnule kohane. Kintsuliha oli aga tunduvalt tumedam – nagu sea või isegi lambaliha. Kui juba värv klapib, küllap siis peab ka maitse klappima!
Hapukapsa ja kartuli ostmisel erilist fantaasiat vaja ei läinud. Koju jõudes asusin tegutsema. Külmutuskapist avastasin pisut pardirasva, mis oli viimasest pardiküpsetamisest üle jäänud. See avastus oli hilisemas prae valmistamise faasis olulise tähtsusega!
Protseduurist
Esmalt võtsin ahjupoti ja määrisin selle põhja õrnalt pardirasvaga kokku.
Siis fileerisin paraja käntsaka kalkuni kintsuliha ja hõõrusin kergelt soola ja tüümianiga ning asetasin poti põhja.
Järgmisena võtsin käsile hapukapsad. Kuumutasin järelejäänud pardirasva, puistasin sellesse pisut köömneid ning segasin kapsastega kokku. Seejärel asetasin kapsad ühtlase kihina liha peale.
Viimane etapp oli kartul. Lõikasin kartulid pooleks ja veeretasin neid purustatud kadakamarjade ja soola segus ning asetasin kapsastele peale.
Kui ahi soojenes 200 kraadini, tõstsin poti lahtiselt ahju. Poole tunni pärast olid kartulid omandanud mõnusalt pruunika ahjukartuli päevituse. Kaas potile peale ja tagasi ahju!
Edasine sõltub kapsast, millal see valmis saab. Võib minna tund, aga ka märksa rohkem. Kapsal ja kapsal on suur vahe. Kui kapsas on väga kapriisne, siis võivad kartulid üle küpseda. Kalkun seal kõige all haudub muretult ja probleemideta. Kui tundub, et kapsas kipub liiga kuivama, võib vett lisaks valada. Igatahes, kui kapsas on pehme, on ka ahjupraad valmis.
Mida kõrvale võtta? Nagu jõuluprae juurde ikka, sobivad sinep, mädarõigas, pohlamoos, kõrvits… Joogiks õlu, kali, jõhvikajook…
Proovige ja te ei kahetse, et mõne kilo kokku hoidsite!