OOPERI IMELIKKE VÕIMALUSI: Kuna Eesti kontsert esitleb umbes kuu aja pärast Rein Rannapi „Nurjatut saart“, siis – me ju tahame teada – kui nurjatu see saar on? Ja kas see on märuliooper või mis. Rein Rannapiga vestelnud koduloouurija Ingomar Tuul korrastas segadust oma peas.
Maestro Rein Rannap on kolme käega inimene. Helilooja, endalavastaja ning suurema etenduskäega samuti. Tema „Nurjatust saarest“ – mis on laksakas juulikus Saaremaa ooperipäevadel – on pajatatud kui märuli- või rokkooperist, ehkki esitlusel vähemalt pool aastat tagasi selgus ühes konkreetses pruulikojas, et pole see ega teine. Märulit Rannapi juures võiks ju oodata, aga ka kõike muud. Armastust kah, näiteks.
Kui Eesti kontsert esitleb umbes kuu aja pärast sinu „Nurjatut saart“, siis – kui nurjatu see saar on?
On üks väga kuri tegelane, koos oma kambaga, aga teised kõik on head (mõned küll pisut naiivsed). Algul oli mul raske uskuda ning sisse elada – sellisesse kurjusesse – see tundus ebaloomulikuna ja liialdatuna. Kuid peagi hakkasin tajuma, et tegelikult on see kurjus seal täiesti reaalne. Ja nagu hiljutised, kahjuks ka sagedased maailma uudised näitavad, leidub ka tuhat aastat hiljem kurje-kurje inimesi. See kuri tegelane on ooperi peategelane, ja ta jõuab laval korda saata üksjagu nurjatusi, ülejäänutest ta räägib, see tähendab laulab.
Sellest ooperist on juba ette räägitud mitmes võtmes – küll kui märuliooperist, rokkooperist ja popooperist. Kas sa ise oskad üldse endaloodu žanripiire tajuda ja tõmmata?
See määratlus on ka meie enda, tegijate jaoks ajaga muutunud. Kivirähu algset sünopsist lugedes tundus, et on märul. Valmis libreto proosas aga pakkus juba enam-vähem võrdselt kõike, mis elus on: nii armastust kui ka vihkamist. Me mõlemad Kivirähuga jätkame romantilise ooperi – ma loodan – parimaid traditsioone, aga tänapäevases keeles ja helikeeles. See on helikeel, mis meid täna ümbritseb: teles, filmides, raadios (palun mitte segi ajada kaasaegse kole-muusikaga!).
Võtsin hiljem ka rokieest ära, kuna – esiteks – seal on palju ka klassikalist muusikat (eriti just laulunumbrite vahel – retsitatiivides), mis on, nagu mu loomingus ikka, põimitud kokku kergema muusikaga (saadavad bänd ja orkester). Teiseks: mitmed armastuslaulud on, juba laulusõnadest tulenevalt (Kivirähu proosateksti pani luulesse Jaak Urmet, luuletajana Wimberg), nii pehmed ja õrnad, et suu tõrgub neid rokiks nimetamast: lüürilised ballaadid. Niisiis – nüüd jäigi nimeks lihtsalt ooper.
Kivirähk tegi stsenaariumi, eks?
Just nii, tema fantaasial pole tõesti piire. Seekord tegi ta loo n-ö tellija materjalist, aga millise loo! Eesti Kontserdil oli soov, et uus ooper räägiks Saaremaast ja viikingitest. Algul mõtlesime, et lavastus võiks Kuressaares toimuda vabas õhus, otse mere ääres, nii lisasin mina omalt poolt tule ja laevad (kuid ilmariski tõttu teeme seda ikka ooperitelgis).
Sa oled mitmeid kordi öelnud, et istud heliloojana kahe tooli vahel – popmuusikataburet ning süvamuusika tugitool? Või vastupidi?
Vist on taburetid mõlemad. Tugitool on tänapäeval istumise all hoopis teistsuguste ametite pidajatel. Aga – tänu mitmekülgsusele pole ma oma elus siiski pidanud kunagi päris püsti seisma jääma.
Kunagi mainisid siingi lehes, et sinu põhieesmärk muusikas on see, et kuulajal ei hakkaks surmavalt igav.
Just! Ka ooperit tehes oli see mu esmalähtepunktiks. Et oleks ilus ja huvitav. Kuigi, sellise sündmuste tulevärgiga ei hakkaks publikul, ma mõtlen esimesel vaatamiskorral, igav ka ükskõik kui nõrga muusika puhul. No aga kui juba mitmes kord vaadata, nii et tegevus ja tekst on juba tuttavad, siis peab muusika välja kandma, ja seda ma olen ka püüdnud: kõik on hästi meloodiline, nagu minu parimad laulud, ning samuti on muusikas palju vaheldust.
Arvutiga muusikat luues on see hea asi, et saan kohe kõike üle kuulata ja hinnata – kui ma pole täitsa rahul, siis saan kohe parandada.
Räägime siis veidike isutekitamisjuttu, katame nii-öelda külmlaua pitsikese viinaga. Mis „Nurjatus saares“ toimuma hakkab?
Meil on publikule pakkuda harvaesinev võimalus – jälgida ooperit nagu uut filmi või raamatut, sündmusi ette teadmata. See on muidugi nii ainult esiettekannete ajal Saaremaal 14. ja 15. juulil. Kui tavaliselt on ooperite süžee tehtud millegi põhjal, siis siin on täiesti originaalne, seikluslik stsenaarium.
Sellepärast olen palunud ka kavalehele sündmustikku mitte kirja panna, nii nagu on ooperite puhul tavaliselt kombeks, et kuulajaile jääks alles avastamisrõõm ettekande hetkel. Küll võin öelda, kes on tegelased. Juhtub see Saaremaal, tuhat aastat tagasi; seal on viikingid, ja kõik muu, mis Saaremaa juurde kuulub: koorid etendavad muu hulgas ka näiteks kadakaid ja hülgeid. Siin on nagu Kivirähul ikka: müütiline ja muinasjutuline põimuvad kokku väga realistlikuga.
Müütilist ja muinasjutulist poolt esindavad Vanapagan (Tõnis Mägi), kes on võlur või šamaan, ning tulehaldjas (Marko Teeäär Metsatöllust), samuti teispoolsusest tulev Hallatüdruk (Lenna). Peaosaline on meil väga ooperlik kuju – Marko Matvere – viikingite pealikuna. Samas – sepp Ott Lepland, nunn Kristel Aaslaid ja Vanapagana poeg Bonzo – on väga realistlikud, nii oma tegudes kui ka mõtetes. Loomulikult on siin kõvasti ka huumorit, aga nagu Kivirähul ikka, on see põimitud täiesti tõsiseltvõetavate tunnete ja mõtetega. Nii on ka minu muusika siiras ja emotsionaalne.
„Nurjatu saare“ tutvustusüritus toimus pruulikojas. Oled sa ise kirglik õllesõber?
Ei, muidu pole olnud, aga nüüd ilmunud käsitöö-õlled on küll väga maitsvad – nii ka pärast esitlust. Pisikeste pruulikodade toodangut nautisin juba Ameerikas; standardseid õllesid jooma küll ei ole tõmmanud. Mu lemmik on praegu, nagu juba 20 aastat, Prosecco.
Aga lennutame veidi fantaasiat: millise napsiga su muusikat võrrelda saaks? Või on see periooditi erinev? Pähe ta igal juhul hakkab, see on kindel.
No nii ongi, nagu just ütlesin.
Sa teed sel suvel ka tuuri Jaanus Nõgistoga. Paljudele üllatuseks.
Ei, see ei ole tuur, see on vaid üks kontsert Tallinna lauluväljakul, 20. augustil. On vaimustav, et ma saan oma kakskümmend laulu taaskõlama panna parimate solistide esituses, lisaks kindlasti igati uhkes lavastuses ja rohke publiku ees: korraldaja Ekspress Meedia juba ei lase sel teiste sündmuste varju ära kaduda! Selle kõige uhkuse toimumise nimel tuleb mul mõningaid kompromisse teha, üks neist on neutraalne suhtlemine Nõgistoga.
Ütle mulle, kui humoristlik võib olla muusika, ilma et ta labaseks muutuks?
Ükskõik kui vänge huumor ei tee muusikat labaseks, on ju näitena olemas Victor Borge ja Tallinnaski esinenud duett Igudesman & Joo.
Labaseks läheb muusika mitte huumorist, vaid tegijate inimlikust ja kunstilisest piiratusest. Humoristliku muusika tegemine nõuab kõrgemat taset kui sügavtõsised kompad.
