AJAMASIN: Kui udusulis noorkirjanik kohtab tänast paadunud ennast. Äsja saabus ajakapsliga 21-aastane Jan Kaus 1992. aastast, olles saanud valmis oma Kalle Kilokalori nime all kirjutatud esimese brošüüri, luulekogu „Öösel näeb halvemini kui päeval“, ning tegi intervjuu tänase, vana Jan Kausiga (44), kes on saanud valmis palju raamatuid.

Noor Kaus (21): Mulle avaldas ikka väga muljet see ajakirjas Noorus ilmunud intervjuu ansambliga Jim Arrow and the Anachrones, kus nad ütlesid, et nende soov on jõuda Inglise top-kümnesse. Mäletad veel seda?

Vana Kaus (44): (Teeseldud kätevärinal) Ikka. Me siiani meenutame sõpradega seda bändi.

Noor Kaus: Ma arvan, et just selliseid eesmärke peabki endale püstitama. Mulle meeldib öelda, et „palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa“. Või mis?

Vana Kaus: Nojah, sellega on nii ja naa. Mäletan jah, et sa nii endale ütlesid. Suurelt mõtlemise vastu pole mul endiselt midagi. Teisalt pole ma kindel, kas see mulle alati sobib. Noh, kas see ühtib minu meelelaadiga, või mu meelelaadi praeguse versiooniga. Võib-olla see tundub sulle targutamisena, aga mulle meeldib selline suure mõtlemise viis, mida ma saan teha omaette, mitte niivõrd selleks, et maailmas paremini kohal olla, vaid et sellest paremini aru saada. Et mitte niivõrd maailma vallutada, vaid lasta maailma võimalikult palju endasse. Võib-olla tuleneb sellest ka üha süvenev huvi astrofüüsika vastu. Aga kirjandus sobib maailma endasse laskmiseks samuti.

Noor Kaus: (Ülbelt) Noh, kas sa tahad selle jutuga oma altminekuid õigustada?

Vana Kaus: Ma ei tea. (Malbel moel) Hea küsimus, millele leiab palju vastusevariante. Üks võimalus – ja ma usun, et see peab paika – oleks lähtuda eeldusest, et altminekuid on võimatu vältida, kõige tähtsam pole mitte ebaõnnestumistest hoiduda, vaid neile mitte alla vanduda. Oluline on see, et saan siiani teha seda, mida ma alati olen tahtnud teha. Kuigi mind ei kannusta nii suured unistused kui sind. Mitte et ma unistusi ei tunnistaks, aga ma olen aru saanud, et nende seos tegelikkusega kaldub sageli viimase kasuks ning et unistuste olemasolu pole rohkem tähtis kui kontakt tegelikkusega. See sinu Inglise top-kümme pole mulle enam niivõrd aktuaalne. Nojah, hiljuti avaldas üks tunnustatud inglise netiajakiri väikese valiku mu miniatuure, mis tegi muidugi rõõmu, aga ma ei kirjuta ju selleks, et ingliskeelses kirjaruumis läbi lüüa.

Noor Kaus: (Uudishimulikult) On kirjanik Eestis üldse hea olla?

Vana Kaus: Mulle isiklikult sobib. Muidugi, kirjandus pole eriti visuaalne kunst, sestap satuvad raamatud harva avalikkuse huviorbiiti, aga samas on kirjandus suure vabaduse territoorium, kus sa otsustad ja vastutad kõige üle ise – pole vaja kedagi teist kiita ega süüdistada. Muide, värskenda mu mälu, kui palju sa seda oma Kalle Kilokalori luuleraamatut trükkida lasid? Üle tuhande?

Noor Kaus: Ei mäleta. Mul on toanurgas omajagu pakke. Need on vist nüüdseks kõik oma lugejad leidnud.

Vana Kaus: (Irooniaga) Paraku mitte. Lõviosa neist pakkidest läksid mu tahtel kõige kaduva teed.

Noor Kaus: (Vihaselt ja solvunult) Tohoh! See luulekogu on mu senise elu kõige olulisem asi!

Vana Kaus: Aga nüüd enam mitte. Tähendab, minu jaoks seisneb tema väärtus pigem mälestustes. Toredasti sõpradega veedetud ajas. Suur osa neist tekstidest oli kirjutatud hilistel tundidel, hämaras köögis, keset vestlusi ja lõbusat jauramist, sõbra märkmikesse. Neid märkmikke teadsid kõik ning kõik panustasid neisse, need olid otsekui meie sõpruskonna käsikirjalised almanahhid. Oli ju nii?

Noor Kaus: (Veidi pettunult) Nojah. On küll.

Vana Kaus: (Lepitab) Me kirjutasime seal kõik kambakesi, unistasime luulekogude avaldamisest. Omaenda raamat tundus ilmatuma tähtis asi, mis muutis tuleviku kuidagi eriti põnevaks. Sa ei teagi, kui kergeks on muutunud raamatu avaldamine. Mul on nüüdseks ilmunud juba (Arvutab mõttes ja lööb siis käega)… nojah, päris mitu raamatut.

Noor Kaus: Luulekogud?

Vana Kaus: Noh, mõni on ka luulekogu, kuigi ma pean ennast ikkagi pigem prosaistiks. Romaan tundub mu südamele kõige lähemal.

Noor Kaus: Miks?

Vana Kaus: Romaan pole nii vahetu, see nõuab distantsi, asjade läbimõtlemist, erinevate vaateviiside harjutamist. Romaan on kõrvalpilgu kunst.

Noor Kaus: (Imestades) Kõlab tõsiselt.

Vana Kaus: (Tasaselt ja targu) Eks ta vist ongi tõsine. Sulle oli kirjandus vist lihtsalt üks viis sõpradega aega veeta, mulle on ta muutunud omaette eesmärgiks, osasid asju oskangi ehk kõige paremini väljendada kirjanduses. Ma ei ole kindel, kas see on kõige parem areng. Kuigi ega ma selle pärast üleliia muretse ka. Mulle meeldib üks Jaan Kaplinski paradoks, mida sa pole veel jõudnud lugeda: „Peaks siiski elu tõsiselt võtma. Aga seda, et online casino võtad elu tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.“ Kuidagi tahaks seda kirjanduses ka praktiseerida. Olgugi et mingi raskemeelsus ja ka killuke moralismi istub mul sügavalt sees. Sinu kilde, neid humoristlikke aforisme, ei mõista ma hästi enam kirjutada.

Noor Kaus: Ilmselt jah. (Lohutavalt meenutades) Ma kaldun ka aeg-ajalt melanhooliasse.

Vana Kaus: Jah, see on imelik. Melanhoolia põhjused on muutunud, melanhoolia ise mitte.

Noor Kaus: Mida sa sellega veel silmas pead?

Vana Kaus: Noh, kui sina otsisid pidevalt seltsi, siis mina olen hakanud hindama üha enam üksindust. Mitte et ma tahaksin pidevalt üksi olla, pigem vajan mõnda vaikset tundi päevas. Ole muide mureta, ma suhtlen palju rohkem kui sina. Ma pean pigem silmas, et sul pole peret.

Noor Kaus: (Vaidleb) Mida!? Kuidas ei ole?

Vana Kaus: Või nojah, on, sa elad igavese üliõpilasena oma vanemate juures, aga see on ikkagi teine asi. Sa oled oma peres laps, mina olen oma peres abikaasa ja isa. Vastutuse ja vabaduse suhted on muutunud. Ja siis see, et sa igatsed pidevalt kodust ära, sõpradega kuhugi möllama, mina igatsen sageli just koju. Mõned kõige paremad hetked ongi vaiksed tunnid, kui lapsed on kas koolis või magavad ja sa saad oma mõtetega üksi olla.

Noor Kaus: (Uskumatul toonil) Sa siis istudki enamuse ajast kodus? Ma tahaks näiteks ringi reisida. Välismaal käia.

Vana Kaus: (Talutaadilikult) Küll sa jõuad. Reisimisega on läinud nagu raamatute avaldamisegagi. Sa vist ei kujuta ettegi, kui palju sa reisima hakkad. Kuigi võrreldes paljude oma sõpradega siiski suhteliselt vähe. Või omamoodi viivitusega. Kui sina satud esimest korda Helsingisse ja Stockholmi, on nemad käinud juba Berliinis; kui sina satud Berliini, on nemad juba sulistanud Vahemeres; kui sina satud Vahemere äärde, on nemad juba tagasiteel Malaisiast või Austraaliast. Mul on aeg-ajalt tunne, et eestlane, kes pole käinud näiteks Hispaanias, on muutumas anomaaliaks. Ma just tulin reisilt, käisin ühe jutiga Itaalias, Horvaatias ja Austrias. Aga selle igati kireva ja sündmusterohke reisi kõige parem hetk saabus siis, kui lennuki rattad lõpuks Tallinnas maapinda puudutasid.

Noor Kaus: Kas sa minu sõpradega ka veel läbi käid?

Vana Kaus: Väga paljudega neist jah. Nii et nad on ühtlasi ka minu sõbrad. Ma pean seda oma elu üheks kõige suuremaks väärtuseks. Mu lähedal püsivad inimesed, kellega olen olnud lähedane juba üle kahekümne või isegi kahekümne viie aasta. Imelik, kas pole? Kauemgi kui sina oled ülepea elanud. Kaua väldanud lähedus on üks väheseid viise aja paratamatusele vastu seista – või tekitada endale illusioon, et see vastuseis on võimalik. Kunagi, kui loed Prousti, saad aru, mida ma silmas pean.

Noor Kaus: (Kärsitult) Olgu, olgu, see on tore, aga ma tahaks ikkagi ühe asja üle küsida. Sa rääkisid vajadusest ebaõnnestumistele mitte alla vanduda. Kui palju sul neid ikkagi on olnud?

Vana Kaus: (Kahtlustavalt) Miks sa küsid? Kas pabistad pisut? Pole vist mõtet, kuigi ka seda pole mõtet öelda, sest nii sina kui ka mina kaldume liigsesse muretsemisse ning ma teen jätkuvalt endaga tööd, et seda vähendada. Ma saan mõistusega aru, et on imelik igasuguste asjade pärast pabistada, kui paarikümne aasta pärast pole mind enam olemaski. Aga kui su küsimusele vastata, siis eks ikka jah, omajagu. Ma küll otseselt ei kahetse midagi, kuigi mul on kahju, et ma omal ajal olin sunnitud humanitaarinstituudi pooleli jätma…

Noor Kaus: (Raju elevusega) EHI? Sa läksid EHI-sse? Ma unistan EHI-sse minekust!

Vana Kaus: Nojah. Mine aga julgesti. Ühesõnaga, mingi osa minust oleks täitsa soovinud filosoofiaga sügavuti minna. Aga läks nii, et majanduslikult polnud võimalik õpinguid jätkata, siis tehti mulle ettepanek hakata Sirbis toimetajaks ning nii see läkski – teerist, kuhu nüüd puudub tagasitee. Ega vananemine olegi ju suurt muud, kui võimaluste vähenemine ning parim viis vananemisega hakkama saada on iga võimalust eelmisest paremini ära kasutada.

Noor Kaus: Naljakas. Mis majanduslikud põhjused? Kui tahad õppida, siis õpi. Ma ei tunne praegu sinu jutus sageli ennast ära.

Vana Kaus: Jah, mul on tunne, et kui ma küsitleksin sind, peaksin kasutama samu sõnu. Aga omast kohast on sul muidugi õigus. Ega ma oskagi muud vastata, kui et õppida saab ka väljaspool kooli. Praegu kasutatakse mõistet „elukestev õpe“. Mulle on see alati tundunud elamise eufemismina.