Internet võib minna kiiremaks, aga et elu palju paremaks läheb, seda vist niipea loota ei saa. Me kõik teame, millega elu lõpeb. Jah. Aga enne me ju ikkagi elame? Omal maal, iseendi valitud kaaslastega, võimelised liigutama ja lehvitama ning paljunema. Teadmisi omandama, arveid maksma ja arveid esitama, koostööd tegema.

Surm ja allakäik
Surm ja allakäik on selleks korraks vist edasi lükatud. Looduse lavale on tormanud kevad. Surma ning hääbumise kajastus meie kõikvõimalikus kunstis aga leiab muudkui uusi kujundeid ning rahastajaid.
2. aprillil esietendus Kanuti saalis Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsuetendus “The Chinese Room”. Energiline ja väga füüsiline tantsutükk koreograafiaga inimrobotitest akrobaatikani. Ilus valguspark, mille sugust tantsulaval esmakordselt nägin. Aga lõpus esitas Külli teksti inimkonna lõpust. Minu meelest etenduse tähenduses täiesti mittevajaliku.
Roosna ja Flaki tegevus on rahvusvaheline, küllap arvasid tantsijad, et selline apokalüptiline fraas kuidagi liidab vaatajat. Lause inimkonna surmast, see on justkui diip.

Psühholoogiline trauma, ekstsentrikud…
Mina aga olen tumedate toonide suhtes immuunseks muutunud. Lars von Trier oma “Melanhooliaga” on üks väheseid, kes suutis maailmalõpust ilusa asja teha. Eesti filmis aga on igasugune “noir” ammu lämmatama hakanud. Isegi Ilmar Raagi “Klass”, rääkimata filmidest “Mina olin siin”, “Punane elavhõbe” või “Vasaku jala reede”, mis räägivad vaatajatega ikka lõpliku eetilise allakäigu, imbetsillsuse, suhtluse purunemise ja troostituse keelt. Ilusamad filmid troostitusest on Veiko Õunpuu “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine”.
Suhtlemisvõimetusest, unistuste nurjumisest Lasnamäel/Mustamäel saab muidugi teha ka õnnestunud filmi, nagu “Sügisball” ongi. Minu kodumaine lemmikfilm “Kirjad Inglile” sisaldab omajagu sürri ja kohanemisvõimetuse stseene, kuid põhitaotlus tundub ikkagi helge.
Kadri Kõusaare värske film, mida Eesti Filmi Sihtasutus lõpuks ometi toetada otsustas, rõõmustab heade näitlejatöödega inglise ja rootsi artistidelt. Monteerimata materjali põhjal, mida näinud olen, pannakse siin üles näitejuhtimise uus Eesti latt.
Ka filmi faabula ei valmista Eesti filmi taustal, nagu öeldakse, pettumust. Üks ränga psühholoogilise trauma saanud ekstsentrikust mehike kukub inimesi tapma ja saab siis filmi lõpus ise kuuli. “Hoiatusfilm”, on vist see ?anr. Arvan, et Kadri filmil on Cannes’i ?ürii silmis suured ?ansid.

Ei suuda enam vastu võtta

Mina aga mõtlen, et kas Eesti filmimeistrid ei saaks nüüd hoiatusfilmidele punkti panna. Klaasistunud pilguga uitamised, koeralaibad, suhtlemise asemel oksendamine, selgitamise asemel tapmine – kas see rahvas tahab siit planeedilt tõesti ära minna? Mina küll ei taha.
Kirjanik Peeter Sauteri 50. sünnipäeva puhul küsis Sirbis intervjueerija Tarmo Teder: kas sa, Peeter, teist laadi elukatest kui allakäinud parmud ei tahaks kirjutada? Sauter, minu andekas koolivend, vastas siiralt: mis kujutajat minust oleks tublide kodanlaste elu suhtes, ma ei tunne ju seda rahvast piisavalt.
No küllap Peeter tunneb, ta vastas eneseirooniliselt.
Aga väga täpselt.
Ka teatris, peale von Krahli “The Endi” ja NO99 “The Rise and Fall of Estoniat” tundub Eesti ja maailma lõppemise teema juba seljataga olevat. Sellepärast, nagu ma Ekspressiski kirjutasin, ei suuda ma enam vastu võtta tanksaabastega kolistamist ja röökimist värskemates etendustes.
Kas ainult mina? Olen ma mingi Hans Leberecht, kes rahvalikku kunsti rohkem positiivsust nõuab?

Aga kui maailmalõppu ei tulegi?

“Elu võiks hoolimata igavesest maisest hädaorust siiski elamisväärne olla,” kirjutab Ilmar Raag (essee “Kannatuse jäävuse seadus”).
Ja veel kirjutab ta: “Kui me vähegi usume, et heaoluriik on kriisis, sõltumata parem- või vasakpoolsest poliitikast, siis peame arvestama, et samaaegselt majanduse ja riigi kohandumisprotsessidega hakkab muutuma ka meie kultuur. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud. Ajalugu ei lõppenud ju ka siis, kui pärast barbarite vallutusi jäi Rooma Foorum kitsede karjamaaks. Üks kultuur asendus teisega, noored armusid ja said lapsi, loodi uusi eeposeid, aga need muutused olid valulised, sest enamiku muutuste teine nimi on purunemine ja millegi vana lammutamine.”
No aga kui selgub, et maailmalõpp lükkus edasi, meid ei olegi Eestimaal nii vähe, kui kartsime?
Meie kunstnikud-kirjanikud ehk tundsid erksate hingedena pahvakut halba haisu, nagu kanaarilinnud kaevanduses, ja kukkusid ahastama…
Aga see polnudki mürgigaas.
Muide, Läti filmitegijatel oli täpselt sama reaktsioon. Äsja tuli välja Läti värske masendusfilm “Cilveki Tur”.
Sõber kirjutas: “Film noir. Black. Don`t go!”