KADUVA RAHVA LAUL: Nivhid on üks Siberi põlisrahvaid, kes elavad peamiselt Sahhalini saarel ja saare vastas mandril. Viimase, Vene Föderatsiooni 2010. aasta rahvaloenduse andmeil pidas ennast nivhideks 4466 inimest. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel käis seda Siberi väikerahvast vaatamas.
Natukene üle poole ligi 5000 nivhist elab Sahhalinil, ülejäänud mandril. Nivhi keel on omaette keel, millel pole lähimaid ega kaugemaid sugulasi ja mis koos tšuktšide, korjakkide ja veel mõne keelega on lihtsalt mugavuse pärast pandud kokku paleoaasia keelte gruppi. Kõlaliselt meenutab nivhi keel mingit moodi hiina keelt, ka on nende rahvarõivad pisut hiinalikud – peorõivana kasutatakse hiinapäraste ornamentide ja poolkõvera kraelõikega eredat kaftanit, mille juurde kantakse aga karusnahast saapaid – untasid.
Nivhid on läbi aegade ennast toitnud kalapüügist ja mereloomade jahist ning see on nivhi külades valdavaks sissetulekuallikaks tänapäevalgi. Nivhid on murdnud ennast ka teadusmaailma. Iga Siberit või siis traditsioonilisi kultuure uuriva etnoloogi tee ristub varem või hiljem vene teadlase Lev Jakovlevitš Šternbergi klassikalise teosega „Giljakkide sotsiaalne organisatsioon“. Giljakid on nivhide vana nimetus ja nivhide suguvõsasüsteemi analüüs ning šamaanide roll selles on etnoloogia klassikaks saanud.
Nagu ikka Siberis: rahvatantsijad
Sahhalini nivhide juurde minek algas sellega, millega algab iga uurimisreis – tuli leida keegi, kes teab kedagi, kes teab kedagi Sahhalini nivhidest, et soovitada, kuhu ja kuidas sõita. Kammisin läbi oma Venemaa kolleegid ja selgus, et Sahhalini nivhidega on vähe tegeletud. Nivhidega mandril küll ja Sahhalini eveenidega, ent nivhid… Lõpuks – mitu nädalat hiljem – leidsin ikka kellegi, kes andis mulle Sahhalini Oblasti Rahvakultuuri Keskuse koordinaadid. Just sellenimelise organisatsiooni all käib nivhi kultuurielu säilitamine ja arendamine.
Keskus asub pisikeses kabinetis büroohoones Južno-Sahhalinski kesklinnas ja seal töötasid kaks noort nivhitari – Olga ja Galja. Mul oli võimalus nendega suhelda vaid pool päeva, ent isegi selle lühikese ajaga sai selgeks, et tegemist on tüüpilise Siberi väikerahvaste assotsiatsiooniga. Keskuse töö oluline osa on tantsu-lauluansamblite ehk siis nivhi folkloorile tegevusvõimaluse andmine ja nivhi keele kursuste korraldamine. Mõnevõrra tegeletakse ka majanduslike küsimuste ning õiguslike probleemidega.
Huvitav oli kuulda, et peale riigi rahade on suureks abiks Ameerika naftakompanii Exxon, kes on tegev Sahhalini saarel ja nähtavasti selle pärast ka panustab kõvasti oma imago loomisesse kultuurilise valgustustöö toetamise kaudu. Igatahes rääkisid tüdrukud, et Exxon annetab neile rohkem raha kui Vene ettevõtted. Aktivistid lugesid mulle ette pika nimekirja kultuuriüritustest, mida nad korraldavad ja paistis, et sel rindel on neil tööd palju ja nad on edukad.
Viljandi kalurid
Õhtul istusin aga rongi ja sõitsin Nogliki linna, mis on üks kohaliku naftatööstuse keskusi. Hommikul olin Noglikis ja sealt läksin bussiga Ohha-nimelisse linna, mille administratiivne üksus on ka linnast 30 kilomeetri kaugusel asuv Nekrassovka küla, saare suurim nivhi asula.
Kui Nogliki paistis põgusal vaatlusel korras ja hoolitsetud, siis Ohha nägi välja, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Tegemist on tüüpilise Siberi endise tööstuslinnaga, mis koosneb peamiselt paneelelamutest. Južno-Sahhalinskis valitses palavus ja kraadiklaas keris vaikselt 30 kanti, Ohhas oli aga veel lumi maas. Ohha saatus on ka tüüpiline Siberi endistele tööstuslinnadele. See oli kunagi suure kalatööstusega linn, peale selle töötasid kohalikud elanikud naftaväljadel. Naftatööstus on nüüd aga üle läinud vahimeetodile ehk siis tuuakse mujalt töölisi, kes nädalaid või kuid töötavad, et siis hiljem sama pikka aega kodus olla.
Ohha elanikkond pidi aga praegusel ajal hinge sees hoidma eraviisilise kalapüügiga. Suuruselt on Ohha Viljandi mõõtu ja no kujutage nüüd ette, et Viljandi linna elanikud teeniks raha kalastamisega Viljandi järvel ja ümbruskonna jõgedes!
Käsitöö ja rahvarõivad
Ohhasse oli mulle vastu tulnud Fjodor Sergejevitš Mõgun, Nekrassovka nivhi aktivist. Ta on umbes 50-aastane kinnise olekuga mees, endine õpetaja, kes nüüdseks on muutunud elukutseliseks nivhi aktivistiks – ehk elabki grantidest, mida tema juhitud Nekrassovka nivhi kultuuriselts taotleb ning ka saab. Fjodor võttis mu oma auto peale ja me sõitsime läbi kidura arktilise männimetsa Nekrassovkasse.
Mõgun on ka Nekrassovka nivhi kultuuriseltsi Kõhtõh (Lind) esimees. Selts rajati juba 15 aastat tagasi ja praegu on tegemist ühe edukama kui mitte kõige edukama nivhi kultuuriühinguga.
Erinevalt enamikust taolistest ühendustest ei kuulu Kõhtõh ülevenemaalisse põhjarahvaid ühendavasse põliselanike katusassotsiatsiooni RAIPON, vaid on täiesti iseseisev organisatsioon, mis elab valitsuselt saadavatest toetusrahadest ning grantidest.
Oluline osa sissetulekut saadakse nivhi rahvarõivaste valmistamisega nivhi folklooriansamblitele. Kõhtõh korraldab üle terve Sahhalini suviseid nivhi keele laagreid ja käsitöökoolitusi. Fjodor Sergejevitš on ise käsitööõpetaja ning on spetsialiseeritud nivhi rahvakunsti valmistamisele. Organisatsiooni peakorteriks on üsna ruumikas korter kahekordses paneelelamus, kus on ka vitriinid valmistatavate suveniiride näidistega. Peale selle organiseerib Kõhtõh juriidilisi konsultatsioone nivhi kalapüügiartellidele (sellest allpool).
Obštšinad, kohalikud ühistud
Nekrassovka on tüüpiline Venemaa Arktika-osa küla. Nagu ikka sellistes kohtades, koosneb Nekrassovka vanast ja uuest külast. Vana küla on kokku klopitud peamiselt puust ühepereelamutest, mille ümber on aiad, kus näeb nii kasvuhooneid kui ka eri tüüpi paate. Uus küla ehitati 1970-ndatel ja seal annavad tooni kahekordsed paneelelamud, kortermajad ja tüüpilised Siberi ühekordsed kahe korteriga elumajad. Pealt tuhandest elanikust on umbes seitsesada nivhid.
Nõukogude ajal oli Nekrassovka rikas kalurikolhoos, mille meenutuseks seisavad mere ääres kaldal roostetanud kalapargased ja mingid suured tsisternid. Ka tänapäeval tegelevad külaelanikud peamiselt kalapüügiga, seda nii seaduslikult kui ka ebaseaduslikult.
Nekrassovkas asuvad mõned nivhide kalapüügiettevõtted. Staatuselt on nad obštšinad, mida antud juhul ei anna tõlkida kui „kogukond“. Tegemist on omaenese juriidilise staatusega ettevõttega, mis loodi 1990. aastail Siberi väikerahvaste majandusliku olukorra turgutamiseks. Sellised ettevõtted tegelevad nn traditsiooniliste majandusharudega, enamik nende töötajaist peavad olema põlisrahvaste esindajad, neil on teatud maksusoodustused ning neile antakse rohkem jahi- ja kalapüügikvoote.
Mul oli võimalus intervjueerida kahte sellise ettevõtte direktorit. Ma olen sellistest ettevõtetest omal ajal suisa monograafia kirjutanud ja Sahhalini obštšinad sarnanevad vägagi sellele, millega ma olen kokku puutunud Jakuutias. Ennekõike on tegemist perekonnaettevõttega, kus pere pea on ühtlasi ka direktor. Reeglina ei asutata obštšinaid mitte romantilistel kaalutlustel oma kultuurile mõeldes, vaid just majanduslikel põhjustel – lähtudes maksusoodustustest ja dotatsioonidest. Ka annab obštšina staatus teatud eeliseid püügi realiseerimisel ja kalapüügiterritooriumi registreerimisel. Siin lähevad suured tänud jälle Fjodor Sergejevitš Mõgunile, kes mulle need kokkusaamised organiseeris.
„Head nivhid“ ja „pahad venelased“ on loll jutt
Jama on muidugi selles, et kalapüük on sesoonne tegevus ehk ettevõte ja töötajad peavad paari püügihooaja kuu jooksul koguma piisava kapitali, et üle talve elada. Kusjuures mul tekkis tunne, et suuri rahasid kalapüügiga ikkagi kätte ei saa.
On, kuidas on, aga ma kohtasin Nekrassovkas ettevõtjaid Novosibirskist, kes tegelesid kala töötlemise ja turustamisega Moskvas ning Vladivostokis. Kala püüab külas peaaegu iga töövõimeline meesterahvas, väga suur osa muidugi illegaalselt.
Mind pandi elama kohaliku kooli medpunkti ning ühel öösel tegin ma venelasest öövalvuriga koos suitsu ja ta rääkis mulle kohaliku kalapüügi illegaalsest poolest. Kuna püügilitsentsi ostmine on kallis, siis eelistas tema asju ajada riigivõimuga kooskõlastamata. Selleks läks ta nivhidest sõpradega kalale. Nivhidel kui põlisrahval on lubatud püüda 300 kilogrammi kala ilma igasuguse loata. Püüdes antud koguse kala, maetakse see maha ja minnakse uue järele. Kui tulevad kontrollid, siis naeratab nivh laialt ja teema on sellega ammendatud. Et teha pilti segasemaks, siis üks minu poolt intervjueeritud direktoritest kaebas röövpüügi üle ning kiitis karmistunud seadusi ja kontrollimehhanisme, mis ei luba merd päris tühjaks püüda.
Niipalju siis Eestis levinud pildist Siberis eksisteerivast traditsioonilisest vastasseisust heade põlisrahvaste ja pahade venelaste vahel.
Põlvkonnaga tapetud keel
Paaril viimasel päeval sain ma ka kokku mõningate väheste nivhi keele oskajatega Nekrassovkas. Tegemist oli pensionieas daamidega. Üldse pidi selliseid, kes nivhi keelt esimese keelena räägivad, olema külas kümmekond.
Kui minu kogemus Siberi väikerahvaste keeltega on selline, et iga põlvkonnaga jääb rääkijaid järjest vähemaks, siis nivhide juures on pilt hoopis teistsugune. Side emakeelega lõigati nivhidel läbi ühe pärastsõjaaegse põlvkonna jooksul. Esiteks aeti nivhid kolhoosi ning endine perekonnapõhine kalapüük muutus nüüd kollektiivseks ja organiseerituks. Nagu mulle räägiti, siis eelmised põlvkonnad õppisid suurelt jaolt oma emakeelt vanavanematega kuude kaupa mere kaldal elades ja kala püüdes. See võimalus kadus aga ära. Samas keelati internaati pandud lastel ära emakeeles rääkimine. Vähe sellest, nivhi keele rääkimise eest võidi isegi üsna sadistlikult karistada. Näiteks selliselt, et süüdati lapse varvaste vahel ajaleheribasid. Loogilise tagajärjena tegid vanemad kõik, et lapsed räägiksid ka kodus vene keelt ning nivhi keele oskus muutus ühe põlvkonna jooksul aktiivsest passiivseks. Iga järgmise põlvkonnaga kadus nivhi keelest arusaamise oskus enam ja enam ning tänapäeva nivhi lapsed pidi oskama heal juhul vaid mõnda sõna. Kui sedagi.
Olukorda ei suuda parandada ka see, et nüüd õpetatakse Nekrassovka koolis nivhi keelt fakultatiivselt. Sellega on seotud mitmeid probleeme. Esiteks on õpetajaks venekeelne nivhi neiu, kes õppis oma emakeele ära Peterburis Herzeni-nimelise ülikooli Põhjarahvaste Instituudis. Tema õppis aga ära nn kirjakeele, mis erineb sedavõrd kohalikust murdest, et vähesed nivhi keele oskajad ta välja naeravad. Teiseks õpetatakse nivhi keelt fakultatiivselt ehk vabatahtlikult üks tund nädalas kuni viienda klassini. Seda pole aga piisavalt, sest suur osa tunnist on lihtsalt eelneva kordamine. Paar aastat tagasi oli nivhi keel kohustuslik ja tunde oli nädalas kaks. Õpetaja jutu järgi oli see miinimum, et lastel tekiksid algteadmised nivhi keelest. Siis aga tõstsid Nekrassovka vene lapsevanemad kisa ja keeletunnid reformiti ümber.
Möödavaatajad
Lõppkokkuvõteks peab nentima, et minu sealviibitud aeg oli liiga lühike, et nivhidest täielikumat pilti saada. Nekrassovka on näide, kuidas Siberis on põlisrahvaste kultuur muutunud folkloristlikuks – seda viljelevad kohalikud aktivistid ja isetegevuslased folklooriansamblite tasandil. Rahvakultuuri ja identiteedi nähtavateks sümboliteks on saanud käsitöö ning rahvariided.
Selle taga peitub aga suurem probleem elust mitte kellelegi kordaminevates kolkakülades, kus inimesed üritavad kuidagi ots otsaga kokku tulla. Nende elujärje parandamine on parasjagu peadmurdev probleem, millest riik üritab võimaluse korral mööda vaadata, väites, et asjad on ju korras, sest folklooriansamblid demonstreerivad põlisrahva kultuuri piisavalt head olukorda.
