LUGU PUHTAST RAHAST. Tahate, et konkurent jääks hankest või tellimusest ilma? Te tahate konkurenti turult tõrjuda või eemale hoida? Või vastupidi, te tahate, et just teie saaksite konkurentide ees eelise… Kadri Paas kirjutab parteide rahastamisest ja vestleb ühe annetajaga.
Te olete rikas, te tahate, et teiega arvestatakse ja teid võetaks jutule ka ajal, kui ei ole tulemas järjekordseid valimisi, kas kohalikku bikiinivooru või riigikogu kaunidusvõistlust. Eks? Kes ei tahaks?
Kui teie tahate ja olete valmis selle nimel panustama, siis on ka teine pool, kes on valmis teid kuulama. Nad on pragmaatilised, jesuiitlikud kuulajad. Nad põhjendavad oma hoolimist ja terast kuulamist sellega, et Eesti ühiskonda on vaja edasi viia, Eesti julgeolekut on vaja tagada, hoida ja parandada, Eesti inimesed peavad saama kõrget (miinimum)palka ja kopsakat lastetoetust, veel parem, kui nad saaksid ka kaks korda suuremat pensioni. Mida rutem, seda parem. Kohe ja nüüd. Viivitamatult pärast valimisi.
Katkematu rahavoo otsinguil
Selleks, et kõige paremini vaeste ja väetite ja laste ja pensionäride ja tööinimeste ja ametnike ja absoluutselt kõigi ja kõige elusa ja elutu eest hoolitseda ja seista – ja ikka südamest – on vaja raha, robustselt palju raha. Viivitamatult ja juba enne valimisi. Kohe ja kiiresti. Tegelikult kuluks see raha ka mujal ära, kui ainult valimisnänni arvete maksmiseks ja plakatite trükkimise eest tasumiseks, aga see on juba hoopis teine teema ja teine artikkel.
„Kopkas see on raske saak, särab aga silme ees. Kopkas see on raske saak, tal on metal sees,“ laulab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Hardi Volmer. Tema on seda viisikest aastaid avalikult laulnud. Parteilased, eriti väike ja valitud osa neist, aga võiks samast laulust ümiseda hoopis teist lõiku: „Häh, raha, see sulab nagu vaha ja üsna ükstakõik, mis värvi metal on tal sees!“
Peaasi, et „metalit“ jätkuks. Nagu öeldud, selle eest hoolitsetakse. Kui mitte lihtliikme tasemel, siis 3–4 inimest töötab igas parteis iga jumala päev selle nimel, et rahavoog ei katkeks mitte kunagi. Ka mitte siis, kui valimisi ei ole silmapiiril ja parteilased võiksid end justkui lõdvaks lasta. Ei või. Sest esiteks tahab parteikontor ülalpidamist ja teiseks, partei kõige ustavamaid ja armulikumaid sõpru ei tohi unustada. Neid ei tohi jätta mitte kunagi unarusse. Nad on parteile nagu ninatäis kallimat pulbrit. Nad on vältimatult vajalikud. Vajalikumad kui need, kelle eest partei võitleb. Sõnades, plakatitel ja „Foorumis“.
Vastastikune vajadus
Vajalikkus ja vajadus on vastastikune. Avalike andmete järgi jagunesid parteide tulud 2014. aastal järgnevalt: Reformierakond kokku 2,258 miljonit eurot, sellest 464 000 eurot annetustena; Isamaa ja Res Publica Liit kokku 1,603 miljonit eurot, sellest 364 000 eurot annetustena; Keskerakond kokku 1,593 miljonit eurot, sellest 153 000 eurot annetustena ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond kokku 1,254 miljonit eurot, sellest 204 000 eurot annetustena.
Seegi ei ole saladus, et Eesti kõige suuremad eraisikutest annetajad on läbi aegade olnud kinnisvaraärimees Hillar Teder, turvaärimees Urmas Sõõrumaa ja ehk ka reformierakondlane Märt Vooglaid.
Kahtlemata on nime ja näoga parteidele raha andnud paljud teisedki, ka vähemtuntud ja näotumad ärimehed. Samuti poliitikud. Poliitikute ja tundmatute tegelaste annetused on teinekord olnud nii suured – eriti krooniajal –, et need on pälvinud ka avalikkuse tähelepanu. Neil kordadel on seltsimehed alati rusikaga vastu rinda tagunud ja rõhutanud, et annetatud raha on ausalt teenitud, kõhu kõrvalt säästetud, vaat et isegi ämmalt laenatud ja sahtlist võetud. Aus raha, puhas ja puutumatu kopkas. Kahju kohe nälgivatest ja kitsikuses elavatest parteilastest ja nende puuduses virelevatest jõmpsikatest.
„Kas sa tõesti arvasid, et Teder või Sõõrumaa annetavad oma raha? Päris oma raha?“ küsib üks neist, kes tahab, et teda võetaks jutule ka valimiste vaheaegadel, ehk see, kellest sõltub parteide heaolu ja see, kelle heaolu sõltub parteide vastutulelikkusest ja pragmaatilisusest.
Jäin ütlejat põrnitsema. Millest selline avameelsuspuhang? Aga hästi, kelle raha nad siis annetavad?
„Midagi tuleb kahtlemata ka neilt endilt. Ka neil on vaja, et nad pääseksid jutule. See on normaalne, paljud teevad nii. Kui keegi arvab, et nad tõepoolest mingisugust maailmavaadet toetavad, siis on see arvaja täitsa lihtsake,“ on rääkija armutu.
Annetajate huvid
Kust see raha siis tuleb? Ja kellelt?
„Igasugustelt ettevõtjatelt. Neilt, kellel on midagi vaja. Ettevõtja ei saa loota, et äkki see või teine seaduseelnõu või idee läheb töösse. Ettevõtja peab end selle nimel liigutama. Juhuse hooleks ei ole midagi tervislik jätta,“ vestab üks neist.
Nii?
„Tuleb jälle aeg, mil kord kvartalis peaks keegi tuntud ja harjumuspärastest annetajatest parteile ülekande tegema. Inimesed – mõistagi mitte Teder ega Sõõrumaa – teevad Eesti peal tiiru, ettevõtjad annavad sularaha vastavatele inimestele, nimi pannakse paberi peale kirja, kõik on fikseeritud. See nimekiri on sisuliselt alus selleks, et toetajate eest teinekord hea sõna poetada või annetajate huvisid esindada. Tõhusalt,“ rõhutab ettevõtja.
Kiirlaenude näide
Vestlesime ajal, mil riigikogus oli just avalikkusele ebaselgetel põhjustel läbi kukkunud kiirlaenude andmist ja krediidikulukust piirav eelnõu. Vajalikust 51 häälest jäi neli puudu. Vabandused, miks riigikogulased ei saanud aga õigel ajal hääletada, olid üle keskmise veidrad. Kes valmistus teledebatiks, kes nokkis niisama nina ega jõudnud hääletamiseks ette nähtud sekundite jooksul nupule vajutada. Mõni oli välismaal ja keegi puudus kindlasti ka „muul“ põhjusel.
„Loll jutt. Kes meist ei teaks, kes on Eesti kõige kõvem kiirlaenude andja ja huvitatud piirangute vältimisest,“ muigas ettevõtja.
Kas tema ka annetab? Kas tema tahtis, et see eelnõu vähemalt esimesel korral riigikogus häviks?
„Muidugi. Nimekirjas olevate inimestega peab arvestama. Alati, ka seekord. Nad saavad muidu kurjaks. Kui fraktsiooni esimees ei kuulu parteis nende 3–4 inimese sekka, kes on nimistuga kursis, ja hakkab tegema mingisugust isetegevust, siis kutsutakse ta korrale. Kasvõi viimasel hetkel. Siis juhtubki, et keegi istub saalis, aga nuppu ei vajuta, kuigi on seni valijatele vandunud, et tema võitleb kiirlaenuvõlglaste õiglase tuleviku eest. Ja need lollikesed on seda loba äkki isegi uskunud,“ sõnab annetaja kaastundlikult.
Kas nii on kogu aeg olnud?
„Jah!“
Poliitikute ja tundmatute tegelaste annetused on teinekord olnud nii suured, et need on pälvinud ka avalikkuse tähelepanu.
Siis juhtubki, et keegi istub saalis, aga nuppu ei vajuta, kuigi on seni valijatele vandunud, et tema võitleb kiirlaenuvõlglaste õiglase tuleviku eest.
