Tallinna Linnahall on vana. Noh, hoonena ehk mitte, aga oma ideoloogialt, väärtustelt, mida ta kannab, on ta vana. Tema istmed on pruunid nagu traktoristi ülikond 85. aastal. Kui etendus algab, langeb publiku selja taha raudne eesriie – ilma naljata. Ruum sulgub, ja välja sa siit enam ei saa. Või, kui siis ainult pikka, nurgatagust kõverteed mööda. Sa oled karbis.
Linnahalli riietehoid võtab su jope hoiustamise eest 25 krooni. Linnahallis on kapitalism. Kapitalism ja raudne eesriie. Imelikul kombel seesinandne uuendab Linnahalli – kui su käest raha võetakse, siis sa tunned, et kõik on korras, kõik on ikkagi nii, nagu sa harjunud oled.
Linnahalli peldikud on vanad. Ja linnahalli istmed on ikka veel pruunid. Pruunid, aga suured. Suured, aga põlved suruvad ikka vastu eesistuja selga. Samas, muusikalipiletite hinnad maksavad kuni 900 krooni. Loo?is. Ja neid ostetakse. Nende ostjatele on eriteenindus. Kohvi ja napsi tuuakse, või midagi. Tavalised piletid on mõnisada. Nii umbes statistiliselt keskmine päevapalk. Ja jälle tunned sa ennast turvaliselt. Kui on kallis, siis on hea. Kui eraldi teenindatakse, siis oled sa nomenklatuur. Sul on raha, teised näevad sind. Ja koledad peldikud – noh, olete te kunagi vaadanud, milline autopark on hoiul Lasnamäe tasulistes, võrguga piiratud parklates? Ega keegi näe ju, kus sa sital või magamas käid, nähakse su autot.
Cole Porteri muusikal on vana. Andrus Vaariku lavastus on vana. Aga samas on nad harjumuspärased, nad on sellised, nagu sa ootad. Keegi ei postmoderniseeri su peal. 20 aastat tagasi käisime me siinsamas Estonia “Savoy balli” vaatamas – õnneks mingid väärtused ikkagi ei muutu. Õnneks. Samamoodi head näitlejad mängivad. Noh, mõned on uued, nagu Avandi ja Vilgats ja, aga see on paratamatu. Aga vana hea Kark on ikka kuradi hea. Ja sellest muusikalist kirjutatakse nii palju – lehtedes ja ajakirjades ja… See on glamuur. See on hea, sest ega halbadest asjadest lehes ju ei kirjutata. Noh, majanduslangusest kirjutatakse, aga selle ma unustan täna ära. See on siin igal juhul väärtuslik, väärtuslikest asjadest kirjutatakse lehes. Ei ole mingi nurgatagune kakkumine, on kõigi silma all. Turvaline.
Jah, Kowalsky saab aru küll, miks Linnahallis muusikale vaatamas käiakse. Ja ega see “Nii on meil moes” otseselt kole ka olnud. Turvaline.
Hinne – IISI