Liivi sõja ajal sidusid paljud liivimaalased – mõeldes nende all siinkohal peamiselt kohalikku aadlit ja linnakodanikke, kes on tänapäevaste eestlaste esivanemad üsna samal määral kui tollased talupojad – oma lootused kodumaa sõjast väljakiskumiseks ja omariikluse mingis vormis säilitamiseks Taani kuninga Frederik II venna, “Schleswigi, Holsteini, Stormarni ja Dithmarscheni hertsogi, Oldenburgi ja Delmenhorsti krahvi ning Norra pärija” Magnus von Oldenburgiga (1540-1583).
Ja pidid oma lootustes kibedasti pettuma, sest Magnus kukkus vaatamata oma ajutistele edusammudele lõppkokkuvõttes läbi ja need, kes olid end temaga liiga tihedalt sidunud, leidsid end selle sõja kaotajate hulgast. Ent mis mees oli õieti see Ivan Julma vasallist “Liivimaa kuningana” ajalukku läinud hertsog Magnus, kes enne jõudis olla ka Saare-Lääne ja Kuramaa “piiskop” ning pretendent Tallinna piiskopi ja Riia ning Tartu koadjuutori kohale?
Ei mingeid kuninglikke ?ansse
Hakkame pihta sellest, et kõik eelmise lõigu jutumärgid on õigustatud. Magnuse hertsogi- jm tiitlid olid puhtformaalsed, markeerides ainult tema kuulumist Oldenburgide valitsejasuguvõssa, mingeid tegelikke valdusi tal polnud. Või õieti – tema isa Christian III oli oma testamendis talle küll määranud mõned maasiilud, kuid juba enne vana kuninga surma oli alustatud talle elatismaa otsimist väljastpoolt Oldenburgide konglomeraatriiki, et mitte killustada perekonna niigi kärbitud pärusvaldusi Schleswig-Holsteinis ja halvendada vanema venna Frederiku ?ansse pääseda isa surma järel Taani-Norra troonile.
Taanis ei olnud nimelt pärilikku kuningavõimu, polnud veel terve sajandi vältel. Kroonprints (“valitud prints”) võidi küll valitseva kuninga eluajal välja valida ja tema kandidatuur riiginõukogus kinnitada, kuid see polnud täielik garantii kuningaks saamiseks. Seepärast polnud Magnus ka “prints”. Frederik II püsis hiljem kaua vallalisena ja tal ei olnud seaduslikke pärijaid, mistõttu Magnusel oli pea kogu oma Liivimaa-karjääri vältel teoreetilisi väljavaateid troonipärijaks saada. Neid pretensioone markeerib tiitel “Norra pärija” – Norras oli kuningavõim enne selle maa Taani provintsiks taandamist päritav olnud. Kohe tuleb aga lisada, et Frederik ei soovinud Magnust oma järglaseks kohe kindlasti mitte.
Frederik ei leppinud Magnusega kunagi, jättes kuni tolle surmani vastamata kõikidele tema kirjadele ja saadikutele.
Piiskop jutumärkides
Ka “piiskopina” oma 1559-1560 ostetud Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkondades sai Magnus olla vaid formaalselt. Sest need olid katoliiklikud piiskopkonnad, tema aga oli luterlane; ja mis veel olulisem – ta polnud üldse vaimulik isik, preester, ega olnud saanud vastavat haridust. Seetõttu ei saadud teda piiskopiks ordineerida. Et 1555 sõlmitud Augsburgi usurahu tingimused laienesid ka Liivimaale, ei tohtinud neid piiskopkondi samas sekulariseerida ja Magnusest ka ilmalikku valitsejat teha. Nii jäigi ta kuni Liivimaa ja Saksa-Rooma keisririigi riigiõiguslike sidemete nõrgenemiseni ja ebaolulisemaks muutumiseni Liivi sõja käigus sellesse vähemalt kahemõttelisse olukorda.
Saaremaal jõudis ta küll olla ka Taani kuninglik läänimees, Kuramaal jäi aga oma surmani mitte piiskopkonna omanikuks, vaid kõigest piiskopiameti hoidjaks. “Liivimaa kuningriigi” projekti tekkelugu ja loomiskatsed ning Magnuse kuningatiitliga seotu on nõnda mahukas, komplitseeritud ja omaette lugu, et seda siinkohal käsitleda lihtsalt ei jõua. Ehk kunagi hiljem ja eraldi.
Mitmekülgne mitmes mõttes
Ka inimesena oli Magnus – kuidas seda nüüd öeldagi, ütleme: mitmekülgne. Alustame välimusest. Kaheaastasena kaotas ta haiguse tagajärjel ühe silma ja olevat mõnede pahatahtlike väidete järgi olnud ka lombakas jm ihuliste vigadega. Mis võib olla vale, sest nii väitis Magnusest tõelise koletise kuvandi loonud veidi hilisem katoliiklik kroonik Dionysius Fabricius. Kurat on teatavasti lonkur. Magnusest pole jäänud muid portreid kui kujutised müntidel, pitsatitel ja ühel medalil. Omavahel need suurt ei sarnane, kuid näitavad meile kõige järgi otsustades suhteliselt pikakasvulist ja esinduslikku isikut.
Fabriciuse sõnul olnud Magnus sexus utriusque, mis sõna-sõnalt tõlkides tähendaks hermafrodiiti. Seda polnud Magnus kindlasti, kuid see võiks viidata Magnuse biseksuaalsusele, millest on muidki teateid. Temaga ägedalt tülli läinud kuninglik asehaldur Saaremaal Christoffer Valkendorf süüdistas oma kirjades kuningale jt ametimeestele Magnust homoseksualismis oma kammerteenriga. Sama hooga aga ka liiderlikkuses vallaliste ja abielunaistega, esimese öö õiguse kuritarvitamises jne.
Palju keegi läbi lõi…
Magnuse kaasaegsed kriitikud (kes kõik olid tema poliitilistel vastaspooltel) süüdistasid teda hiljem kõigis surmapattudes. Näiteks 1580. aastal läbi Kuramaa reisinud Inglise kaupmees ja diplomaatiline agent Jerome Horsey viibis lühemat aega Piltenes Magnuse pool. Too olevat inglast jämedalt kohelnud, sest viimane polevat jaksanud juua nagu tema. Horsey vastab oma mälestustes samasuguse ebasõbralikkusega ja esitab Magnusest rääkides väiteid ja detaile, mis kohe kindlasti paika ei pea. Sama käib ka mitmete teiste allikate kohta. Magnusest on taoliste tõestamata väidete põhjal kujundatud nõrga iseloomuga, püsimatu, reetliku, alkoholilembese, araloomulise isiku kuvand. Ta olla täielikult sõltunud alul oma vennast kuningas Frederik II-st ja hiljem tsaar Ivan IV-st. Rõhutan, et kindlasti võib osa tema kohta esitatud süüdistustest ka paika pidada.
Väljaspool kahtlust on see, et Magnus oli alalises rahahädas ja suhtus oma võlakohustustesse pehmelt öeldes leebelt, kuid tal polnud ka mingeid erilisi võimalusi oma tulusid suurendada, finantsolukorda kontrolli alla võtta. Magnuse enda meelest – ja ei saa eitada, et tal oli selles osaliselt õigus – oli enamik tema võlgu tingitud Taani krooni tegemistest ja tegematajätmistest. Peab ka lisama, et tema võlgu ja riigimaade läänistamist kujutatakse mõnevõrra paksendatud värvitoonides. Näiteks Saaremaal läänistas Magnus (koos varasemate piiskoppide läänistuste kinnitamisega!) oma sealse võimu lõpuni (1573) kokku 38% maafondist. Millegipärast palju mõõdukamateks ja kohusetundlikumateks peetud Rootsi asevalitsejad Tallinnas panid selleks ajaks oma võimualal huugama enam-vähem kõik.
“See hea noorhärra”
Magnuse elukäigu lähema vaatluse põhjal on ilmne, et tal pidi olema märkimisväärne isiklik külgetõmbejõud; et tal oli oma eesmärkide poole püüdlemisel hämmastavat visadust (või kangekaelsust, mis pole päris üks ja seesama) ja ettevõtlikkust; lõppeks hülgas ta omal algatusel mõlemad eelnimetatud valitsejad, kellest ta olevat sõltunud, ja valmistus hülgama kolmandat, Poola-Leedu kuningas Stefan Batoryt.
Allikaist jääb mulje, et Magnus oli lahke iseloomuga, helde kuni pillamiseni. Ka Magnuse kaasaegsed kriitikud tunnistavad tema isiklikku meeldivust (näiteks “see hea noorhärra” Balthasar Russowil) ja suurt (küll ajutist, kuid see-eest korduvat) populaarsust liivimaalaste hulgas, mis kestis nii pika ajavahemiku jooksul; see pidi olema mingis korrelatsioonis tema isiksusega.
Magnuse lähikond koosnes peamiselt liivimaalastest, kes teda oma huvides suunata ja ära kasutada püüdsid. Magnus õigustas oma samme väga sageli sügava murega laastatud Liivimaa ja õnnetute liivimaalaste olukorra pärast. Ehkki ta jõudis oma pika siinse karjääri vältel korduvalt üritada lahendada oma probleeme (muuhulgas) relvajõu abil, püüdis ta enamasti vältida sõda ja rüüstamisi, saavutada oma sihte veenmise, üleskutsete jmt-ga.
Pigem kaitsja kui ründaja
Magnus oli enamasti kaitsja, mitte ründaja rollis. Või olukorra ärakasutaja rollis. Ja sõjamees, saati siis väejuht, polnud ta mitte, ehkki juhatas formaalselt Tallinna piiramist 1570/71 mõisameeste (midagi peamiselt liivimaalastest aadlimaakaitseväe taolist) ja moskoviitide poolt, Karksi vallutamist 1573 jm operatsioone. Muide, just Karksi ja vähemal määral Helme, mitte Põltsamaa, olid “Liivimaa kuningriigi” keskusteks, st “kuninga” residentsideks; sõjaliselt ohustatumas, sisuliselt rindejoonel asuval Põltsamaal viibis Magnus harvem; “kuningriigi” peakirik aga asus nt hoopis Tartus. Veelgi korrektsem oleks öelda, et mingit pealinna ei olnudki, ehkki mõne päeva vältel 1577. aasta suvel, enne selle vallutamist venelaste poolt ja tapatalguid elanikkonna kallal, jõudis ametlikuks pealinnaks olla Võnnu (Cēsis), mis oli varem olnud ka ordumeistrite residentsiks, pealinnaks.
Magnus pages 1577/78. aasta vahetusel Ivan Julma võimualalt Kuramaale ja andis end Stefan Batory kaitse alla. Liivi sõja lõpusündmustes oli tema osa marginaalne. Kuramaal, Piltenes ta märtsis 1583 pärast mõnekuist põdemist ka suri, vabastades kõik sõja osapooled niimoodi tülikast probleemist.
* * *
Magnus ja prouad
POLIITILISELT KIREV: Adamson tutvustab asjaomaseid daame
Magnuse elukäigust nähtub, et ta oli usuliselt tolerantne. Ta oli luterlane, kuid Liivimaale tuleku järel esialgu vormiliselt katoliiklik piiskop; ta jõudis kosida nii luterlastest (üht Rootsi ja üht Pommeri printsessi) kui ka katoliiklastest naisi (Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti õed, alul Katarzyna, pärast Anna Jagiellonka, mõlemad temast kõvasti eakamad, Anna koguni 17 aastat vanem); ta kihlus hiljem õigeusklikuga ja abiellus tolle õega (tsaari lellepojatütar Maria Vladimirovna, abielludes u 13-aastane), kes abielludes jäi õigeusu kirikusse.
Kaasavaraks rohkem kui Rootsi riigil
Juba viidatud abieluplaanid olid kõik ette võetud poliitilistel motiividel. Abielu Rootsi printsessiga pidi aitama Magnusel sõlmida separaatrahu rootslastega, kellega Taani parasjagu sõdis ja kes olid Magnuse valdused Liivimaal osalt vallutanud, osalt rüüstanud. Pommer-Stettini hertsogi Barnim IX tütre Sibyllaga jõudis Magnus isegi kihluda, ent neiu suri katku.
Katarzyna Jagiellonka eelistas abielluda Soome hertsogi, hilisema Rootsi kuninga Johan III-ga. Kosjad tema õe Annaga nurjusid Magnuse soovi tõttu saada mitte ainult Poola-Leedu sõjalist abi, vaid kaasavaraks ka Üleväina-Liivimaad; Anna abiellus aastaid hiljem Stefan Batoryga. Kihlus tsaari sugulase Jevfimija Vladimirovnaga, kelle isa ja enamuse perest Ivan Julm mõni kuu varem oli hukanud, leidis aset 1570 Moskvas, et sinna meelitatud ja Liivimaa kuningaks kuulutatud Magnust tihedamini tsaariga siduda. Omi tütreid Ivan Julmal polnud. Kaasavaraks pidi muide olema viis tündrit kulda ehk pool miljonit taalrit, kuid seda ei makstud kunagi välja – igati arusaadavail põhjusil, sest summa oli astronoomiline, ületades näiteks Rootsi riigi aastatulu.
Õunakastiga lohutaja
Kihlus oli päritolu- ja hierarhiaküsimustes väga tundlike moskoviitide silmis ilmne austusavaldus Magnusele. Too oli küll kuninga vend, poeg ja pojapoeg, kuid Oldenburgide suguvõsa polnud ennast esimese Rooma keisri Augustuse olematust vennast Prussist (kellest omakorda olevat põlvnenud esimene Venemaa valitseja Rjurik) põlvnenuks pidava Ivan Julma arvates kuigi põline ega suursugune. Kuni 17. sajandi keskpaigani olid Taani kuningad lisaks valitavad, nad ei olnud sünnijärgsed monarhid Jumala armust, vaid saanud oma krooni inimeste, pealegi oma alamate, “holoppide”, tahte läbi.
Magnus seisis niisiis venelaste ja Ivan Julma enda silmis Moskva tsaarist mõõtmatult madalamal. Tulevase abielu kaudu muutus Magnus aga tsaari lähedaseks sugulaseks ja isegi tema suguvõsa, s.o Moskva dünastia liikmeks.
Maria oli esimestel abieluaastatel alles lapseeas, kasvatatud tollaste karmide vene kodukommete kohaselt mehele alistumise vaimus ning kodumaal oodanuks teda parimal juhul klooster, kus ta hiljem oma elupäevad lõpetaski. Frederik II kirjutas ühes oma kirjas detsembrist 1573, et Magnus “lohutab oma 13-aastast naist õunte ja suhkruga”. Abikaasade vahel oli esiotsa kindlasti arusaamatusi ja võõristust erinevate tavade ja olmekäitumise tõttu. Ka Ivan Julm olnud kord pahane, et tema “vennatütre” kleidid olid saksa moe kohaselt ümber tehtud. On aga piisavalt alust väita, et abikaasad said läbi piisavalt hästi.