Suur Argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 11. lugu. Jelena Skulskaja uurib Gabriel García Márqueze kirjutatu keerlevaid tegevuskäike. „Sada aastat üksildust“ on romaan elu teostumatusest ja surma ootamisest; seda raamatut võiks nimetada tohutuks proosaluuletuste koguks.
Küllap vist mitte kellelgi ei ole veel õnnestunud meelde jätta sündmuste järjestust romaanis „Sada aastat üksildust“. Selle teose ebatavalisus seisneb lugeja ohjeldamatus huvis tegelikult ringiratast käiva süžee arengu vastu, kusjuures mida kiiremini tegevus kulgeb, mida kiiremini orav rattas tiirutab, seda lootusetumad on püüded hoida peas ühe väljamõeldud ruumi Macondosse – mingisugusesse sõdade, armastuse ja talitsematute kirgedega küllastatud vaeva- ja piinarikkasse paradiisi – elama asunud perekonna sugupuud. Oh ei, sündmuste toimumise ruum ei muutu liikumise kiiruse ja piltide hoogsa vahetumise tõttu hägusaks ja impressionistlikult laialivalguvaks, kõik figuurid ja episoodid oleksid otsekui kivist välja tahutud ja jäädavalt talletatud, kuid alatiseks on läinud kaotsi see Ariadne lõng, mis võiks meid, hullunud Daidalosi, labürindist välja juhatada. Minotaurust ei tapetagi ja ta jääbki igaveseks õnne teed takistama. Ta ei ole ettemääratus ega saatus, vaid see, mida Gabriel García Márquez nimetab üksilduseks. Ehk seega surmaks. Surm ei ole sugugi mitte see, mis juhtub teistega, vaid see, mis sünnib sinuga, ehk üksildus.
Estetiseeritud meeletus
Maali „Pompei viimnepäev“ vaadates me ei ela kaasa hukkuvatele inimestele, vaid imetleme mäelt laskuva laava suurejoonelisust. Mööduvad sajandid ja inimesed ei mõtle enam Tšornobõlis hukkunutest, vaid meile meenub pigem looduse estetitiseeritud meeletus – Valgevene ja Ukraina metsades kasvanud hiidseened, endas tapvat kiirgust peitnud uskumatud lillkoletised ning köögi- ja puuviljad, mis oleksid sobinud hüperrealismi hüperboliseerivat suunda harrastava kunstniku natüürmordile.
Ka kõik Márqueze metafoorid on samasugusel viisil enneolematult suurte mõõtmete ja eredate värvide ning kujuteldamatute liialdustega ehk poeetiline nihe ulatub niisuguse pingsuseni, et itaallane Pietro Crespi, kes lõikas endal veresooned läbi, sest Amaranta keeldus temaga abiellumast, ning saatis oma surma kõikide mängutooside muusikaga ja langetas mõlemad verest tühjaks nõrguvad käed healõhnalise bensoeveega täidetud pesukaussi, on meie meelest tagasihoidlik, teatraalne ja haletsusväärne ja näeb tõelise surma ja tõelise armastuse taustal välja nagu paroodia.
Kuidas olekski võimalik võrrelda selle esialgu Rebecat ja seejärel Amarantat armastanud rafineeritud õnneotsija käitumist näiteks Meme ja Mauricio Babilonia kirega – Mauricio Babilonia tuli igal õhtul Meme juurde sauna, kus too teda skorpionite keskel ootas. Nende armastus oli keelatud, kuid nad ei suutnud teineteiseta hingatagi. Valvur tulistas Mauricio katuselt alla, kui ta püüdis ihast vallatuna sealtkaudu armastatu juurde tungida. Ta jäi kanavargaks põlastatuna elu lõpuni halvatuks, Meme aga saadeti kloostrisse, kus ta ei toonud kuni surmani enam kuuldavale ainsatki sõna. Mauricio Babilonia tulekule eelnes alati kollaste liblikate pilve saabumine – need lehvitlevad liblikad panid mehe ilmumise imet ootava Meme värisema. (Kui Gabriel García Márquez suri, tuldi teda ära saatma kollaste lilledega, sest ta armastas kollaste rooside õielehti, ja lisaks sellele lasksid Márqueze geeniuse austajad tema sarga kohale lendu tohutu parve ka surmajärgset armastust tõotavaid kollasid paberliblikaid).
Maailm oli nii vastne, et paljudel asjadel puudus alles nimi
Macondo maailmal on olemas algus ja lõpp. See on linn mille rajasid uusasukad – suguvõsa esiisa José Arcadio Buendía ja tema naine Úrsula. Nad olid lähisugulased ja neile ennustati, et nende abielu tuleb õnnetu, sest neile sünnivad inimlaste asemel iguaanid. [on õigem] Uue linna asutasid nad selleks, et mitte näha surnud Prudencio Aguilari, kelle José Arcadio oli oma kodukohas tapnud. Koolnu ilmutas ennast neile ja tal oli kaelas auk, mida ta püüdis espartotakust tropiga sulgeda, ning ta soovis neilt vett, et seda neetud espartotroppi niisutada ja haavalt verd pühkida…
Márquez toob jutustusse fantaasiamaailma, esitledes seda eheda reaalsuse ja igapäevaeluna, milles paiknedes ma teostame ainuüksi harjumuspäraseid mehaanilisi tegevusi. Koolnu ei tekita õudust just nimelt seepärast, et talle on omased lihtsad soovid – ta vajab vett. Sama loomulikult läks taevasse Ilus Remedios, kes oli õues kuivanud voodilinu kokku panemas, kui kerge valgustuul aitas tal maapinnalt tõusta ja peagi taevasse jõuda, sest tema ilu oli niivõrd veatu, et selle õige koht saigi olla üksnes seal. Ja voodilinade kuivatamise lihtne töö ei lase kahelda, et toimunu oli enesestmõistetav ja täiesti reaalne. Aga fantastiline näeb ju välja ka esmakordselt Macondosse toodud jää, mida lastel lubati puudutada, ja see puudutus jääb igaveseks meelde, lõikudes meeltesse niivõrd tugevasti, et „palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama“. Ja kas ei ole fantastilised need kaks metallesemeid ligi tõmmanud rauakangi – need olid magnetid, mida Macondo inimesed esimest korda nägid. Kõik asjad olid nende jaoks niivõrd uued, et vahel ei osanud nad neid nimetadagi, vaid näitasid segadusse sattudes nende poole näpuga. Mida öelda siis veel rongi kohta, mis oli Macondo elanike meelest midagi köögitaolist, mis veab enda järel tervet linna: „See lihtne kollane rong pidi Macondosse tooma nii palju kahtlusi ja kaheldamatut, nii palju õnne ja õnnetust, nii palju muudatusi, hädasid ja hõllandusi.“
Ei ole vist teist kirjanikku, kes oleks kirjeldanud surma niivõrd elurõõmsalt, ja ka Márquez ise on rohkem kui korra rääkinud, et kui tuleb valida elu ja surma vahel, siis valib tema alati surma. Ta mõtleb välja mitmesuguseid ülimalt rafineeritud ja kohati täiesti seletamatuid surmasid. Kaasat ääretult armastav naine tapab oma kullakallikese, seejärel aga sulgub igaveseks tühja majja, et seda kaotust leinata. Tähtis on see, et me ei saagi teada, miks ta armastatud mehe tappis.
Jutustuses „Väljakuulutatud surma kroonika“ rajas Márquez mitteteadmisele kogu tegevustiku. Tapetakse süütu inimene ja tema surm on ette määratud, aga seda, kes on tegelik süüdlane, ei ole meile antud teada saada. Lõpliku lahendamatuse, vastuseta küsimuste eriline võlu seisneb selles, et kogu meie lugejaolemus januneb traditsioonilise kergenduse järele – ahaa, vaat kuidas see oli –, ent nii see ei lähe ja kergendust te ei saa, vaid saate igavese kõndimise mööda põrgu omaenda ringi, ja te hakkategi kõndima just nimelt selles ringis, kuhu teid on paigutatud…
Veel üks surm – järelevalveta jäänud lapse söövad tohutud (nagu kõik muugi Márquezel) sipelgad.
Ja veel – lõbus noor naine, kes on sünnitanud armastatud inimese sigitatud lapse, sureb verest tühjaks voolates. Noore mehe pühib maapealt tuulepööris, mis hävitab kogu Buendíade suguvõsa ja kogu väljamõeldud linna. Macondo asutaja sureb kastanipuu [ei olnud tamm] külge seotud hullumeelsena.
Linn algab ja linn lõpeb. Lõpmatus on inimkonna täitumatu unistus. Lõpmatuse lõplikkus on Márquezi leiutatud paradoks, kui mitte nimetada seda üheks apokalüpsise ehk peatatud aja variandiks, ehkki ta (nii meile näis) ei tohiks ju peatuda.
Rattas orava süžee
„Rattas orava“ järjest kiirenev süžee tugineb mingis mõttes ka nimede kordumise lihtlabasele printsiibile. Aureliano ja José Arcadio, Amaranta, Amaranta Úrsula, Remedios, tulev ja minev, surev ja ellu ärkav Melquíades, nimedele lisanduvad nimelühendid, hüüdnimed ja numbrid, kõikidel tegelastel on oma kordumatu iseloom, ent kuidas nad ka üksteisest ei erineks, on meil kogu aeg meeles, et kõne all on taas Aureliano, Amarante ja José Arcadio. Ühes süžees, milles tegutsevad kaksikud, kes on teineteisega väliselt niivõrd sarnased, et võivad omavahel kohti vahetada, saavutab korduste tekitatud sasipundar tipptaseme, kuid saatus on vendadel siiski täiesti erinev, kiindumused on erinevad ja soovid on erinevad. Ühele lõpmatult ahvatlev naine jätab teise ükskõikseks. Kirjanik otsekui räägiks meile kibestunud muigega – ojaa, me kõik oleme erinevad ja igaühel on oma kordumatud jooned, aga kõrgemad jõud võivad sellegipoolest säärased erinevused tähelepanuta jätta. Ja vahest polegi need üldse kõrgemad jõud, sest aetakse segamini kirst, millesse meid pannakse, meie ise ajame segamini voodi, millesse heidame, ja me joome ilmtingimata mürki, mis oli mõeldud teisele inimesele. Kõik me koos oleme üksainus omaduste lõpliku valikuga inimene, kellele on määratud lõplik arv aastaid, mis tuleb ära elada lõplikus, olgu siis väljamõeldud või reaalses maailmas.
Teekond olematusse
„Sada aastat üksildust“ on romaan elu teostumatusest ja surma ootamisest. Ja sellele ootamisele on võimeline värvi andma üksnes tõeline armastus, mida inetavad hirmud ja vaevavad lõputud metafoorid, mis püüavad meid ikka ja alati viia sügavale ängistuse rüppe. „…avas ta oma südame kõige varjatumad sopid, paljastas kogu oma suretatud sisemuse, näitas hirmsat parasiitlooma, mille ta oma piinas oli välja haudunud.“ Nii kirjeldatakse seda, kuidas avaldab kallima haavatud peopesa abitute suudlustega kattes armastust suguvõsa viimane Aureliano. „Kohkunud selle tundevalangu kirglikkusest, surus Amaranta Úrsula vähehaaval sõrmi koomale, sulgedes peo nagu molluski karbipoolmeid, kuni tema haavatud käsi, vabanenud valust ja viimasestki halastusaimust, muutus smaragdide ja topaaside ning kivikõvade, tundetute luude tombuks.“ Topaasid ja parasiidid, smaragdid ja luud on kõik seotud armastusega, tema seedib nad kõik ära, kõik nad tulevad talle kasuks. Nii näiteks sööb teine naistegelane Rebeca kahtluste ja kannatuste hetkedel mulda, kuid see ei tee talle mingisugust kahju, vaid otse vastupidi – selle ürgtoiduse mineraalainete küllus aitas neiul õitsele puhkeda. Rebeca ja tema veel ühest Amarantast kasuõde armastavad üht ja sedasama meest, kellel leidub Rebeca jaoks ka vastuarmastust, ent Amaranta tõotab, et takistab iga hinna eest võistlejanna abiellumist, ning pulmade pidamise kava nurjub üha uuesti, kuni Rebeca taganeb teise armastusse ja Amaranta mehe viib enesetapuni, seejärel aga hakkab ta valmistama endale seninägematult ilusat surirüüd ja annab teada oma surmapäeva. Ja just nimelt sellel päeval ta surebki, võttes endaga olematusse kaasa oma visadusega lõhutud elud, teoks tegemata jäänud armastuse, põrmustava armukadeduse, igatsuse ja üksilduse.
Seda romaani võiks nimetada tohutuks proosaluuletuste koguks – lopsakad metafoorid ja võrdlused sarnanevad põimudes ja kihtidena üksteisele ladestudes kriiskaveredas päikesepaistes küütlevate mürkmadude lahutamatu puntraga. Mida lähemale sa neile lähed, seda ohtlikumaks muutuvad nende käevõrud, kaelakeed ja kogu see hinnaline ilu, mis on valmis alla neelama lugejat, keda hakkab vaevama tema enda tuhm elu, mis meenutab talle nüüd pesemata akent, mille taga on sootuks teistsugune elu ja sootuks teistsugune surm.
Márqueze suursugusest romaanist sai otsemaid bestseller. Kirjanik ütles ühes intervjuus, et kui ta ei oleks raamatut ise kirjutanud, poleks ta seda kunagi lugema hakanud, sest ta ei loe eales bestsellereid.
Kui Márquez suri, kuulutati Colombias välja kolmepäevane lein.
Kõik asjad kirjaniku enda elus olid samasugused nagu tema pearomaanis – tal ei jätkunud raha, et mahukat käsikirja tervikuna kirjastajale saata, ja ta pani teele ainult romaani teise poole, kuid kirjastaja tahtis nii väga teada, mis toimus esimeses osas, et tasus saatekulud ise. Márquez sai tunda vaesust ja peaaegu viletsustki ning ta sai tunda ka kuulsust ja tunnustust. Ta ei uskunud fantastikat ja kinnitas, et ebatavaline ja kummaline tema romaanides ei kuulu müstika valda, vaid on seotud ehtsate lapsepõlvemälestustega, mis on olemas igal inimesel. Ta armastas ajakirjandust ja publitsistikat ning punus samal ajal metafooride ja võrdluste vanikutega kaunistatud proosateksti. Romaan „Sada aastat üksildust“ on tõlgitud neljakümne kuude keelde ja seda on müüdud ligikaudu viiskümmend miljonit eksemplari. Tõlkijad tunnistavad, et nad langesid originaali lugedes otsekui transsi ja otsustasid sellest ärgates ilmtingimata lisada raamatu ka oma emakeeles saadaval olevate tekstide varasalve.
Kuidas söandab pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale romaan, millel ei olegi süžeed? Vastus võib peituda Márqueze enda mõtteavalduses: „Kui te kohate oma tõelist armastust, siis ei kao ta kuhugi ei nädala, kuu ega aasta pärast.“ Järelikult on nii, et kui te olete selle romaaniga kord juba kohtunud, ei pääse te tema käest enam kuhugi ega pääse ka tema teie käest, vaid te hakkate endaga kaasas kandma temast võetud tsitaate, tema armastuslugusid ja tema lõputuid Aurelianosid ja José Arcadioid ega taha Macondost lahkuda enne, kui tuulepööris pühib maa pealt nii linna kui ka teid endid. See on teksti ja selle lugeja ainulaadse vastastikuse armastuse süžee. Márquez rääkis enne surma, et tahaks avaldada armastust kõikidele inimestele, ning küllap paistab see soov meid soojendades välja ka kirjatähtede tagant ja me tunneme romaani lugedes, et ei ole olemas üksildust ega surma. Ei ole seni, kuni kestab raamat.
