Truuduse eest president Vladimir Putinile ootab nüüd troon Kremlis Dmitri Medvedevit, kuid silt “järeltulija” on talle kui otsaette tätoveeritud, millest lahtisaamiseks läheb ilmselt vaja valulist operatsiooni. Tulemuseks aga ikkagi rikutud nahk ja arm otsesisel igaveseks. Ning Medvedevi presidendiks valimine ei olenenud sugugi tema tahtest, see olenes vaid kõikvõimsa Putini tahtest. Jääb vaid imestada, miks Putin ise ei soovinud olla president edasi ning valis vähe riskantse peaministri ameti jätkamiseks.
Venemaal on läbi ajaloo heale tsaarile alati kõik andestatud ja bojaare sama kirglikult vihatud. Ning mis see peaministri amet muud kui esibojaari amet on. Et konstitutsioon Venemaal presidendile ainult kahte nelja-aastast ametiaega ette näeb, pole seal maal küll mingi takistus. Kuulekatest marionettidest parlament – Riigiduuma, hääletab alati nii nagu vaja. Samuti on arusaamatu, miks oli vaja kogu seda palagani duuma ja eriti presidendi valimistega, kui kõik oli tegelikult ette otsustatud. Ehk nagu kuulsaks saanud Riigiduuma esimehe Boris Grõzlovi hüüatus iseloomustab: “Duuma ei ole koht diskussiooniks.” Peale presidendi kabineti Kremlis ei ole Venemaal üldse kohta diskussiooniks, kuid nüüd võib diskussioonikohaks muutuda lisaks veel peaministri kabinet Kremlis. Mida selline kaksikvõim enesega kaasa toob, see ongi küsimus. Ajaloost on teada, et ei midagi head, kui meenutada smutat või 1917. aasta revolutsioone.
VÕIMUSUHTE VARJATUD DETAILID
Putini ja Medvedevi koostöö varjatud, kuid väga huvitavatest detailidest on kirjutanud Moskvas ilmuv opositsiooniline nädalakiri The New Times. Selle kohaselt oli just Medvedev see, kes isiklikult vastutas Putini juhitud osakonna rahastamisskeemide üle erinevate ehitusprojektide elluviimisel. Nädalalehe väitel võisid tollal “omad ärimehed” iga kell helistada näiteks osakonna juhatajale Putinile ja paluda üle kanda 2 miljonit dollarit õigeusu kiriku ehitamiseks Kreekas. Medvedev kontrollis seda rahaülekannet. Kuid selle raha edasisest saatusest ei teadnud keegi mitte midagi. Raha liikus Rossija panga kaudu, mida juhtisid vennad Kovalt?ukid ja mille peakontor asus linnavalitsuse peahoone, Smolnõi, esimesel korrusel. Nagu rääkisid allikad nädalalehele, said investorid heakskiidu oma projektidele vaid siis, kui raha liigutati Rossija panga kaudu.
Juunis 1996 kaotas Sobt?ak kuberneri valimistel Peterburis ja tema meeskond pidi edaspidi ise omadega hakkama saama. Putin viidi Moskvasse, Medvedev läks ärisse. Veel 1993.aastal oli Medvedev puidufirma Fintsel üks asutajaid, mis omakorda asutas tänaseks Venemaa ja maailma ühe suurima puidu varumise ja töötlemise firma Ilim Pulp Enterprice. Kas Medvedev siiani omab puidugigandi aktsiaid, ei tea täpselt keegi. Igal juhul ei suutnud Medvedev firmat korralikult kaitsta kui Kremli soosingut nautiv Rosalumiumi suuromanik oligarh Oleg Deripasko seda üle võtta üritus. Lõpuks leiti Kremlis küll lepitus, kuid oligarhid said signaali, et Medvedevist eriti tolku ei ole.
Samuti räägitakse palju Medvedevi võimalikust osalusest Peterburi advokaadifirmas Jegorov, Puginski ja partnerid, kes nõustab juriidiliselt Lääne suurfirmasid Venemaal. Kinnitust sellele loomulikult aga pole.
1999.aasta novembris kutsuti Medvedev samuti Moskvasse, ametisse presidendi administratsioonis. Temast sai president Jeltsini administratsiooni juhi Putini asetäitja. Putinist sai president ja Medvedevist tema usaldusalune asepeaminister, kes viimasel ajal juhatas rahvuslikke projekte. Nende nn rahvuslike projektide edukuses võib tõsiselt kahelda, kuid propagandavaht nende ümber on olnud suur.
KAKSIKVÕIMU PERSPEKTIIVID
Venemaal ja mujalgi maailmas on peamiseks küsimuseks, kas Medvedev suudab saada iseseisvaks presidendiks ja mida tähendab kaksikvõim üldse Venemaa arengule lähitulevikus. Kaksikvõimu kontuurid on aga nii selged, et võtavad kohati karikatuurseid vorme. Nii on Riigiduuma esimees juba teatanud, et peaministrina jätkav Putin tahetakse ametisse vannutada kohe samal päeval Medvedevi ametisse vannutamisega 8.mail. Kuhu on nii kiire? Aga kiire on sellepärast, et 9.mail saaksid Medvedev ja Putin sõbralikult koos, käsikäes tõusta Moskva Punase väljaku tribüünile ja nautida võidupüha paraadi. Kaksikvõimu vaakumit ei tohi tekkida isegi üheks päevaks! Mis toimub Kremli võimukoridorides tegelikult ja missugused on kaksikvõimu perspektiivid, ei tea tegelikult ligilähedaseltki keegi. Ometi peab mingi plaan Putinil ju olema. Kuid missugune see on? Poliitiline võim ei ole Venemaal avalik ja seetõttu on igasugune analüüs ja prognoos ennustamine kohvipaksu pealt. Venemaa kõrgemad poliitikud ei tule ajakirjanike ette, ega vasta küsimustele. Kõik see meenutab taas nõukogude aastaid kommunistliku re?iimi ajal, kui Lääne kremnoloogid püüdsid toimuvale seletust leida kuulujuttudest ja sellest, missuguses järjekorras Kremli juhtkond maiparaadi ajal Lenini mauseoleumi tribüünile tõusis. Kui aga tõsiselt võtta, siis kommunistide ajal oli peale kõrgema juhi, peasekretäri, veel teatud otsustamisõigusega kollegiaalne juhtimisorgan poliitbüroo. Putin arendas võimuvertikaali aga sellise täiuseni, et tegelikult otsustab tema riigis ainuisikuliselt. Võimu ümber toimuvat armastatakse terasemate vene ajakirjanike ja ühiskonnateadlaste poolt iseloomustada kujundliku väljendiga “boldogide heitlus vaiba all.”
Jutud Medvedevist kui liberaalsest poliitikust on samuti sõnamull, millel puudub igasugune reaalselt ja tõsiseltvõetav kinnitus. Ametisse astuva presidendi liberaalsusest rääkides tuuakse tegelikult vaid ühtesid ja samu üksikuid fragmente tema väljaütlemistest. Kui Kreml asus hävitama Venemaa kõige läänelikumat firmat, naftakompaniid Jukos selle liidri Mihhail Hodorkovski Putini re?iimile oponeerimise pärast, olevat Medvedev poetanud midagi võimude mitte lõpuni läbimõeldud tegevuse kohta. Teiseks mainitakse sageli Medvedi kõnest väljanopitud lõiku, et vabadus on parem kui mittevabadus. Selle põhjal räägitakse, et Medvedev ei pea suurt midagi ka Kremli uuest ideoloogiast, nn suveräänse demokraatia teooriast. Üldiselt on suveräänne demokraatia Vene värk, kuid erineb tunnustatud demokraatiatest kõigis Lääneriikides. Ehk sama segane sõnamulin nagu duuma- ja presidendivalimiste ajal reklaamitud Putini plaan, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saa. Või Putini kuulutamine rahvuslikuks liidriks, mille sisu on jällegi sama segane ja mõistetamatu.
Kolmandaks argumendiks on see, et Medvedev pärineb intelligentsest perekonnast ja teadaolevalt ei ole kunagi olnud seotud KGB-ga. Kuna Putini võimu ajal on Venemaal pea kõik tähtsamad äristruktuurid ja võimupüramiidi tipud läinud endiste t?ekistide kontrolli alla, peetakse seda väga tähtsaks tulevase presidendi juures. Seda päritolu argumenti kasutab Medvedevi liberaalsuse tõestamisel ka näiteks Eestis Jaak Allik! Paljud peavad aga kogu seda Medvedevi liberaali maine kujundamist Kremli teadlikuks PR-kampaaniaks. Mingit muljet tahab valitsev poliitiline eliit Venemaal Läänele siiski jätta. Põhjus on väga lihtne, nende lapsed õpivad Lääne eliitkoolides, nende raha ja kinnisvara asub Lääne pankades. Hirm kõike seda kaotada, kui Lääs peaks Venemaale lõplikult selja pöörama, on suur.
BOLDOGIDE HEITLUS VAIBA ALL
Küsimus, millele samuti otsitakse vastuseks kõikvõimalikke vihjeid, kuulujutte ja muid ebamaiseid märke on see, kuidas jagunevad tulevikus riigi juhtimisel president Medvedevi ja peaminister Putini rollid. Venemaa konstitutsioon annab küll võimutäiuse presidendile, kuid peaministriks hakkab ikkagi “rahvuslikuks liidriks” kuulutatud Putin.
Nende väheste infokildude põhjal, mis Kremlist analüütikute ette pudeneb, on arvatud, et lõplik idee vormida Medvedevist presidendi järeltulija, küpses Putinil lõplikult 2005|.aasta sügiseks. Novembris 2005| määrati Medvedev esimeseks asepeaministriks ja kevadel 2006| pidi temast saama uus peaminister. Kuid Kremli peost teri nokkivad mõjuvõimsad huvigrupid rikkusid selle plaani.
Kas Medvedevi sisse läheb see imeline aura, mis muudab Venemaal inimese niipea kui ta on istunud tsaari troonile Kremlis? Igal juhul on raske ette kujutada, kuidas Medvedev hakkab tulevikus igat sammu Putiniga kooskõlastama. Isegi väike laps ei saa terve päeva igal sammul kõike lapsehoidja käest küsida, midagi peab ta siiski ka ise otsustama.
Samuti on kogu selles tuleviku võimukorralduses oluline, kes hakkab kontrollima jõustruktuure. Konstitutsiooniga on see presidendi voli, aga kuidas see tegelikkuses realiseerub ja Putini endised mõjuvõimsad kolleegid KGB-st süsteemivälise valitseja vastu võtavad. Juba praegu käib vene jõustruktuurides tõeline omavaheline sõda eelkõige kontrolli üle majandussektorites. See on nagu tõeline maffiasõda mõjusfääride jagamise pärast, kuid Venemaal toimub see kõik riiklikul tasandil. Arvatakse, et Putin on ainus, kes suutnud rivaalitsevaid grupeeringuid riigiaparaadis tasakaalustada. Ja just seetõttu otsustas Putin jääda esialgu Medvedevi kõrvale, et seda habrast tasakaalu mitte rikkuda. Kes teab?
Teisalt valitseb Venemaa võimuaparaadi ladviku seas tõeline närvilisus. Kes kardab oma koha pärast, kes oma musta äri ja kanalite pärast, kust riiki varastada. Ning poliitiline ladvik ei tea, kelle juurde koogutama minna, kas Putini või Medvedevi
ette. Kellest saab number üks ja kellest number kaks. Ja kas seda Putin ja Medvedev isegi täpselt teavad.
***
LOE LISAKS:
MISASI ON DMITRI MEDVEDEV?
Üks asi on see, missugust muljet püüavad Medvedevist jätta Kremli PR-mustkunstnikud ja täielikult kontrolli olevad riiklikud TV-kanalid. Selle kohaselt on Venemaa ametisse astuv president liberaal, intelligent, kes valdab inglise keelt, armastab kuulata rasket rocki ja kannab kalleid lipse. Teine asi on see, kes Medvedev tegelikult on ja kas tal õnnestub üldse kunagi Putini varjust välja tulla.
*
Medvedev sündis 1965.aastal Peterburis (tollane nimetus Leningrad). Tema isa Anatoli Afanasjevit oli õppejõud Lensoveti nimelises tehnoloogia instituudis, ema Julia Veniaminovna, hariduselt filoloog, õpetas Herzeni nimelises pedagoogilises instituudis. Tulevane president kasvas Peterburi äärelinnas, tööstuslinnajaos Kupt?inos. Selle linnaosa elamud olid valdavalt 5-9-korruselised hilised Nikita Hru?t?ovi ja Leonid Bre?nevi aja aegsed tüüpmajad. Väikese Dima endised klassikaaslased väidavad, et ta ei kakelnud ilmetute tüüpmajade sisehoovides, ei ropendanud (töölisaguli vene noorukite puhul tõepoolest erakordne iseloomuomadus!) ja oli alati korralikult riides. Teda võis harva koos teistega tänaval kolamas näha, õppis ainult neljadele-viitele ning oli kohutavalt püüdlik.
Võibolla oli Medvedevi tuleviku jaoks olulise tähtsusega astumine Leningradi ülikooli juurat õppima. Peterburist pärit Putini meeskonnas on pea kõik olulisemad positsioonid just Peterburist tulnud kaaslaste käes, kelle paljudel on just see juuraharidus nagu Putinil eneselgi. Juba esimesel kursusel kolhoosi kartulit võtma sõitnud tudeng Medvedev kohtas tollast kateedri õppejõudu Anatoli Sobt?akki, kes sattus nende kursuse juhendajaks. Seegi oli Medvedevi jaoks saatuse märk, mis määras hiljem paljugi tema edasises käekäigus.
Ka ülikoolis oli Medvedev väga usin paipoiss, kes lisaks kõigele tegeles veel raskejõustikuga, kuid mingeid erilisi sportlikke tulemusi siiski ei saavutanud.
*
Pärast juuraosakonna lõpetamist astus Medvedev aspirantuuri ja jäi tööle ülikooli juurde. 1991. aastal sai Leningradi ülikooli tsiviil- ja eraõiguse kateedri juhatajast Sobt?akist aga ootamatult Leningradi linnapea. Uus linnapea kutsub oma õpilase Medvedevi oma nõunikuks. Samal ajal töötas Medvedev ka linnavalitsuse välissuhete osakonna eksperdina. Osakonda juhatas aga ei keegi muu kui endine KGB ohvitser Vladimir Putin. Seega oli Medvedev teisalt ka Putini alluv.
Venemaa rahvusliku strateegia instituudi juhataja Stanislav Belkovski iseloomustab Medvedevit kui pehme iseloomuga väga truud alluvat. Ja just see iseloomuomadus on see, mida Belkovski arvates Putin üle kõige hindab. Belkovski toob näite, et praeguse terava Putini re?iimi kritiseerija, endise peaministri Mihhail Kasjanovi vallandamiseks ei olnud Putinil tegelikult mingit vajadust. Kuid Putin kahtles oma peaministri absoluutses lojaalsuses, mis saigi Kasjanovile saatuslikuks.