INIMENE ON KUSTUV TULUKE: Ivo Posti kirjeldab idapiiri jõulu- ja näärikombeid. Kuna segase rahvastikuga aladel on kõik segane, saab ka Narvas võtta uut aastat vastu kolm korda: õigel päeval ja lisaks veel jaanuari keskpaiku. Maksab isegi proovida.
Kuna enamik eestimaalasi pole kas üldse käinud või sattusid Narva viimati aastaid tagasi, siis siinsetest kommetest ja melust võin jutustada küll. Asi on selles, et õigeusklike jõulud ja uusaasta toimuvad meie omadest kahenädalase lokse võrra hiljem. Vana kalendri järgi.
Narva kommetest
Kes pole üldse kursis ajalooliste tõsiasjadega, siis teeme kohe selgeks, et Vana-Narva jõulud on surnud… Uus aasta aga elab paugutades. Ja mõlema puhul kehtib eelöeldu kõige täiega… Koos omaaegsete kommete ja traditsioonidega. Pole jõuludest pärisellu alles jäänud midagi. Küll aga saab neile pilgu heita Narva muuseumis, kus atsakad giidid eesotsas peagiid Kristeliga, kes mul siin kõrvalkabinetis nr 307 tolgendab, on valmistanud paraja pudru Narva kommetest läbi sajandite. Isegi korralik 1986. aasta nääripuu on üles löödud ja nurgas lõugab koledas suures telekas „Kutsuv tuluke“, rääkimata juba orduajast, Pühast Luciast ja muust sihukesest.
Aga päris-Narvas olid jõulud ikka teistmoodi kui mujal Eestis. Peaasjalikult seetõttu, et kuna siia on tulnud rahvast omal ajal igalt poolt üle terve endise nõukogudemaa, siis on kombed täiesti erinevad ning igaüks hoiab endaga veidi ka vana kodupaiga talitusi. Mu kolleeg Marina, kes siin uurib igasuguseid tegelasi vanausulistest kuni vadjalasteni, ütleb, et kuna nõukogude ajal oli absoluutselt igasugune jõulutamine keelatud (ilmselt olidki ainsad tähistajad kommarid ise, kes rusikas taskus kinniste kardinate taga salaja viina kõrvale „Püha ööd“ jorutasid ning Fantat peale jõid), siis kandus sellega seotud kombestik ikkagi uue aasta vastuvõtmisesse. Jõulud on aga jäänud mutikeste ja usklike inimeste pärusmaaks.
Issanda loomaaed
Ja ega jõulud koju ei jõuagi. Kogu värk käib ikka kirikus ja oh sa jutt… seda on palju. No mõelge ise, mihuke luterlane istuks kirikus teenistusel näiteks kaheksa tundi. Ei saa ju – tööle tuleb minna või kündma peab hakkama või aeda parandama või midagi muud koleasjalikku tegema.
Õige katoliiklane hakkab pärast kolme tundi kibelema, sest vein läheb liiga soojaks ja üldse on elu nautida vaja. Aga õigeusklikku see ei kõiguta. Tema on Issanda ilmapuu ja maailmasammas ning teenistus elatakse vaid paari kerge jalavahetusega üle. Ja see on vinge vaatepilt ning veel vingem lihtsalt kuulata. Mida tund edasi, seda enam käima kirikukoor läheb, seda valjemalt kõlab laul ja seda kõrgemalt vehib papp viirukipanniga. Lõpuks on Issanda loomaaed maapeale lauldud ning inglitel kõigist hea meel.
Nii ongi, et koju tullakse vanemaid vaatama vana-aasta õhtuks. Ka lähemad sõbrad tulevad külla. Istutakse, võetakse pits-paar kuni kümme ning kõlistatakse šampuseklaase – südaööl, mida on Narvas kaks korda, Vene ja Eesti aja järgi.
Kolm ilutulestikku
Kindlasti tuleb minna õue ilutulestikku vaatama. Ka sellega on Narvas omad lood. No võtame näiteks Tartu: Taaralinnas lähevad kõik südaööl ilusti välja ja kukuvad põmmutama või vaatama, kuidas teised põmmutavad. Sama käib ka Kärdla või Kohila kohta. Narvas nõnda pole. Kõigepealt hakkavad kõige kannatamatumad juba igaks juhuks hommikul või suisa eelneval õhtul katsetama, kas ikka kõik raketid töötavad. Mida rohkem õhtusse päev jõuab, seda enam kibelejaid on.
Päris suurel osal läheb pauk lahti kell 23. Nagu öeldud, kuis muidu, kui Kremli kellad löövad ja Il Duce on oma kõne pidanud. Enamik aga istub südaööl rahulikult kodus, loeb kellalööke ja kõlistab klaase. Linna ametlikku ilutulestikku ja kuuske vaatama ning kõigile parimaid uue aasta soove ütlema tullakse hoopis kell 1 öösel. Siis on just õige aeg end sirutada, mäurata linnas ja täis kõhtu veidi tühjemaks raputada.
Narva laud
Vana-aasta laud kaetakse nii, et on traditsioonilisi asjandusi, nagu Olivier’ salat (mis teadupärast on sama kaugel tsaariajal tuntud koka loomingust kui siga käo kombel kukkumisest, kuid maitseb oivaliselt) või kasukas (heeringafilee, mis on maetud meeletu hunniku punapeedi, majoneesi ja muu alla). Aga igaühelt on siis ka oma kodukandist miskit laual. Naljakal kombel on idamaa horoskoopide hullus põhjustanud selle, et salateid püütakse kujundada liuale ikka sedamoodi, et see meenutaks järgmise aasta looma kujutist. No et kui on hobuseaasta, siis hirnub sulle taldrikult vastu hobusekujuline seenesalat või siis sööd jänese- või ahvikujulist makrasalatit.
Kodukandi toitudest võtsin kirjelduseks ette teadur Marina retsepti. Tema ütleb, et nende kodukandis Vladimiris sigu ei kasvatatud – polnud üldse kombeks, mis on muidugi omaette veider, sest juute sealkandis pole ju elanud ja ka muhamedlased, olgu nad siis tatarlased või muud, sinnakanti väga ei sattunud. Kogu liha tuli kas veistelt või kanadelt. Seega on enamik lihatoite loomalihaga ning kuna uusaasta on väga oluline, siis on seda liha ikka hunnikutes. Üks Marina uusaastatoite ongi päris Vladimirist ja kõlab päris lihtsalt.
Marina annab retsepti
Just äsja on tehtud üks vasikatapp, et järgmiseks aastaks liha oleks. Seepärast võtadki korraliku lahmaka vasikaliha, nagu Vladimiris kombeks, ning tükeldad sellisteks parajateks mõnusa suurusega ampsudeks. Seejärel otsid üles tulise panni, viskad sinna lihatükid kuumuma ning ühtlasi puistad üle lõigutud rohelise sibulaga. Siis võtad savipoti (see on ju igas normaalses Vladimiri majapidamises olemas) ning laod kuumutet liha koos sibulaga potti. Pääle paned suured kartulitükid. Enne muidugi puhastad kartuli ära ka, see tähendab et pesed ja koorid ning tükeldad. Nüüd valad kogu selle mudru üle keeva veega ning pillud hullunult juurde soola ja pipart. Kui tunned end eriti rikka Vladimiri kaupmehena, siis paned kõige peale suure tüki võid. Ja ega midagi rohkemat sünnigi. Lükkad selle savipoti koos kõige hea ja paremaga ahju, mis on selliseks 200-kraadiseks elukaks aetud ning kannatad põrgulikes näljapiinades oma 30–40 minutit. Seejärel aga küta kõik see hää endale sisse.
Jaanuaripidustused
Õige küll. Vana kalendri järgi saabub uusaasta alles 14. jaanuaril ning jõulud on 7. jaanuaril. Sestap ei lähe venelased Narvas – kui vähegi saab – enne ka tööle, kui kahed jõulud on peetud ning uus aasta kaks korda vastu võetud.
Venemaast rääkimata, seal on aasta lõpp ja pool jaanuari niikuinii ametlike puhkuste aeg ning sõidavad ainult trollid ja metroo. Kõik teised muudkui tähistavad