“Parwesõit Narwa-aluses Weneetsias”, “Paatidega Narwa maa-alustesse käikudesse?”, “Narwa all wõiks sõita autoga” – selliste tagasihoidlikult öeldes jaburate pealkirjadega lood hakkasid äkitselt ilmuma 1936. aasta jaanuaris ülevabariigilise leviga ajalehes Päevaleht.
Tegemist oli tollase Narva linnapea Jaan Lutsu organiseeritud PR-kampaaniaga Narva-suunalise turismi elavdamiseks.
Värvirikkamaid linnapeade galeriis
Jaan Luts oli koloriitne kuju, “üks värvirikkamaid Narva linnapeade portreede galeriis”, nagu meenutab sellel ajal Narva Muuseumi ja ühtlasi ka linnaarhiivi juhtinud Arnold Soom oma Rootsimaal kirjutatud mälestustes. Juba tolleks ajaks Narva fortifikatsioonide kohta arvukalt (lühi)uurimusi avaldanud tõsise ajaloolasena suhtus Soom linnapea ettevõtmisse kerge irooniaga: “See asjaolu, et tema “ekspeditsioonid Narva maa-alusesse riiki” võiksid asjatundlikumate lehelugejate seas muigamist esile kutsuda, ei näinud teda [st Jaan Lutsu] üldse häirivat. Minu muljete järgi oli Lutsul isegi kindel usk, et ehkki Narva vanemate elanike seas liikunud jutud linna all leiduvatest salapärasustest võiksid mõneski suhtes olla väheusutavad, siiski pidi neil mingi põhi neil ikkagi olemas.”1
Soom teadis väga hästi, et maa-alustest käikudest ehk siis tegelikult kasemattidest ülevaate saamiseks oleks piisanud küsida temalt koopiaid bastionide 300 aasta vanustest ehitusjoonistest ja kaartidest, mida ta ise oli paar aastat tagasi käinud Stockholmis asuvas Rootsi Sõjaarhiivis hankimas. Reisi rahastas, muide, sellesama Lutsu poolt juhitud linnavalitsus. Mingit erilist vilja linnapea veider kampaania ei kandnud, suuremat turistide voolu sama aasta suvel ei täheldatud ja Narva jäi edasi uniseks provintsilinnaks. Mille tollal veel olemas olnud kaunis barokne süda oli ümbritsetud ühe provintsilinna jaoks kohatult võimsa kaitsesüsteemiga.
Ründajad ja kaitsjad
Balthasar Russow kirjeldab värvikalt oma “Liivimaa kroonikas”, kuidas 1581. aastal Narva venelastelt vallutanud rootslased oma “suurte ja paksude” suurtükkidega linnamüüri sisse suured augud tulistasid. Narva kaitseehitised olid püssirohu ajastuks lootusetult vananenud, seda mõistsid linna uued peremehed väga hästi. Praktiliselt kohe pärast Narva vallutamist koostati Rootsi kuninga Johann III käsul Narva linnuse puust makett ja alustati kindlustustöid. Vana linnamüüri nurkadesse ehitati keskaegsete tornide asemele mullaga täidetud tornid ehk basteid, linnamüüri ennast kindlustati muldvallidega.
17. sajandi kahekümnendatel aastatel alustati kaitseehitiste viimase sõna, bastionide ehitamist. Basteide asemele rajati samanimelised bastionid, millest tänaseni on säilinud Kristlasvalliks nimetatud paekivimüüridega tugevdatud muldvall linnuse külje all. Narva vanalinna territooriumil kõrgub aga Kuningamäe-nimeline küngas, mis tegelikult varjab endas samanimelise bastioni varemeid.
Hoolimata peaaegu poole sajandi jooksul tehtud investeeringutest Narva kindlustamisse oli Rootsi riik 17. sajandi keskel sunnitud tõdema, et kiiresti arenevale ründerelvastusele poleks need suutnud vastu panna. Olukorra parandamiseks plaaniti keskaegse linnamüüri põhja- ja jõepoolse külje tugevdamist uut tüüpi bastionidega. 17. sajandi keskpaigas ja 70. aastate teisel poolel tehti ehitustöid, mille käigus rajati muu hulgas ka tänaseni säilinud jõepoolne Wrangeli bastion. Kindlustusi täiendati kahurite jaoks ehitatud patareidega, üks neist ehitati ka linnuse kirdenurka, kus täna lehvib Eesti lipp.
Võimsad Narva bastionikolmikud
Rootsi kuninga ülesandel inspekteeris 1681. aastal Narva kindlustusi kuningriigi fortifikatsiooniteenistuse juht, väljapaistev sõjaväeinsener Erik Dahlberg. Oma kriitilises aruandes nimetab ta Narva kindlustusi ebarahuldavateks ning seniseid uuendusplaane halbadeks või liiga kalliteks. Dahlberg esitas kuningale oma ettepanekud, millest ühe kuningas 1686. aastal ka kinnitas.
Töödega alustati linna põhjaküljel juba 1682. aastal, esialgu tagasihoidlikult, kuid seejärel aasta-aastalt tõusvas tempos. Pärast Narva kõige võimsamate bastionidekolmiku Gloria (Hiilgus), Honor (Au) ja Victoria (Võit) väljaehitamist kindlustati linna läänekülg, kuhu rajati bastionid Fama (Kuulsus), Triumph (Triumf) ja Fortuna (Saatus). Viimase ehitus jäi aga juba Põhjasõja sündmustele jalgu. Jõeäärset Wrangeli bastioni ei jõutud ümber ehitada bastioniks Pax (Rahu), mis muidugi ei takista linnarahval seda täna siiski Paksiks kutsumast. Pooleli jäid linnuse kirdenurka kavandatud poolbastion nimega Justitia (Õiglus) ja kindlustuste kagunurka rajatav Spes (Lootus). Bastionide kaitseks kavandatud viiest raveliinist jõuti valmis ehitada kaks.
Viimastel aastatel enne Põhjasõja algust töötas ehitusel kuni 3000 meest, aastas kulutati üle 40 000 riigitaalri (Tallinn sai aastas alla 20 000, Tartu ja Pärnu aga vaid kuni 7000 riigitaalrit). Tänu sellistele kolossaalsetele kulutustele sai Narva endale ühe võimsama kaitsesüsteemi tollases Põhja-Euroopas.
Suure ehitustöö katkestas Põhjasõda. Esimeses Narva all toimunud lahingus võitsid rootslased venelasi ja see andis veel mõned aastad aega Narva kindlustusi tugevdada. Kuid 1704. aasta suvel oli Peeter I Narva all tagasi ja alustas piiramist. Korralik ettevalmistus tasus end ära, viimaks alanud suurtükituli sai paari nädalaga jagu Victoria nurgast, seejärel langes kokku Honori üks külg ja sealtkaudu tungisid Vene väed 10. augustil tormijooksuga linna.
Elu bastionide kasemattides
Eesti alade Venemaa kätte langemisega kaotas sisemaale jäänud Narva oma strateegilise tähtsuse. Ehkki veel ligi poolteist sajandit seisis Narva Peterburi eelkindlustusena Venemaa kindluste nimekirjas, ei tekkinud kordagi reaalset sõjalist vajadust. Küll aga renoveeriti seetõttu Põhjasõjas kannatada saanud bastionid ning ehitati valmis ka rootslastel pooleli jäänud raveliinid. Sellest perioodist on Venemaa arhiivides hulgaliselt nii tekstimaterjali, jooniseid kui ka kaarte, paraku aga on neile keeruline ligi pääseda. Mingit keeldu otseselt ei ole, aga on ametnikud, bürokratism ja t?inovniklik töökultuur. Pealegi elame me täna Euroopa Liidus ja eurotsoonis, mis tähendab, et meile saab iga tööd meenutava sõrmeliigutuse eest väänata täisrauaga.
Kui Narva 1863. aastal viimaks kindluste nimekirjast kustutati, ei osanud linn talle üle antud bastionidega suurt midagi peale hakata. Vaid Narva jõe poole jäävale Victoriale ja Wrangelile asuti rajama parki, milles iseenesest polnud midagi originaalset, sama tegid sellel ajal paljud Euroopa linnad. Ilusas ja barokses, aga ikkagi kivilinnas elavad Narva kodanikud võtsid uue roheala kiiresti omaks, sellest kujunes armastud Spaziergang’ide, guljanjete ja jalutuskäikude koht.
Teise maailmasõja ajal said bastionid uue funktsiooni, tsiviilelanikud kasutasid sealseid kasematte pommivarjenditena, elades neis järjest lausa nädalaid. Tegusamad mehed vedasid oma sektsioonidesse isegi elektri sisse. Erinevalt Narva baroksest südalinnast, mis sõjast enam ei kosunudki, jäid bastionid siiski püsti, ehkki kahuritulest tugevasti räsituna.
Bastionide taastamiskatsed
1965. aastal valminud bastionide tehnilise seisukorra kirjeldusest avaneb trööstitu pilt: “Kokkuvõttes võib bastionide tugimüüride seisukorda lugeda äärmiselt viletsaks. Vooder on kõikjal lahti või hoopis kadunud, “Gloria” müürid täiesti kihistunud, käikudes esinevad vee mõjul külmakahjustused (“Gloria”) või on käigud uputatud (“Honor”, “Victoria”).”2
Bastionide käikudes voolas linna reovesi, mis dokumendi autori sõnul on “lubamatu ning karjuvas vastuolus nii ehitusmälestiste kaitse kui ka sanitaarepidemioloogiliste nõuetega”3. Lõpetuseks tõdeb Buldas, et kui “selline olukord veel mõned kümned aastad edasi kestab, siis on “Gloria” muutunud vaid kivihunnikuks, “Honori” kaitsekäik ja selle esine mingiks assinisatsiooniväljaks. “Victoria” aga sammub kiires tempos mõlemale eespoolmainitule järele.”4
See kurb ennustus ei täitunud. Lihtsalt seetõttu, et rootslaste ehitatud bastionid on osutunud arvatust tunduvalt vastupidavamaks. Henno Potti juhtimisel 1960. aastate lõpul alanud ja üle kümne aasta kestnud restaureerimistööde käigus Honori ja Gloria bastionini ei jõutudki, Victoriast suudeti korda teha vaid jõepoolsed küljed.
Küllap oli probleem ka rahas. Bastionide korrastamise kogumaksumust hinnati eelpool tsiteeritud dokumendiga komplekti kuuluvas hinnakalkulatsioonis 430 300 rublale. Kellel vähegi aimu, mis maksis rubla mõned aastad pärast 1961. aasta rahareformi, mõistab, et tegemist on kolossaalse summaga.
Bastionid täna: lagunemise lugu
Ja ongi kõik. Viimased paarkümmend aastat on olnud bastionide lagunemise lugu. Narva linn on oma piiratud vahenditest kulutanud mõned miljonid siin-seal kõpitsemisele ja teist sama palju uute projektide ettevalmistamiseks. Aga seni pole ei riigi ega liidu vahenditest bastionide kordategemiseks raha leitud.
Püüdes leida siit midagi positiivset, siis – tegemist on justkui omamoodi living history projektiga – meile on antud võimalus jälgida oma silmaga protsessi, mis sarnaneb üks-ühele pärast sõda Narva vanalinnas toimunule. Hoolimata tollaste arhitektuurikorüfeede Ernst Edenbergi, Edgar Kuusiku, Anton Soansi jt võitlusest purukspommitatud barokse Narva taastamise nimel kadus see sama vääramatult ajalukku, nagu niriseb liiv läbi sõrmede.
Elame huvitaval ajal.
***
Bastioni ämmaemand on kahur
SUURTE KAITSERAJATISTE LUGU: Juba 15. sajandil Itaaliast alguse saanud bastionide põhise kindlussüsteemi ajalugu ulatub 20. sajandisse välja, kirjutab Andres Toode.
Tegelikult on ju ka üks ajaloo kuulsamaid ja samas mõttetumaid kaitsesüsteeme – prantslaste ehitatud ja Saksamaa suunalt lähtuvat rünnakut tõrjuma kavandatud Maginot’ liin – 20. sajandi edasiarendus bastionidest. Bastione on projekteerinud nii Leonardo da Vinci, Albert Dürer kui ka Michelangelo, 17. sajandil muutus bastionide võimalikult optimaalsete nurkade väljaarvutamine ja tähekujuliste kindluste joonestamine haritud – st ka geomeetriast ja füüsikast huvitunud – inimeste harrastuseks.
Esimesed sammud
Bastionide ämmaemandaks oli tegelikult kahur. Enne kahurit ja veel ka kahurite ajastu koidikul (mille dateerimine tekitab ajaloolaste hulgas seniajani vaidlusi) kasutati kindluste vallutamiseks kiviheitemasinaid. Vastumeetmena hakati keskaegseid linnu ümbritsema võimsate kindlustustega, mille kivimüürid olid piisavalt paksud, et lennutatud kividele vastu pidada ja piisavalt kõrged, et vaenlast ülesronimast takistada.
Saavutatud turvatunne jäi lühiajaliseks. 15. sajandi teiseks pooleks oli seni pigem hirmsa mürinaga heidutavat psühholoogilist relva kujutanud suurtüki tulejõud, väljatulistatud kuulide algkiirus ja lasu täpsus teinud keskaegse kaitseparadigmaga üks-null ja Euroopas hakkasid langema vahepeal juba vallutamatuks peetud kindlused.
Vastusena hakati 15. sajandi teisel poolel rajama uut tüüpi kindlustusi, mida nende päritolu järgi nimetati trace italienne ja mille põhielemendiks olid kaldus nõlvadega ja enamasti kivimüüridega tugevdatud paksud muldvallid, mis pidasid suurtükikuuli kinni. Uus süsteem erines senisest põhimõtteliselt, enam ei varjatud linnu kõrgete müüride taha, vaid peideti justkui maa sisse.
Kuidas bastione ehitati
Uue bastionaalsüsteemi loomine tähendas maastiku totaalset ümberkujundamist. Tegemist oli kolossaalse töömahuga, sest bastionide rajamiseks oli vaja kanda kokku künkaid ja uuristada nõgusid sinna, kus neid varem polnud. Sageli, nagu ka Narva puhul, ületas linna kaitseks ehitatud bastionide pindala linna enda territooriumi. Seega oli bastionide ehitamiseks eelkõige vaja palju ja odavat tööjõudu pinnase ümberpaigutamiseks, mis Narvas tähendas suuresti paekivi lõhkamist ja lõhkumist. Selleks kasutati kohalikke ja ümberkaudseid elanikke, Narvas eelkõige kohaliku ja teiste Ingerimaa linnade garnisonide sõdureid.
Bastioni rajamisel alustati kõigepealt bastionimüüritise (eskarpmüüri) ladumist. Kui see saavutas piisava kõrguse, hakati seda tagant pinnasega täitma. Samal ajal jätkati müüri ladumist, kuni see saavutas ettenähtud kõrguse. Bastioni müüri paremaks sidumiseks muldkehaga laoti müüri pinnase poolne külg sakiline. Viimase etapina rajati valmis bastioni peale sõdurite ja kahurite kaitseks muldvallid (üldiselt parapetid, aga erinevatel muldkeha tüüpidel on veel oma nimetused). Selleks, et ehitajad järgiksid täpselt ettenähtud valli reljeefi, valmistati puulattidest valli ristlõiked ja püstitati need umbes iga kümmekonna meetri järel.