Ma ei tea, mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus!
Kobo Abe, jaapani kirjanik
* * *
Kas eestlane väärib paremat elu? Kindlasti mitte, vähemalt mitte enne, kui rahvas ja selle juhid on hakanud mõtlema ja loogiliselt käituma. Me tahame kihutada neljarealisel kiirteel Tallinnast Tartusse ja ehitada Euroopa nõuetele vastava raudtee Tallinnast Berliini, kuid mitte ükski vald ei taha ehituseks anda liiva, kruusa ega killustikku. Põhja-Eesti laiutab paeplatool, kuid mitte kuskil ei leita kohta, kust paasi kaevandada. Keskmine eestlane ei ole endalt arvatavasti kunagi küsinud, kas elu ilma maavarasid kaevandamata on üldse võimalik? Ei ole! Kui me ei kaevandaks maavarasid, ei oleks meil maju, teid, autosid ega tööriistu. Rohelised soovitavad maavarasid importida, aga selleks on vaja raha, mida meil teps mitte ei ole, sest Eesti väliskaubandusbilanss on katastroofiliselt nigel. Ja oleks huvitav küsida, kas killustiku kaevandamisel teistes riikides ei jää auku maha? Jääb, aga see on meie kodust ju nii kaugel ning seetõttu see meid ei huvita! Ka põlevkivi kaevandamine Jordaanias häirib meid vähe, kuigi seal me saastame keskkonda oluliselt rohkem kui Eestis.
ENERGIAMULL
Soojust ja elektrit tahame me kõik, aga põlevkivi kaevandada me kohe kuidagi ei luba. Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes koguni selline tobe artikkel, et me pidavat kiiresti vabanema põlevkivisõltuvusest.
Sorri. Just tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas seni olnud hea, kuid saastemaksude karmistamine nõuab põlevkivienergeetikale alternatiive. Kahjuks on alternatiivenergeetika võimalused Eestis piiratud ja kallid. Näiteks on sombuses Eestis päikesekiirguse otsene kasutamine väheperspektiivne ja kallis. Hüdroressursid on Eestis peaaegu olematud, pealegi teeb väikeste hüdrojaamade rajamine suurt kalamajanduslikku ja keskkonnakaitselist kahju. On väidetud, et mõnesajale ruutkilomeetrile paigutatud kaasaegsed tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia vajaduse, mis on populistlik ja vastutustundetu lubadus. Tuult on hooti ja tuulejaamad vajavad silumiseks suuri täiendavaid energiaressursse, milleks baastootmist kindlustavad põlevkivi- ja tuumajaamad ei kõlba. Kompensatsioonijaamad baseeruvad peamiselt gaasil, mis oluliselt suurendaks meie majanduslikku ja poliitilist sõltuvust Venemaast. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikse tootlikkuse juures kallis, mistõttu tuuleenergia on üks kallimaid energialiike üldse. Praegu ehitatakse Eestis Baltimaade suurimat tuuleparki võimsusega 39 MW, mis on meie vajadusi silmas pidades naeruväärne kogus.
2015 ON PIDU LÄBI
Olukord Eestis muutub eriti keeruliseks 2015. aasta lõpus, mil Narvas vastavalt Euroopa Liidu nõuetele tuleb sulgeda sealsed vanad tolmpõletuskatlad. Praegune Narva jaamade genereeriv võimsus on 2100 MW. 1. jaanuaril 2016 on kahe renoveeritud ploki võimsus Narvas vaid 430 MW ja me ei tea Euroopa Liidu seisukohta, kas nad lepivad gaasipüüduritega vanadel kateldel.
Igatahes Ignalina heas korras oleva tuumajaama tööshoidmise pikendamisega ei nõustutud. Kuidas kaetakse Eesti puudujäävad võimsused, selleks ei ole vabariigi valitsusel ja energiajuhtidel isegi arvestatavat plaani.
TATTNINALAMBI VALGUSES SAAB ÕPPIDA KÜLL!
Mina olen koolis käinud ajal, mil elektrit anti ööpäevas vaid kaheks tunniks ja õppida tuli tattninalambi valgusel. Ka Nõukogude ajal lülitati ettevõtteid ja linnaosi ajuti elektrivõrgust välja. Ja miks peaksid siis meie järglased meist paremini elama, kui nad selleks ei tee vähemaidki pingutusi, ega nõustu ka uuendustega. On selge, et ilma tuumajaamata Eesti ei pääse ja pealegi on tuumaenergia kõige odavam energialiik. Seda on taibanud kõik riigid, kus elavad targad inimesed. Tuumareaktoritest toodetakse praegu 16 maailma tarbitavast elektrienergiast, Euroopas ligikaudu kolmandik, Prantsusmaal ja Jaapanis ligikaudu 80. Maailmas on installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit koguvõimsusega umbes 370 GW. Aastaks 2025 suureneb see vähemalt 100 GW võrra. Praegu on ehitamisel 24 uut reaktorit ja kavandatakse veel 168 reaktori ehitamist.
ÄRA USU HARIMATUID RIIGIJUHTE!
Me kõneleme energeetilisest sõltumatusest, aga tahame teha kõigi aegade suurimat investeeringut välisriiki – Leetu, kus tegu on ebakorrektsete äripartneritega ning ka jaam ei valmi seal meile kriitiliseks ajaks. Soomlaste viienda tuumajaama võimsused on juba jaotatud ja kuuenda jaama ehitust pole veel paberilgi. Me peame mõtlema ka kriisiolukordadele ja on ohtlik olla energiapõuas, kui võtmed on naabrite käes.
Seetõttu on ainsaks reaalseks teeks ehitada oma tuumajaam. See võiks olla võimsusega 600-1000 MW ja paiknema peaks see kohas, kus on suur elektri- ja soojatarve, riigile kuuluv maa ja mis võimalikult vähe häiriks kohalikke elanikke.
Kuid sellise koha leidmine ajuvabas Eestis on raske, sest inimeste teadmised tuumafüüsikast ja radioaktiivsusest on kaduvväikesed.
OMA ON IKKA OMA JA SEDA ISEGI AJUVABAS RIIGIS!
Inimesi hirmutatakse tihti tuumajäätmetega, kuid need viiakse silikaatgraanuliteks, pannakse vaskja teraskonteineritesse, seejärel valatakse betooni ja maetakse kas paksu savikihti (nagu Venemaal) või graniiti (nagu Soomes), kus nad võivad rahulikult olla kümneid tuhandeid aastaid. Pealegi on Eesti kavandatavas väikeses jaamas tekkivad jäätmete kogused tühised. Toome võrdluseks Prantsusmaa, kes toodab aastas inimese kohta 2500 kg tööstusjäätmeid, 100 kg neist on mürgised ja vaid alla 1 kg on “tuumajäätmeid”. Viimastest 100 g on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ning kõigest 10 g on kõrge aktiivsusega jäätmeid.
Iisraeli poliitik Abba Eban (1915-2002) on väitnud: “Ajalugu õpetab, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”
Ka majanduslanguses olev Eesti peab kunagi ärkama ja lahtiste silmadega ringi vaatama. Võimalusi on jäänud vähe. Välislaenudel baseeruva majandusime seebimull on lõhkenud. Ärgem tehke vigu energeetikas, mis on kogu riigi majanduse alus!