KUI VÄHE MAAILM IKKAGI SAJANDIGA MUUTUB: Kristel Vilbaste heidab pilgu sajandi taha ning avab raamatu „Ellen. Maailmasõda Eesti naise mõtteis“ kaudu ühe Eesti naise mõtteid suure katastroofi päevilt.
Bioloogina annan ma endale aru, et maailma rahvaarv on saanud nii suureks, et me ise oleme ohuks planeedile. Me ei suuda enam end normaalselt ära toita. Ja loogiline on, et ühel hetkel sülgab meid toitev Maa meid välja. Ometi ei pea see juhtuma nii piinarikkalt.
Ma ei ole veendunud naisõiguslane nagu mu vanavanaema ja vanaema, aga ka mina näen lahenduseks ajutist naiste valitsuse tulekut. Naiste alalhoiuinstinkt on varemgi päästnud ühiskonna. USA põhiseadus on algselt tehtud irokeeside liidu seaduskogude järgi. Ainsam seadus, mis välja jäeti, oli see, et kui kogu elu oli ummikusse jooksnud, siis küsiti nõu vanadelt naistelt ja nende otsus ei kuulunud edasikaebamisele. Küllap praegu tasuks ka sealmaal see seadus taaskehtestada.
„Pruunseelikud“ Tartust
Mõni aasta tagasi tegin Jääkeldri ideede kogumise voorus ettepaneku, et Eesti riigikogu võiks koosneda ainult naistest. See oli üks ebapopulaarsemaid ideid. Ja kuigi ma seda ideed ka ise tegelikuks reaalsuseks ei pea, oleks Eestile vaja ajutist alalhoiuvalitsust, mis peapeale pöördunud riigiolukorra jälle puhtaks puhuks. Alalhoidlikult ja revolutsiooniliselt. Ja praeguses kandidaatide nimekirjas on ohtralt naisi – neist saaks väärilise riigikogu. Nii et kutsun vähemalt naisi seekord valima ainult naisi.
Ent veidi ajas tagasi; rääkides tugevatest naistest, tahaks osundada äsjailmunud raamatule „Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis“ (Varrak, 2014). Ning siin on asjakohane meenutada esmalt Eesti ajaloost „pruunseelikuid“, Tartu Puškini gümnaasiumi naisõpilasi, keda nende naisõiguslike vaadete pärast ohtralt hurjutati. Kõige kurjem vastane neile oli Postimehe väljaandja Jaan Tõnisson. Tagantjärele on seda punaste naiste kasvulavaks peetud. Ometi olid need naised, kes hiljem meie omariikluse sünnitasid. Vaba, kauni ja elamisväärse.
Üks selle kasvulava taimedest (1902–12) oli minu vanaema Ellen Koppel/Vilbaste – hilisem aednik ja etnobotaanik. Ja et minu kätte sattus 2014. aasta alguses vanaema 100 aastat tagasi kirjutatud päevik, mille ma võtsin nõuks algkujul välja anda, siis püüdsin ka veidi aimu saada, millest tollane noor naisgümnasist mõtles. Ta kirjutab oma päevikus armastusest, naistest, rahvustest ja sõjast. Ja on uskumatu, kuidas maailm on sada aastat hiljem jälle samas seisus, meie silmades põleb sõjatuli. Ehk on selle raamatu mõtted abiks mõistmisele, miks sõjad puhkevad.
Eesti naisõiguslusest tagasivaates
Ajalehe Oleviku ajakirjanike Marie ja Karl Koppeli tütar Ellen Koppel õppis 1914. aastal, I maailmasõja puhkemise hetkel, aiandust Saksamaal Potsdamis Sanssouci keisrilossi ümbritsevates aedades.
Raamat „Ellen“ kannab tänapäeva 21-aastase Tartu neiu mõtted sõja koledustest, naisõiguslusest, patsifismist, koduigatsusest ja armastusest. Raamatus on ära trükitud tema päevik sõja esimestest kuudest, eluloost ja hilisematest kommentaaridest. Kirjavahetust oma emaga pidas Ellen läbi Taani, Eduard Vilde kaudu.
Need on kõige kummalisemad mälestused, mida ma tean. Eks ole siin suur roll aastal, hetkel ja olustikul. Olla Esimese maailmasõja algul sõja südames, otse Saksa keisri läheduses, kohtuda temaga lossipargis. Ta on vist ainuke eestlane, kellele see osaks sai! Aga ei saa öelda, et Ellen selle üle õnnelik oleks olnud. Ta oli kindlalt uhke eestlane, patsifist ja naisõiguslane ning võib arvata, et kui ta oleks elanud tänases päevas, siis oleks ta oma vanemate kombel olnud edukas ajakirjanik või poliitik. 1905. aasta revolutsioon, sõda ja oktoobrirevolutsioon võtsid talt selle võimaluse. Kuid ta õppis aednikuks, ta oli esimene väljaspool Eestit kõrgemas aianduskoolis õppinud naine. Ja aednikuamet aitas teda läbi elu, ka läbi kõikide järgmiste revolutsioonide ja sõdade.
Kirjutamisande oli Ellen pärinud oma emalt, ajakirjanik Marie Koppelilt, kes naistele valimisõiguse andmise kohta artiklite kirjutamise eest 1905. aastal vangistati. Raamatu kujul ilmuv päevik on kirjutatud nii hästi, et seda on ainult õige veidi nüüdisaja keelde toimetatud, muu on jäänud samaks.
Maailma muutumatus
Kui palju siis ajalugu tänaseks nägu on vahetanud? Elleni ema ajalehe Oleviku kirjutistest kumab läbi veenev mure, et meie naised olid sel ajal üsna allasurutud. Ja kui Ellen soovis iseenda teed minna, siis ei olnud see kerge. 1905. aasta rahutuste ajal Soome põgenenud ja seal infarkti surnud isa oli tuntud Tartu äriringkondades, olnud ajalehe Postimees ja Olevik omanik. Isa ja ema ajakirjanduslik taust andis talle võimaluse suhelda Tartu haritud ja rikkama rahvaga. Isa rolli oli üle võtnud küll ema Marie, aga küllap oleks olnud vaja ka isa nõu ja abi.
Nii juhtus, et iseseisvumistuhinas Pärnumaal Liplapi koolis omandatud aednikuoskusi pidas pere vajalikuks täiendada. Kooli valik oli aga keeruline. Alguses kirjutas Ellen avalduse Londoni Botaanikaaia aianduskooli. Paraku tuli sealt eitav vastus, sest viidati tema eesnimele, tolleaegses inglise ühiskonnas ei võetud õppima naisi. Ma kujutan ette oma vanaema nördimust, kuidas see teda solvata võis. Aga kuna tema armastatu, Tartu ärimehe vanem poeg oli siirdunud õppima Leipzigi ülikooli, siis leiti kiiresti teine võimalus, selleks sai Potsdamis asuv Haidegeni kõrgem aianduskool Sanssouci keiserlikes aedades.
Omajagu on üllatav, kuidas tollased noored eestlased olid julged siirduma õppima kõikjale Euroopasse. Ajal, mille kohta veel pool sajandit tagasi väideti, et eestlased olid üsna kirjaoskamatu rahvas… Kuid iseenesestmõistetav oli, et tollased gümnaasiumiõpilased valdasid vabalt vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt. Just nagu tänapäeva globaliseerunud maailmas.
Eesti sõjakirjanduses kujutatakse eestlast enamasti suurte ja vägevate hammasrataste vahele jäänuna. Ometi on seda kõik Euroopa rahvad. Milline on välismaale sattunud noore inimese pilk tollastele saksa kultuuriringkondadele…
On uskumatu, kui palju sarnasust on tollasel ajal tänase päevaga. Maailm ja inimesed ei muutu, kõik kordub.
Mõni aasta tagasi tegin Jääkeldri ideede kogumise voorus ettepaneku, et Eesti riigikogu võiks koosneda ainult naistest. See oli üks ebapopulaarsemaid ideid.
USA põhiseadus on algselt tehtud irokeeside liidu seaduskogude järgi. Välja jäi, et viimases hädas küsiti nõu vanadelt naistelt ja nende otsus ei kuulunud edasikaebamisele.
„Sõda pidi tulema. Nõnda ruttu ei oodanud teda aga ükski“
MURRANGULINE AEG NAISE SILMADE LÄBI: Kristel Vilbaste pakub katkendeid Ellen Koppeli sajandivanusest päevikust.
„Oli nii põuane suvi. Siis korraga Serbia natsionalistid mõrvasid ertshertsogi Franz Ferdinandi ühes abikaasaga. See oli 28. juulil Sarajevos. Sellele järgnes suur sõjavägede pealetung. Öösel vastu 1. augustit kuulutas Saksamaa sõja Venemaale. Alatiseks jäi meelde see suvine päev, seda ei saagi unustada. 43 aastat on lühike aeg: inimesed jõudsid surma ja sõjakoledused unustada. Mäletati küll Sedani.
Raske on rääkida, mis nendel päevadel toimus. Terve elu oli koondunud peatänavale. Ükski ei maldanud kodus viibida. Peatänaval oli kohaliku lehe aknale välja pandud telegrammid, korraldused. Rahvas tungles akna ees. Teated olid tihti luulelised, sõjakuulutamine tuli täiesti ootamatult. Meie teada pidi keiser Kielis viibima, vähemalt sinna saadeti talle iga päev Sanssouci aedadest aiasaadusi järele.
Kui rahvas pisut toibus, siis meeleolu muutus. Tarvis oli Pariis ära võtta ja siis on sõda möödas.
Ükski ei teadnud arvata, et sõda on kauaks. Meeldejäävaks oli sõjaväe liikumine läbi Potsdami. Vandetõotust andsid nad Friedrich Suure mälestussamba juures. Vabatahtlikena läksid rindele isegi abituriendid.
Tundus, et maailmas kõik oli peapeale pööratud, valitses täielik kaos. Hiljem läks kõik jälle oma vana rada.“
***
„Suur Venemaa ühel meelel ja sõjajalal. Vene-Jaapani sõjast mäletan vähe. Meeleolu oli rusutud isegi väljakuulutatud võitude juures. Sõjavägi, mis Tartus seisis, sõitis ilma ühegi suurema meeleavalduseta sõjaväljale meilt ära. Mine tea, kust Venemaa otsast nad pärit olivad, võõrad, põlatud, mahajäetud. Mõni nuttev tüdruk ja uudishimulised olivad neid jaamas saatmas. Meie sõjateenistuses viibivad noored saadeti nõnda samuti ilma käe andmata, lilleta, vaimustuse hüüdeta kusagilt Venemaa nurgast välja.
Eestlased ei teeni peale ülikooliharidusega noortemeeste peaaegu kunagi oma kodumaal. Harilikult saadetakse neid Poolamaale. Tagavaraväe mehed lahkusivad naiste, laste nutu ja kisaga sõjaväljale. Nad läksivad surma ja nad teadsivad seda. Suurem jagu läks ja tagasi ei tulnud.
Täistuubitud loomavagunites sõitsivad nad karjudes, ei, ei, see oli möirgamine, meilt mööda.
Ma mäletan, isa ja ema tulivad väga kurvalt ühelt niisuguselt saatmiselt kodu. Kuulsin, kuidas naised lastega rongile järele jooksnud.
Mis eest võeti neilt õige pojad, isad, vennad, mehed? Mis eest?
Vastuhakkajaid oleks surm oodanud.
Orjadena veeti neid sõjaväljadele, kuhu nad ka jäivad valgetele lumeväljadele.“
***
„Üks hollandlane, kes suvel ja sõja algul õppereisil Venemaal viibis, kirjutab, et Venemaa enam see Venemaa ei ole, mis ta Jaapani sõja aegu, mis ta rahutuste aegu, mis ta üleüldse senini oli. Venemaa, magav karu, olevat üles ärganud ja ütelnud: „Es mag so viel kosten, Wie es will, aber siegen müssen war.“ Põlgtus sakslaste vastu olla kirjeldamata. Keegi, “der mit den russischen verhabfrissen sehr vertraut” oli ütelnud: “Es ist Haas genug da, nicht für einem Krieg, sondern für zehn Kriege.“ Venelased, kes tuntud oma sõjaväeteenistusest altkäe vabaks ostmisega ja vastuhakkamisega (kaukaasialased), tõmmanud läbi linnade kõige paremas meeleolus. Suurt vaimustust sõjaväes ei olla ta leidnud, aga rahu, kohusetundmust paistnud igalt näolt. Soldatite ja ohvitseride vahekord olla ka inimlikumaks muutunud. Talveks saanud peaaegu kõik sõjamehed talve ülikonnad ja jalanõud. Sõja huvitus olla suur. Vaene kui rikas ostab ajalehti ja telegrammisi. Kui õiged sõjateated on, ei tea hollandlane, aga nõnda palju teab ta, et need ajad Venemaal möödas on, kus rahvale ei tea mis ette luisata võib.
Mina tahaks hea meelega seda uut Venemaad näha. Ma ei suuda teda õieti ette kujutada.“
***
„Ema kirjutas viimases kirjas, et Beata arvab enesel koguni sõttaminekuks julgust olevat. Ema arvab, et vististe on see enesepettus täiesti teadmatuse pärast. Ei tea, kas ta arvas julgust olema näljase, sopase venelasega kaasa võidelda?
Ja mina?
Mina ei võitleks kellegagi kaasa. Ilmas on ka targemat teha, kui teisi surmata. Ma ei saa aru, mis pärast ikka ja ikka kahesuguse mõõduga mõõdetakse? Kaks inimest. Nad on üksteisele tee peal ees. Seltskonna, seaduse, Jumala ees oleks see, kes teise maha lööb, mõrtsukas. Aastate otsa vaevlevad mõrtsukad vangikongi halli seinte vahel, kuni nad nii samasugused hallid on, kui need seinad. Ja mis on sõda? Üheteise mahalöömine, hävitamine. Ja kas ei ole need aumärkidega kroonitud isamaapojad ka mõrtsukad? Mõrtsukaid kantakse kättel.“