Feministlikud väljaütlemised on nagu head blondiinianekdoodid. Ette teada, aga naerma ajavad ikka. Muuseas, kui blondiinianekdootides kasutada “blondiini” asemel “feminist”, muutuvad paljud neist päriselt naljakateks. Mõni muidugi läheb rikki.
Siiski. Viimasel ajal on feministid uuendanud oma juttu. Nüüd on see umbes: me võidame niikuinii (teid seksistlikke sigu, kes te meid ei tunnusta ja muidu rõhute)!
Sest kõrgharitud, lausa magistrikraadiga naisi on juba rohkem ning saab aina rohkem. Ehk mehed on lõplikult tõestanud, kui lollid nad on, kuna nad jätavad ülikooli pooleli või ei saa sinna üldse sisse, sest juba riigieksamite tulemused on neil, nõmedikel, ette kehvemad. Ja, kuna tulevik kuulub haritud inimestele, siis ongi lähemal ajal korras. Revolutsioon võitnud.
Femmarid on nagu kursistkad
Midagi revolutsioonilist ju feministides on. Nagu kursistkad. Kursistka tähendab naiskursuslast Vene impeeriumis enne 1917. aastat, kui naisi veel ülikoolidesse ei võetud. Ehk siis naistele antavate põhimõtteliselt ülikoolitasemel kursuste kuulajat, keda siiski üliõpilaseks ei loeta… aga tunnustatakse progressiivsete üliõpilaste poolt täiesti tubliks ja teadlikuks seltsimeheks. Ja et loll isevalitsus tundis naiste vastu respekti – või põlgust, nagu feministid ütleksid – ega kahtlustanud neid suurt milleski, ammukski siis otsinuks neid läbi, olid kursistkad ideaalsed lõhkeainete, relvade ja lendlehtede transportijad. Kindlasti kõlbasid ka muuks, milleks konspiratiivkorter peaks ju ideaalne paik olema…
Eks kursistkad ja nende võitluskaaslased võitsidki. Millist rõõmu maailm siiani ei suuda ära väljendada, nagu me kõik teame. Ega siis feministlik revolutsiooni võit kah võimatu ole. Kui tulevik kuulub magistrikraadidele.
Mis aladel naised siis üldse magistrid on?
See just ongi huvitav. Mis aladel on naised magistrid? Ülekaalukalt naised või ainult naised?
Minu lemmik on muidugi selline tähtis teadus nagu soouuringud, sõnast “sugu”, mitte “soo”! Aga muidu paistab, et naised teevad tänapäeval teadust avalikus halduses, sotsiaalhalduses, ärijuhtimises, haldusjuhtimises, Euroopa Liidu uuringutes, avalikus suhtlemises, sotsiaalkoolituses, noh, üldiselt võiks seda jada jätkata, aga selge niigi, mis alad need on.
Ehk siis juhtimine, jagamine, muidu suhtlemine. On kellelgi meeles, et just vähene tootmine pidi siin maal hirmus häda olema? Ja nn kõvade erialade lõpetajate vähesus. Kuidagi raske on näha, et lõputu pehmete magistrite juurdetekkimine võiks kuidagi seda tootmist ergutama hakata? Või on need isegi “pehmed”? Ehk on hoopis libad? (vt oktoobrikuu “Akadeemias” Peeter Saari artiklit libateaduste äratundmisest; lühikokkuvõte: libateadus lähtub soovunelmatest ja räägib, kuidas või mis peaks olema, mitte ei tegele sellega, mis päriselt ja tõestatavalt olemas on…) St täiesti maast lahti?
Probleemide leiutajaid jätkub
Libad või mitte libad, isegi kui tunnistada need sotsiaalnaisjuhtimissuhtehaldusmagistrid tõepoolest harituteks, jääb küsimus – kus leida neile rakendus? Kõrgharidusel on ammusest ajast see häda, et ta ajab inimesel natuke nina püsti ning too ei taha enam iga tööd teha. Eriti mitte iga raha eest. Nõuab veel muid mugavusi ka juurde. Niisiis peab kuskil olema neile kõigile kohti, eks? Ärisid juhtimiseks, sotsiaali töötamiseks, huvilisi koolitamiseks.
Ega mujal ole kui riigitööl ja sellega seotud ettevõtmistes. Kus mujal on nii palju hallata, suhelda, juhtida, koolitada… Mistõttu neid kohti tuleb ju pigem juurde luua ning õhukest riiki pole loota – tuhandete viisi töötuid magistreid on probleem, mida vaevalt ükski valitsus julgeks endale kaela võtta… Ja õnneks on andekaid inimesi küllaga, kes suudavad leiutada probleeme, mille lahendamine nõuab eraldi osakonda ja paarisada eksperti. Seesama võrdõiguslikkus… tervis… väärtushinnangud. Nii palju tööd ümarlaudadega, konverentsidega, väljasõitude, arengukavade ja projektidega… Mitu eksperdikohta suudab luua juba üksainus töötu… Aga neid on nüüd tuhandeid ju tulemas. Probleemi pole, eriti kuna raskused eelarvega on ajutised, kohe taastub enneolematu majandustõus ja oimetu maksulaekumine, teadagi.
Kuid üks teine asi on juba juhtumas. Kõrghariduse väärtus väheneb. Mitte ainult sellepärast, et tõenäoliselt kohtab 100 m jalutuskäigu jooksul Tallinna kesklinnas vähemalt kahte rahvusvahelise ärijuhtimise, üht kommunikatsiooni, kuut sotsiaaltöö magistrit, vaid just sellepärast, et need kõik on naised.
Ega me mingid naised ole…
Muhe sõjaajaloolane Martin Van Creveld on arutanud oma raamatus “Sõja tulevik” naiste üle sõjaväes ning väitnud, et kui naiste osakaal mingil elualal ületab kriitilise massi – ta pakub selleks 15% -, siis mehed sinna enam ei kipu. Asemele tulevad naised, mispeale mehed hakkavad lausa lahkuma, kuni ainult naised ongi nõus seda tööd tegema ja mehed mitte mingi hinna eest, sest nende atavistlikes koludes on see naiselik tegevus. Creveldi näited on põetamine, õpetamine, sekretäritöö. Tõepoolest. Sekretär oli kunagi uskumatult suur ja tähtis härra. Malta ordu esimene eesmärk oli põetamine. Meesõpetajaid – üksikuid – mäletan minagi.
Sama kõrgharidusega. Sellest saab naiste ala. Seal õpivad naised, seal õpetavad naised ja poisid ei vaata ülikooli, akadeemia poolegi. Ega nad mingid naised ole…
Mistõttu nn kõrgharidusest võivad kaduda nn poiste mängud. Need, kus saab teha mingite asjadega põmm! Midagi ehitada, midagi leiutada, millegi üle vaielda, kas või. Olgu need siis kõvad või pehmed, igal juhul mitte pehmetele väärtustele toetuvad alad.
Teise kategooria sõnasepp?
Ja mis siis? Ega need kuhugi seepärast kao. Põgenevad mujale. Muudavad silti. Tehnikum on hea sõna, tegelikult. Ja kõik meeste alad on tehnilised – isegi need, mis seda pealtnäha ei ole, igas on olemas õige ja vale, viisid, kuidas teha, seadused, mis kehtivad alati, kuid alati võimalus otsida ja leiutada, minna tülli ning viha mitte pidada.
Ajakirjandustehnikum, näiteks, ei kõlaks üldse halvasti. Koos ülejäänud muistsete väljendite keskerihierarhia ülevõtmisega – II kategooria sõnasepp… veerumeister… nuputreial… kolumnifreesija. Päris hästi kõlab. Päris kõvadel aladel muidugi sobiks keskaegne: õpipoiss-sell-meister-oldermann senise üliõpilase-bakalaureuse-magistri-doktori asemel. Et oleks selge vahe sees, kes on kes ja mis. Mehaanikameister masinateaduse koja oldermann vs sotsiaaluuringute kateedri regulatsiooniloome osakonna professor doktor… No on näha, kus udu on.
Ehk siis: tüdrukud, ärge laske ennast feministidel veel enam lollitada.