PLAKATINAISED ON SÜMBOLID: Nad väärtustavad elu ja tingimusteta armastust ning esindavad vastandlikke omadusi nagu praktilisust ja hingelisust, õrnust ja jõulisust. Plakatitel on nii esteetilised kui ka kommertseesmärgid ja nad annavad edasi ka ideoloogilisi sõnumeid. Taani Kultuuri Instituut Eestis, Lätis ja Leedus ning Eesti Ajaloomuuseum on kokku pannud visuaalkunsti ühisnäituse “Plakatinaised. Eesti, Taani ja Hiina ideoloogiline plakat”, mis jälgib õhutava ja kaasava plakatikunsti kaudu naisõigusluse arengut 1940.–1980. aastatel. Visuaalselt atraktiivsetel plakatitel paljastuvad kolme ühiskonna sarnasused ja ka suured erinevused. Näituse kuraator, arheoloog ja ajaloolane Krista Sarv räägib plakatinaistest.
Vanasti öeldi, et naise ilu ja koera sitt on ühe väärtusega – väärtusetud. Irooniline vanarahva suu selgelt alahindas seda, milliseks võimsaks ja kõnekaks meediumiks naine kujuneb.
Naised ja klassivõitlus
Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis on avatud näitus “Plakatinaine. Eesti, Taani ja Hiina ideoloogiline plakat”, mis näitab, kuidas naine on oluline relv ideoloogiasõjas, kuidas naisõigusluse teemasid on (ära) kasutatud suuremate poliitiliste eesmärkide täitmiseks.
Eesti, täpsemalt Nõukogude Eesti, Hiina Rahvavabariik ja Taani kuningriik näivad naisõigusluse ja propaganda teema valguses üsna kokku sobimatud, kuid siiski on ka neil oma kokkupuutepunktid.
Peale Eesti annekteerimist 1940. aastal tasalülitati Eesti pigem parempoolne naisliikumine ja naistega seotud teemad jäid riikliku ideoloogia teenistusse, mis naisõigusluse varjus lahendas hoopis teistsuguseid probleeme kui avalikus ruumis rippuvatel plakatitel kuulutati.
Hiina jõudis 1949. aastal uude etappi, 27. aastat väldanud kodusõda lõppes esimees Mao võidu ja rahvavabariigi väljakuulutamisega. Nõukogude Liit ja Hiina RV tegid naistest seltsimehed ja rakendasid nad uue ühiskonna ja uue inimese loomise vankri ette.
Kuningriiklikus Taanis taolisi suuri kataklüsme polnud kui Eestis ja Hiinas, kuid ajastule omaselt oli hulk probleeme naiste enesemääramisõiguse ja võrdõiguslikkusega ja naistevastase vägivallaga, mis innustas kogukonna tasandil erinevate naisliikumise voolude sündi.
Üks selline oli vasakpoolne ja radikaalne punasukkade liikumine, mis sätestas: “Pole naiste võitlust klassivõitluseta – pole klassivõitlust naiste võitluseta.”
Elagu üheõiguslik naine!
Nõukogude propagandaplakat ei jäta kuulutamata, et Nõukogude Liidus on naine üheõiguslik. Hiina plakat ei jäta imestamata, et naine suudab tegelikult mehega sama palju. Taani naine nõuab endale enesemääratlemise õigust ja võrdõiguslikkust.
Üheõiguslikkuse kontseptsioonile andis olulise noodi meesterahvas, Friedrich Engels, kes 1884. aastal avaldatud teosega “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine” tõi meeste ja naiste võrdsuse idee nähtavale. Teos tõlgiti 1886. aastal ka taani keelde. Vaid Itaalia ja Rumeenia olid Taanist kiiremad.
Engels annab ainult hoogu 18. sajandi tööstusrevolutsiooni tulemusena iseseisvuva naise ja 19. sajandi keskel sündinud uue, koduorjusest vabastatud naise ideele, keskmes suunad, mis muutuvad nähtavaks Inglismaal alguse saanud naistele hääletusõigust taotleva sufražettide liikumisega. Emantsipatsiooni ja hääleõiguse sõnum oli viljakas pinnas sotsialistlikele ja kommunistlikele liikumistele.
Rahvusvaheliselt oli naisliikumine koondunud sotsialistliku Internatsionaali külje alla, mille üks kulminatsioon oli 1910. aastal, kui 17 riigi naised osalesid suurel naiste konverentsil Kopenhaagenis. Kohtumisel jäi kõlama Clara Zetkini mõte, et naistepäevaga, mida esimest korda tähistati 1909. aastal Ameerikas, saaksid ka Euroopa naised rohkem tähelepanu juhtida naiste valimisõigusele ja võrdõiguslikkuse teemadele. Nõukogude ideoloogia usurpeeris selle päeva hiljem ja Taani vasakpoolne naisliikumine varustas loosungiga “Tee isiklik poliitiliseks”.
Pühendunud naise kuvand
Omasoodu arenev Venemaa kommunistlik revolutsiooniliikumine lisas emantsipatsiooni sõnumisse ennastohverdava ja pühendunud naise kuvandi. Punapööret korraldavas liikumises Venemaal oli küllaga naisi.
Mõjukaimaks nende seas said Lenini lähimad kaasvõitlejad Aleksandra Kollontai, Inessa Armand ja Nadežda Krupskaja. Peale 1917. aasta punapööret Peterburis, millega kaasnes ka naistele hääletamiseõiguse andmine, andis Lenin märku, et naiste ees on kohustused täidetud, võrdõiguslikkus on sisse seatud ja enamaks peavad naised ise vaeva nägema. Parteipoliitikas taandusid naise ning naiseks olemise ja heaolu küsimused kollektivismi idee ees. Oli ju revolutsioonilise enamluse pürgimuseks luua uutest parematest inimestest koosnev soota ühiskond.
Senises Internatsionaalis pettununa ning maailmavallutuslikke plaane haududes lõid kommunistid 1919. aastal Kominterni, mille juures oli ka oma naisliikumine.
Nõukogude poole pealt kuulusid sinna vähemtuntud Varsenika Kasparova ja Klavdia Nikolajeva. 1920. aastateks oligi pilt Nõukogude Liidus üsna hea: oli õigus vabalt abielluda, õigus abielu lahutada, abort oli legaalne (kuni 1936. aastani), tasuta lastehoiud toimisid, loodi abiköögid ja homoseksuaalsus polnud kuritegu.
Kuid naisteemad olid taandunud üldisemate partei teemade ees. Kõrgemal tasemel naisliikumise elushoidmine jäi põhiliselt ülalpool nimetatud kolme naise õlule.
- aastal loodi Kommunistliku Partei Keskkomitee juurde naiste osakond – Ženodel –, millel olid allorganisatsioonid liiduvabariikides. Organisatsiooni eesmärk oli teadvustada naistele nende õigusi ja tuua naiste vajadused partei ette. Organisatsiooni juhtisid Inessa Armand ja Aleksandra Kollontai – isepäised naised, kes vastandusid partei nägemusele, et kommunism lahendab kõik soolise rõhumise probleemid. Ženodelid tegelesid naiste kaasamisega omavalitsustesse ja avalikku ellu, aitasid luua töökohti, leida uusi elamispindu ja luua naistele sotsiaalseid garantiisid. Nad võitlesid ka vaesusest tingitud prostitutsiooni vastu ja naiste abordiõiguse eest ning maanaiste kirjaoskuse suurendamise ja töölisnaiste diskrimineerimise vähendamise poolt.
Võim saatis 1930. aastatel Ženodelid laiali, andes sellega sõnumi, et naisküsimus on Nõukogude Liidus lahendatud. Plakatitel ja loosungitel räägiti küll üheõiguslikust naisest, kuid naiste võitlus õiglasema elu eest kestis läbi kogu Nõukogude aja.
Seltsimehed naised
Nõukogude Liidu, Venemaa ja Hiina plakatid asetavad naise ühiskonnas väga selgesse kasti. Ühiskond tähendas võimuretoorikas ennekõike parteid ja töökollektiivi.
Juba 1921. aastal oli Kollontai kirjutanud: “Kommunismi huvides on võita enda poole naistöölisi ja teha neist nõukogude korra kaitsjad.”
Taolises ideoloogias sai naistest nii sihtgrupp kui ka tööriist sõnumi edastamisel. Liiga palju mehi oli sõjas surma saanud ja Nõukogude Liidus valitses töökäte puudus. Võrdõiguslikkuse sõnumi varjus suunati naisi tehasesse ehitusele, loomalauta ja traktorirooli. 1917. aasta revolutsioon, mis justkui kaotas seisused, lõi uue hierarhia, mille tipus oli tööline ja seejärel tuli kolhoosidesse astuma sunnitud talupoeg. Viimaste sümboliks oli tihti naine – noor, aktiivne, agressiivne riigi vaenlaste vastu võitlemisel ja töökas kolhoosnik. Kui ideoloogia lõi töökangelasi, siis otsiti neid ka naiste seast.
Naistraktorist oli töölisklassi esindaja, kes oli kõrgema palgaga ja kellesse riik suhtus austavamalt kui karjakutesse, lüpsjatesse ja teistesse nn talupoeglikes ametites töötavatesse naistesse. Nõukogude Liidu esimene professionaalne naistraktorist oli Paša Angelina (1912–1959), kes viis läbi naisi traktorirooli kutsuva kampaania “100 000 sõbratari traktoritele”. Alates 1973. aastast anti naistraktoristidele temanimelist auhinda, millega kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonaudiga. Eestis sai selle auhinna esimesena Elmina Otsman. Tegelikkuses polnud naised traktorirooli oodatud ja pidid kannatama meessoost kolleegide üleolevat ja negatiivset suhtumist. Eesti NSV-s oli umbes 800 naistraktoristi.
Hiinal oli lahendada sarnane probleem. Seljataga oli ohvriterohke kodusõda ja uus riigikord pidi end tõestama. Parteiladvikus käis võimuvõitlus, mida Mao üritas summutada erinevate kampaaniatega, mille ühisnimetus on kultuurirevolutsioon (1949–1979). Konfutsionistlikust rangete reeglitega maailmast tulnud naine pidi vanade reeglite asemel omaks võtma uued ja sattus nende hääletoruks. Propaganda ei hoidnud tagasi naisi esile toomast. 1965. aastal kutsus kommunistliku partei esimees Mao kokku suure hulga noori inimesi. Sündmus on läinud ajalukku, sest kõne peeti pärast suplust veehoidlas, mis asub Pekingist põhja pool paiknevate Mingi dünastia (1368–1644) hauamonumentide läheduses, kuid ilmselt ka kõne sisu tõttu: “Ajad on muutunud, naised on sama head kui mehed. Seda, mida mehed oskavad, suudavad sama hästi teha ka naised.” Kohe edastati sama ka üleriigilises parteiajalehes.
Naised, ärge murduge, vaid murdke välja
Taanis olid lood hoopis teised. Taani naine võitles oma koha eest. Eriti teravaks läks see võitlus siis, kui New Yorgis 1969. aastal asutati radikaalne feministlik organisatsioon “Naiste vabastusliikumine punasukad”.
Juba järgmisel aastal rajati Taanis Ameerika eeskujul sarnane liikumine. Taani punasukad olid vasakpoolsete vaadetega feministid, kes võitlesid meestega võrdsete õiguste saavutamise ja naiste parema kohtlemise eest tööl ja kodus. Põhiliseks võitlusvahendiks oli algselt meeleavaldus, millega nõuti meestega võrdset palka ja vaba aborditegemise õigust. Liikumine algas üsna anarhiliselt, kuid aja jooksul kasvas tarkus ja liikumises osalevad naised muutusid suures poliitikas aktiivseks ja organiseeritumaks.
Punasukkade liikumine kutsus Taani naisi astuma vastu traditsioonilistele soorollidele, mis asetasid naise kodu, ema, hoolitseva abikaasa, hooldaja või siis ka prostituudi rolli. Aktuaalne oli sõna otseses mõttes oma ruumi leidmine.
- aastal tekkis punasukkade liikumisel mõte korraldada ainult naistele mõeldud suvelaagreid. Laagrit väikesel Femø saarel peetakse maailma esimeseks naistelaagriks ning see toimub tänapäevani. Laager kestab 8–9 nädalat ning igal nädalal on erinev teema: lastenädal, spordinädal, keha ja vaimu nädal, üks-kaks rahvusvahelist nädalat, alternatiivse loomingu nädal, debatinädal. Viimane nädal on mõeldud telkide ja kogu laagi mahavõtmiseks ja kokkupakkimiseks.
Naised kui skvottijad
Suurema mõjuga oli Kopenhaageni äärelinnas ühe vana maja skvottimine. Ühel süngel novembriõhtul 1979. aastal hõivasid 300 naist Krahvinna Danneri Sihtasutusele kuulunud maja, kuningas Frederik VII teise naise, krahvinna Louise’i (1815–1874) järgi nime saanud hoone.
Naised jooksid ajaga võidu, et koguda piisaval hulgal raha maja äraostmiseks. Tegevus oli edukas ja hoonest sai Taani esimene koduvägivalla all kannatavate naiste ja laste varjupaik – Danner. 40 aastat hiljem on varjupaik ikka veel aktiivne ja selle tegevust rahastab riik. Pärast Dannerit rajatud naiste varjupaigad loodi vajadusest pakkuda turvalist kohta neile, kes põgenesid koduvägivalla või ka teistlaadi väärkohtlemise eest.
Võidelda traditsioonilise ühiskondliku arusaama vastu naisest kui lapse ja abikaasa hooldajast oli liikumise üks põhilisi eesmärke. Need pelgupaigad pakkusid algusest peale lisaks füüsilisele varjualusele ka traumateadlikke soopõhiseid lahendusi naistele ja lastele. Enamik neist 1970. aastate lõpus vabatahtlike poolt rajatud pelgupaikadest tegutsevad tänaseni.
Mõistes revolutsiooni ja kasvatades produktsiooni
Paljud plakatinaistest tegelevad tööhõivega ja räägivad just sellest. Nõukogude ja Hiina poole plakatite sõnumid kutsuvad kodumaa hüvanguks ja õitsenguks tööle, ametitesse, kus sugu ei ole oluline: maad uue ideoloogia kohaselt üles ehitama, põllumajanduses innovaatilisi võtteid kasutades majandust parandama.
Loosungid teatasid, kuidas Nõukogude Liitu ja Hiinat ehitatakse jõuliselt ennastohverdavalt kommunistlikuks/sotsialistlikuks riigiks, kas siis otseselt käsi külge lüües või Hiina puhul ka hariduse saamise kaudu. Esimees Mao üks kampaaniatest Suur Hüpe (Da Yuejin 1958–62), mis sisult oli sotsiaalse ja majandusliku arengu plaan Hiina muutmiseks talurahvaenamusega agraarriigist kaasaegseks industrialiseeritud kommunistlikuks riigiks, ebaõnnestus ja põhjustas u 20–45 miljonit nälgasurnut.
Läbikukkumise põhjusena nähti rahva vähest sotsialistlikku haritust, mis ei võimaldanud Mao ideid ellu viia. Olukorra parandamiseks loodi haridussüsteem, kus töötunnid tehases vaheldusid õpitundidega. Plakatid kutsusid vanaemasid õhtukoolidesse astuma.
Taanis langes punasukkade liikumine kokku töölisliikumisega, kuid jäi viimasest heitlikumaks. Punasukkade liikumise tööga seonduvate probleemide – võrdne tasu, võrdsed võimalused ja töötuse küsimused – sidumine naisteemaga oli õigustatud, kuna 1960. aastatel kasvas Taani tööjõud 85% naiste osakaalu tõttu. Järgmisel aastakümnel, mil majandustõusule järgnes langus, tõusis Taanis töötusmäär naiste hulgas kiiremini kui meeste seas: naiste töötusmäär kerkis 0,5%-lt 1973. aastal 5,0%-le 1976. aastal ja jõudis oma maksimumi, 8,3%-ni 1978. aastal. Meeste töötusmäär kasvas 6,6%-ni.
Taolisi teemasid käsitlevad plakatid olid perioodil 1940–1980 kõigi kolme riigi avalikus ruumis olulisel kohal – Nõukogude Liidu ja Hiina omad ametlikult heaks kiidetud propagandamasina tööriistad, Taanis kogukonnaliikumise võitlusvahendid. Tänaseks on naisteemad avalikust ruumist kadunud ja muutunud sotsiaalmeedias tegutsevate erinevate, sageli kinniste gruppide pärusmaaks.
Illukad
https://www.muis.ee/museaalview/2735690
Stalini pilgu all teeb Nõukogude Eesti naine oma valiku, millega otsustab riigi edasise saatuse 1951. aasta Eesti NSV kõrgema võimuorgani valimisel. Naisekujutis plakatil on propagandamasina teadlik valik naiste sihtgrupi kõnetamiseks. “Meil pole erinevaid nimekirju vaja. Nõukogude võim ühendab parteitud ja kommunistid ühtsesse nõukogude inimese kollektiivi,” kirjutavad tollased propagandaartiklid. Naine oli selle ideoloogia lahutamatu osa, valimisõiguse sai ta juba 1917. aasta revolutsiooni päevil. Plakati kasutamise ajal 1951. aastal domineeris ühiskonnas kangelastest “poegade” ja “isakese” keskne mõtlemine. Viimast rõhutas ka Stalini kujutis plakati paremas nurgas.
https://www.muis.ee/museaalview/2960097
“Kõigi maade emad! Olge avangardiks võitluses rahu eest!” I. Kružkov, 1950
Rahuvõitlus oli Nõukogude Liidus ka üks naiste emantsipatsiooni väljendamise võimalusi. 1941. aastal rajati Nõukogude Naiste Antifašistlik Komitee. Komitee seisis rahu, desarmeerimise ja üldise humanismi eest, osaledes ÜRO konventsiooni koostamisel, mis käsitles naiste diskrimineerimise kõige vormide likvideerimist. 1975. aastal algatati rahvusvaheline naiste aasta. Naiste aasta tähistamisega sai alguse mitu olulist naistevastase vägivalla ja diskrimineerimisega tegelevat rahvusvahelist protsessi. Naiste rahuliikumise tuules jõuti Nõukogude Liidus ka 1936. aastal kriminaliseeritud abordi legaliseerimiseni 1955. aastal.
https://www.muis.ee/museaalview/2734406
“Elagu E.N.S.V. üheõiguslik naine!” 1940
Pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal hakkas uus võim ja ideoloogia end jõuliselt kehtestama. Plakati dominantne motiiv on säravpunane sirp ja vasar, Nõukogude Liidu sümbol, mis kõrgub valimistel hääletava etnograafilises riietuses naise üle. See sõnum peab veenma.
Plakat Naistefestival 1979 PLAKAT ERALDI MEILIS
Sellel 1979. aastal Kopenhaageni naiste festivalile kutsuval plakatil toidab naine meest rinnaga ja küsib: “Kelleks sina saad, kui sa suureks kasvad? Emaks?” Plakati alaosas on punasukkade liikumise peamine loosung: “Pole naiste võitlust klassivõitluseta – pole klassivõitlust naiste võitluseta.”
https://www.kvindeplakater.org/uploads/4/4/7/5/44755165/7320519_orig.jpg
Kooskõlas punasuklaste juhtlausega “Pole klassivõitlust naiste võitluseta – pole naiste võitlust klassivõitluseta” hakkasid naisõiguslased võitlema töötuse vastu. Plakat kujutab töötavaid naisi ja rõhutab, et “traditsioonilised naistetööd” on ema ja perenaine, prostituut, koristaja ning haiglaõde.
