VÄGA FEMINIINNE LUGU: Tartu Kunstimuuseumis on üleval väljapanek naistest Eesti naiskunstnike loomingus. Kuraator Kadri Asmer usub, et naiskunstnike loomingu eripärad ilmnevad eelkõige motiivide valikus.

Tartu Kunstimuuseumi kolmandal korrusel on alates 13. detsembrist eksponeeritud näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist“, mida kureerib kunstiajaloolane ja õppejõud Kadri Asmer. Mõistmaks täpsemalt näituse lugu ja konteksti tänases päevas, pöördusime Asmeri poole mõne küsimusega, mis võiksid kuraatori vaatenurka avada.

Alustuseks, millest näitus räägib?

„Isekeskis“ räägib naistest naiskunstnike loomingus. Eesmärgiks oli anda ajalooline ülevaade aastatest 1920–1980, et selle kaudu vaadelda, kas ja kuidas on muutunud naiste kujutamise viisid ning mis on olnud need situatsioonid või kohad, kuhu naiskunstnikud on naisi kõige tugevamalt asetanud. Näituse fookus kaldub rohkem Tartu kunstiruumile, sest lokaalses kontekstis pean oluliseks, et siinses muuseumis on linna vaim tugevamalt esindatud kui näiteks samateemalisel näitusel Eesti Kunstimuuseumis.

Aga miks just naised naistest?

Näituse idee pärineb Tartu Kunstimuuseumilt. Võtsin ettepaneku näitust kureerida vastu, sest teema kõnetas. Alates 1990-ndatest on väga tugevalt Eesti kunstimaastikul ja ka laiemalt ühiskonnas kõneldud feministlikest suundadest, kuid tahtsin just tegeleda n-ö puhta lehega, kunstnikega, kes ei ole oma loomingut otseselt sidunud soopõhisuse problemaatikaga.. Samuti tundus intrigeeriv küsimus, kas nais- ja meeskunstnike looming on siis oma olemuselt kuidagi erinevad, et neid teineteisest lahutada. Olin ja olen jätkuvalt seisukohal, et kunst on kunst ja inimene on inimene, nii et erinevused on kantud pigem kunstniku keskkonnast ja eluolust. Üldistavalt võibki öelda, et naiskunstnike loomingu eripärad ilmnevad eelkõige motiivide valikus.

Milline tähendus on sinu jaoks pealkirjal „Isekeskis“?

Paljud kunstnikud, kelle looming on ka näitusel eksponeeritud, on olnud omavahel suures sõpruses, sageli maalides ka teineteist (näiteks Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark, Valve Janov, Silvia Jõgever jne). Pealkiri tähistab omavahel olemist, kas siis maaliateljees, kohvikus või eemal avalikust ruumist.

Kuidas valisid näitusele teosed?

Näitus jaguneb erinevateks teemadeks (portreed, avalik ruum ja kinnine ruum) ning lähtuvalt sellest sai valik komplekteeritud. Esindatud on tööd mitmetest muuseumidest, aga kuna olen varem erakogudega tegelenud, siis oli kindel soov kaasata ka töid, mida laiem kunstipublik ei ole kindlasti näinud. Eesti erakogude tase on väga kõrge, siinsed kollektsionäärid on kunstiteadlikud ja hea vaistuga ning pean oluliseks, et privaatsed kogud oleksid samuti kunstiajalukku kirjutatud. Teisiti öeldes ei tõsta näitus kindlasti esile n-ö tähtteoseid, selle teema kõige kuulsamaid näiteid. See ei olnud eesmärk. Pigem on tegemist killumänguga, kus väikestesse ruumidesse on mahutatud võimalikult palju erinevaid lugusid, mis ideaalis peaksid kokku andma ühe suurema pildi ja jutustuse.

Kuidas erineb naise kujutamine mees- ja naiskunstnike loomingus?

Ma ei ütleks, et seal fundamentaalseid erinevusi on. Lõpuks taandub kõik üksikisikule, konkreetse kunstniku maailmapildile ja tundmustele. Sugu ei mängi peamist rolli. Kui aga selle konkreetse näituse põhjal soovida üldistusi või järeldusi teha, siis ütlen, et naised idealiseerivad vähem. Naised kujutavad naisi kainemalt, vahetumalt. Kui meeskunstnike loomingus on naine sageli midagi müstilist, salapärast, nagu merevahust tõusvad Venused või pahelised võrgutajad, siis naiskunstnike loomingus selliseid jooni üldiselt ei näe. Naised on hoopis asetatud stseenidesse, mis on oma olemuselt pretensioonitud ja turvalised – ema lapsega, sõbrannad kohvikus, naine peegli ees jne.

Kas on mõni iseloomustav näide, mis võiks seda vahet näitlikustada?

Kindlasti on kõige vastuolulisemaks rubriigiks tööd, mis langevad nõukogude perioodi algusaega. Isegi kui kujutatud on eesrindlikke töölisnaisi (nt Aino Bach, „Töölt“, 1945), siis näevad nad välja nagu iga teine koduperenaine. Ütleme siis, et naised on superkangelased nii linnavaremete ülesehitamisel kui ka laste kantseldamisel. Olga Terri maal „Naise pea“ (1951) mõjub selles komplektis ehmatavamalt – kujutatud on naist öises linnas, kelle ilmes on midagi õudustäratavat ja olemuses haiglaslikku. Vaadates töö loomisaastat, siis saab silmadest peegelduvat hirmu tõlgendada kui ajastumärki. Need on vaid paar näidet, aga illustreerivad seisukohta, et naiskunstnikud on naisi erinevas kontekstis kujutanud ilustamata, loomulikult, suuremate liialdusteta.

Mainisid näituse rubriike, millised need on?

Näituse esimese osa moodustavad (auto)portreed. Lisaks kunstnike portreedele on ka paar kõrvalepõiget, näiteks on väljas Hilda Üpruse töö (1948) Pallase modellist Bajadeerist (Magda Anso-Beek), kellest valdavalt kõneldakse kui 1930. ja 1940. aastate ainukesest professionaalsest ja ühtlasi parimast aktimodellist.

Teine rubriik on avalik ruum, mis vaatleb, kuidas naisi on kujutatud avalikus keskkonnas: linnaruum, rand, kohvikud jne. See on ajaliselt kõige paremini jälgitav ruum, nähtub, kuidas on muutunud näiteks naiste mood erinevatel perioodidel.

Viimane rubriik keskendub n-ö kinnisele ruumile, mille viisin pealkirja „buduaar“ alla. Sõna ise tähistab daamituba, aga näituse kontekstis olen mõistet laiendanud. See on ruum, kus ollakse üksinda. Seal toimub enesele ausalt otsa vaatamine ja enese aktsepteerimine. Mõnikord on see muidugi väga hirmutav ja meeletult raske, aga sellega aitavad võidelda punane huulepulk ja valged pärlikeed.

Kas ja kuidas on varem sama teemat näitustel käsitletud?

Kindlasti on viimastel aastakümnetel naiskunstnike looming saanud varasemast rohkem tähelepanu, aga ka kunsti iseloom on tugevalt alates 1990-ndatest muutunud. Rõhuasetused on liikunud kunstilistelt aspektidelt tugevamalt sisulistele (kui mitte öelda, et probleemipõhisusele). Ajalooliselt vaadates on naiskunstnikel Eesti kunstihariduses olnud suur osakaal ja ka nende osalemine kunstielus on olnud aktiivne.

Tõsi aga on, et kunstikriitika on 20. sajandi esimesel poolel hoidnud tugevamalt meeskunstnike poole, kelle loomingu osas võeti julgemalt seisukohti ja oldi ka kiidusõnadega heldemad. Üks põhjus oli kindlasti see, et naisi tegutses rohkem rakenduskunsti aladel, mis ei saanud nii suurt kajastust kui kujutav kunst. Samas, tänases päevas on kunstiteadlased süstemaatiliselt tegelenud 20. sajandi naiskunstnikega, koostatud on monograafiaid ja näitusi. Ka Eesti Kunstimuuseumil on praegu käimas suur uurimisprojekt naiskunstnike loomingust, mis päädib tuleval aastal suure näitusega. See on tänase päeva märk ja omamoodi moesuund, mida iseloomustab naisküsimuste suurem tähtsustamine ja nendest kõnelemine. Kuid olgem ausad, palju on ka neid meeskunstnikke, kes pole väärilist tähelepanu ja käsitlemist leidnud.