Vene filosoof ja esoteerik Pjotr Uspenski* (1878-1947) on jaganud oma esimeses trükis 1913. aastal ilmunud esseekogus “Taro sümbolid” ajaloo kaheks.2 Vaadates raamatus Pariisi Jumalaema kirikust alla, mõtiskleb Uspenski selle üle, et inimkonna elus on selgesti jälgitavad kaks liini. Üks on all tänavatel tõttavate inimeste ajalugu, mida võiks nimetada ka kuritegude ajalooks. Kõik selle tähtsamad pöördemomendid on märgistatud mõrvade, vägivalla, sõdade ja mässudega ning seda õpitakse koolis. Kui ei oleks kuritegusid, poleks ka ajalugu.
Teine liin on aga nähtamatu, tuntud vaid vähestele. See on nende ajalugu, kes ehitasid näiteks Jumalaema kiriku. Muidugi kirjutab esimene teise saavutusi alati enda nimele. Ajal, mil isegi kirik asus vaba mõtlemist ründama, olid ehitajad need, kes uue gooti stiili allegooriate ja sümbolite kaudu lõid varjupaiga tõelisele kristlusele ning teadmisele, kuidas on omavahel tegelikult seotud Jumal, inimene ja kõiksus. Tõeline teadmine kuulus ehitajatele. Nii kujutavad Uspenski arvates kimäärid kiriku erinevaid “minasid”, mida on raske seletada, aga võimalik tunnetada. Uspenski vaadete järgi ei olegi mõtet õpetada inimestele midagi sellist, mida nad ei taha teada.
ARGOOLIKUST LÄHENEMISEST
Sama küsimusega on tegelenud ka üks olulisemaid isikuid, kes 20. sajandil on alkeemiast kirjutanud – Fulcanelli. Selle pseudonüümi all avaldati 1926. aastal teos “Les Myst?res des Cathédrales” ja 1929. aastal “Les Demeures Philosophales.” Nendele teostele on kirjutanud eessõna üks teine 20. sajandi kuulsamaid alkeemikuid, Fulcanelli õpilane Eug?ne Canseliet (1899-1982).
Fulcanelli isik on jäänud salapäraseks. Nii talle kui ka tema õpilasele on omistatud mitmeid metallide transmutatsioone. Canseliet on kirjeldanud, kuidas Fulcanelli viis 1922. a. ühes Pariisi gaasitehases isiklikult läbi transmutatsiooni kullani.3 Fulcanelli, kelle nimi oli ilmselt koostatud foneetilise kabala alusel nimedest Vulcan ja Helios, tegeles nagu Uspenskigi gooti katedraalide salapärase keelega. Ta juhtis tähelepanu sellele, et mõiste art gothique (gooti kunst) on lihtsalt ortograafiline deformatsioon sõnast argotique (argoolik), seega on kiriku puhul pigem tegemist argooliku ehk n-ö erikeelelise kunstiga. On usutav, et sellega viidati nii ehitistesse talletatud saladustele kui ka asjaolule, et argoo valdajad on vähemuses, nad ei allu mingitele üldistele seadustele, suhetele ja etiketile.
Fulcanelli loogika ja lähenemine on tundunud mulle alati väga paljudes asjades geniaalse ja lihtsana. Kogesin kunagi sama tunnet, kui kuulasin ühe maausulise loengut, kes samuti väga radikaalselt ja kuidagi intuitiivselt õigesti ning olemuslikult tabavalt tõlgendas mõningaid eesti sõnu, kohanimesid ja väljendeid. Tegu oli kõige ehtsama rahvusliku foneetilise kabalaga. Mõnedel puhkudel on professionaalsed keeleinimesed paraku justkui täiesti ilma sügavama tunnetuseta, sest just selline mäng sõnadega võib viia tõeni.
PÜRAMIIDID JA RAAMATUD
Uspenskile jätsid sügava mulje ka püramiidid, mida ta on oma “Taro sümbolites” võrrelnud teadusliku traktaadi või raamatukoguga.4 Ta kirjeldab, kuidas tundis kord seletamatut tunnet, et kivid on elus ning neil on mingisugune ülesanne täita. Inimesed, kes peavad neid kive surnuteks, on ise surnud; püramiidid, ehitised on aga elavad.
Siin jõuab Uspenski ilmselt tõele päris lähedale. Ühe vanema interpretatsiooni alusel pärinebki sõna “püramiid” kreekakeelsest sõnast πũρ (tuli). Ka prantsuse kirjandusklassik ja hermetist Francois Rabelais (u 1494-1553) oli sellisel seisukohal. 5 Uspenski veetis nädalaid Giza püramiidide lähedal liival pikutades ja jõudis lõpuks arusaamisele, et püramiidide signaal meile võiks olla, et neis on midagi, mida on vaja mõista.
Eelnevate näidetega tahan ma öelda eelkõige seda, et lugejaidki võiks jagada põhimõtteliselt kaheks. Raamatute-püramiididega (või raamatute-katedraalidega, kuidas soovite) kokku puutuvad lugejad võivad olla nii surnud kui ka elavad. Ei maksa arvata, et kirjandusega professionaalselt tegelevad inimesed on need, kes on elavad. Ei. Ja samuti ei maksa arvata, et püramiid-katedraalsed raamatud on suurte, laialt tuntud kirjanike loodud. Ei pruugi olla. Kuid mis kõige olulisem: hüpoteetiliselt võib ka nii olla, et ühtegi raamatut-püramiidi ei saagi kunagi lõpuni mõista, isegi kui valdad mingit erilist, ainult sellele koolkonnale omast argood. See viimseni arusaamine on petlik ja illusoorne, ükskõik kui akadeemiline või sentimentaalne see ka oleks. Sümbolid avanevad lõputult, olenevalt meie valmisolekuastmest.
Kui Uspenski oli kord ühe vähemtuntud püramiidi juures, siis just seal koges ta eriliselt seletamatut, aga väga selget rõõmutunnet – see oli inimese ja teda ümbritseva ebareaalsus, olemine lahus enda kaasajast, rõõm elu uskumatust rikkusest, mis kunagi ei sure, vaid “eksisteerib lõpmatute ja eriilmeliste vormidena, mis on meile nähtamatud ja tunnetamatud.”6 See kogemus lõppes arusaamisega, et veel hetk, ja ta kuuleb ning näeb midagi, mida pole võimalik ei kuulda ega näha.
PILTIDE KEEL
Nii mõneski mõttes võiks seda kogemust võrrelda alkeemikute kirjeldusega paradoksaalsest taotletavast Kivist, millel oli isegi 600 erinevat nime.7 Kõik need olid eelkõige kirjeldamatuse, teistsugususe aspekti rõhutamiseks. Alkeemia järgijad kasutasid läbi aegade ka palju illustratsioone. Vene alkeemiauurija Gleb Butuzov leiab, et eriti trükitööstuse sellel arenguperioodil, mil võeti kasutusele vasegraveerimine (15.-16. saj. vahetusel) – see parandas oluliselt illustratsioonide kvaliteeti – tekkis võimalus kasutada gravüüre oma õpetuse väljendamiseks hermetismile algselt omases kreekalikus, või isegi egiptuslikus vaimus. Nii näiteks ei illustreeri 17. saj. teoste puhul kujutised teksti, vaid tekst kas lisab või ettekavatsetult ähmastab illustratsioonide mõtet.8
Seega on äärmiselt keeruline väita, mida alkeemikud näiteks metallidest ja kas või kullast kirjutades tegelikult silmas pidasid. Tegemist võis olla nii otsese kui ka sümboolse, kujundite keeles edasi antava tähendusega. Kui üldiselt, ümbritsevat maailma uurides, omistasid näiteks Kreeka teadlased suurt tähendust tähelepanelikkusele ja ratsionaalsusele, siis alkeemilisi tekste lugedes hakkab silma huvi puudumine füüsikalis-keemiliste nähtuste vastu. Religioosne ja müstiline toon sobib halvasti kokku aareteotsija mentaliteediga.9
Siit võime ka esitada küsimuse, kuidas me üldse püramiidi ehk argookirjanduse ära tunneme ja sellele läheneme? Kus on see hea kirjandus, mis meid kõnetades teeks meist tegelikult kõnevõimetud? Ja kas kirjaniku jaoks on üldse üldrahvalik tunnustus tegelikult positiivne näitaja? Ning kas lugeja peab üldse alluma mingisugustele üldistele seadustele, suhetele või etiketile?
***
1 Ka Peter Uspensky või Peter D. Ouspensky. Toimetaja märkus.
2 П. Успенский. Символы таро. Москва, Эксмо, 2005|, cтp. 380.
3 Vt.: Helmut Gebelein. Alchemie. München, Diederichs, 2000, S. 33.
4 П. Успенский. Op. cit., cтp. 398.
5 Vt. Marie-Cecile Bruwier, Alain D’Hooghe. The Great Pyramids of Giza. Paris, Vilo, 1996, p. 9.
6 П. Успенский. Op. cit., cтp. 402.
7 M. Элиаде. Азиатская алхимия. Москва, Янус-К, 1998, cтp. 239.
8 K. Г. Юнг. Философское дерево. Москва, Рефл-Бук, 2002, cтp. 392.
9 M. Элиаде. Op. cit., cтp. 227-228.