Möödunud sajandi 30ndatel aastatel oli Eestis vene kogukond vaieldamatult olemas. Juba kahekümnendatel olid nad täiesti nähtavad. Esimesena vene laialdasest diasporaast hakkasid nad korraldama vene kultuuri päevi, milline komme teistelgi maadel üle võeti.
Kogukonna hävitamine
See seltskond ei olnud küll päris ühtlane. Enamik neist olid Tartu rahulepingu järgse territooriumi piirialadel elanud talupojad, kes praeguseks koos territooriumiga Venemaale on jäänud. Teise suurema rühma moodustasid kommunistide eest põgenenud pagulased, kelle enamik küll juba 20ndatel aastatel lääne poole edasi rändas. Nende hulgas oli valgekaartlikke sõjaväelasi, haritlasi, aadlikke ja muid. Oli ka tsaariaegseid ametnikke, juriste, kaupmehi, vaimulikke. Oli ka mõningaid venestunud baltisakslasi ja nende järglasi, kellest suur osa 1939. aastal Vaterlandi põgenes (kuid mitte kõik: ühest niisugusest sai Nõukogude ajal Eesti õigeusklik metropoliit ja hiljem kogu Venemaa patriarh). Kõige vanem ning siiani omaette kogukonnana elav seltskond olid vene vanausulised.
1940-1945 hävitasid vene kogukonda nii kommunistid kui ka natsid. Kommunistide eest põgenesid paljud 1944 koos eestlastega läände.
Pärast Eesti taasokupeerimist oli Nõukogude võimu eesmärgiks kohalikud ebausaldusväärsed venelased sovettidega asendada ja hiljem nende sekka sulandada. Strateegiline Narva linn näiteks, kus ka enne elas palju venelasi, asustati täielikult idast toodud uutega.
Neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel elas vene kogukond sovettidest eraldi, sest nende käitumismallid, hoiakud ja keelgi olid erinevad.
Arvukalt erinevaid aatomeid
Nõukogude aja lõpuks kujunes meil Eestis küllalt segane etnilis-keelelis-konfessionaalne olukord. Eestlased jagunesid usutunnistuse järgi selgelt nõukogude eestlasteks ja nõukogudevastasteks. Oli olemas mitu rahvuslikku kogukonda (nende hulgas vanausuliste oma), aga vene kogukonda ei olnud. Kommunistid olid selle hävitamisega hakkama saanud. Sergei Issakov oma ettekandes konverentsil “Põlisvene vähemus Eestis ja Euroopas” tõdes, et põlisvene kultuur siiski pole surnud, vaid ta on “atomiseerunud”, st elab informaalselt perekondades ja tutvuskondades. Tegelikult on kogu “venekeelne elanikkond” atomiseerunud: selle seltskonna hulgas on veel rohkem erinevaid aatomeid oma kohati vastandlikegi hoiakute, arvamuste ja autoriteetidega kui aastal 1920 Eesti venelaste hulgas. Mõned näited: mingi muu rahva venevastased natsionalistid, kuigi igapäevaselt suhtlevad vene keeles; Eesti Vabariigile lojaalsed karjeristid; aatelised eesti natsionalistid; peretraditsioone arvestavad põlisvenelased; endised kagebiidid; lõpuks unikaalne aatom: ukrainlasest vene kodakondsusega eesti antisemiit-egüptoloog. Kas Dmitri Klenski ja Maria (Ma?a) Klenskaja kuuluvad samasse kogukonda?
Hämmastav, et niisuguses olukorras on hakatud rääkima “venekeelse elanikkonna” asemel vene kogukonnast Eestis, mida näib ühendavat nii omavahel kui Eestiga ainult üks eesti kunstniku pronkskuju (ja sellega seotud ühine sovetikommunistlik nägemus teatud väga lühikesest ajalooperioodist). Igale korralikule venelasele peaks solvav olema, et teda a priori “sovetskiks” peetakse. Eriti halb, et sellest räägivad ka sotsioloogid, selmet tegelikku olukorda uurida. Muidugi on niisuguse atomiseeritud seltskonna uurimine tõesti keeruline.
Hävitatud kogukonda on keeruline taastada
Sergei Issakov loodab, et vene kogukond Eestis on parasjagu välja kujunemas. See oleks ehk tõesti võimalik, kui Eesti riik ja avalikkus saaksid aru, et tibla ja venelane on kaks ise asja. Ja kui vene rahvas tervikuna nähtavaks saaks. See oli vist vene natsionalistist nõukogude kunstnik Ilja Glazunov, kes kirjeldas mingit sovetiplakatit rahvaste sõprusest, millel kõik N liiduvabariikide rahvaste esindajad on soliidselt rahvarõivastes, vene rahvast kehastab aga põlvpükstes punase kaelarätiga noor pioneer. Kui vaadata Vene telekanaleid või Russia Todayd, tuleb ikka tihemini meelde punane kaelarätt.
Juri Maltsevi Tallinnas tehtud küsitluse järgi peab 30-40% põlisvenelaste lastest end eestlasteks. Küllap nad ei taha end sovettidega identifitseerida. Ühiskond aga seab nende ette valiku: ole kas eestlane või “sovetski”. Meile peaks ometigi kasulik olema, et Eestis oleks korralik ja kultuurne vene kogukond. Muidugi võidakse öelda, õigusegagi, et venelased on ise süüdi: täielise demokraatia tingimustes pole neil ühtki oma põlisvenelaste seltsi, et nad on ise atomiseerunud. Kuid tuleb arvestada, et kommunistide hävitatud vene kogukonda on palju raskem taastada kui nende hävitatud riiki.
Üldse on raske venelane olla, kui Venemaal on pioneer põlvpükstesse tagasi surutud ja rahvast taas sovettideks teha tahetakse. Aidakem siis vähemalt meiegi omi venelasi.
* * *
Sovetiseerimisest
Sergei Issakov mäletab, et tema vanaema, lihtne maainimene Anna Sergejevna eristas alati kindlalt venelasi sovettidest. Muuseas, ka eestlased: meil Kalamajas veel kuuekümnendate aastate algul oli kombeks venelasi tibladest eristada, vanemad prouad ütlesid “tibla” asemel viisakalt “kommunist”. Sellest hoolimata, et meie maja põliselanik onu Ja?a eesti keelt ei kõnelnud, peeti teda omaks. Ta kasutas tõlgina naispere (ema Natalja Jakovlevna, abikaasa, tütar Galja) abi. Kõrvale ehitatud soveti maja lapsed loopisid ka nende pere lapsi kividega ja sõimasid fa?istideks.
Olukord muutus 60ndate “sula” ning Bre?nevi “külma” ajal, kui Eestisse sigines kommunistliku re?iimi suhtes kriitilisi või selle vastaseid immigrante. Nad tulid Eestisse sooja, kas teadlikult Nõukogude Läände või seetõttu, et Venemaal olid nad liiga kahtlased (tuntumatest Dovlatov, Lotman, Samoilov, Superfin). Neid võeti põlisvenelaste poolt juba omaks, samas toimisid nad, nagu üldse “sulaaeg”, põlisvenelaste sovetiseerimise katalüsaatorina. Sovetiseerumise põhitegur oli muidugi sama kui eestlastelgi, aeg: elada on ju vaja, kui lastakse. Kuid samas toimus ka vastupidine protsess: nii mõnedki sovetilapsed (päris mitu Tartu ülikooli vene filoloogia üliõpilast nende hulgas) avastasid Eesti. Osa neist dissidentide ja kriitiliste, osa põlisvenelaste vahendusel.