Tegelikult kavatsesin seekord vadjalastest kirjutada, kuid mõtted viis mujale auväärt Vello Salo Võidupüha kommentaar Delfis, pealkirjaga “Võita saavad ainult võitlejad”, milles ta püüdis Vabadussõda ristisõjana defineerida. No hea küll, võib ju mõtiskleda sellest, kuidas noor Eesti riik õigeusklikud setod koos Petseri kloostriga kommunistliku Antikristuse küüsist päästis või muud sarnast.
Haritud lõunaeurooplasele?
Kuid Võnnu lahingu aastapäeval ristisõjast kirjutada on küll kohatu. Hoopis Landesveer ja Balti Hertsogiriik pidasid end ristisõdijate õigusjärglaseks, täpsemalt Liivi Ordu (Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia) järglasteks. Balti Hertsogiriigi musta ristiga lipp ei ole kujundatud sugugi Skandinaavia lippude eeskujul, vaid on pärit otse Liivi Ordu vapilt. Nemad võitlesid ühtse Maarjamaa säilimise eest, eestlastele oli iseseisvat Lätit vaja. Nii et hoopis teisel pool rindejoont võidelnud baltisakslased võisid pidada oma võitlust ristisõja jätkuks, paganate mässuks.
Ristisõjal võib olla oma märgiline tähendus katoliiklikus ajaloos, kuid meile siin, mida ka Delfi kommentaaridest näha oli, on see kas üks võõras värk, või, mis veel hullem, vastavalt meie ajaloomüütidele, hoopis midagi vaenulikku. Karl Ristikivi oma ajalooliste romaanidega võis ju sellest miskit aimu anda, kuid lähemale ta seda temaatikat meile ei toonud.
Samas, kui kujutada Vello Salo publikuna ette haritud lõunaeurooplast, siis arvan, et too nõustuks ning saaks meie iseseisvusvõitlusest paremini aru. Ristisõja-aade on seal tõenäoselt rahvusaatest arusaadavam – miski vana õilis asi.
Identiteet ja otsing
Omal ajal olen minagi poetanud pisara, kui kuulasin elusõnalase Tõnis Mägi katoliikliku sõnumiga laulu “Looja, kaitse Maarjamaad”. Tollal, Nõukogude vaala kõhus, oli Euroopasse kuulumise rõhutamine meile tõesti eluliselt vajalik. Nagu ka huntingtonliku idapiiri määratlemine, mis setud välja jätab.
Praeguseks aga kuulume NATO-sse ja Euroopa Liitu. Arvan, et me pingutame oma kah-eurooplane-olla-tahtmisega viimasel ajal üle. Täidame usinasti euronorme, iga liigutuse juures mõtleme: “Kuidas sellest Euroopas aru saadakse?” Oleme hakanud iseendilegi ennast määratlema, nii, nagu teeksime Euroopale propagandat. Kasutame endale võõraid mõisteid ja laenatud mõttekäike. Ja üldeuroopalikud väärtused oleme tunnistanud ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad.
Meie presidendist Toomas Hendrik Ilvesest on loodetud uut Ida-Euroopa eestkõnelejat. See on ju väga tore. Selles rollis ta peabki kõnelema üldeuroopalikest väärtustest ning rõhutama, et uutele liikmesriikidele on need tähtsamadki kui vanadele.
Kuid sellest ei piisa. Tegelikult on üldeuroopalikud väärtused abstraktsioon. Nende hulka kuulub ka Euroopa riiklik ja rahvuslik mitmekesisus. Ja nagu juba ülal näidatud, võivad detailides need väärtused vägagi erinevad olla. Ning täisväärtuslike eurooplastena hakatakse meid nägema alles siis, kui saadakse aru, kuidas me oleme erinevad. Nagu ka teistest “baltlastest” eristama. Selle asemel, et arutleda, kas me kuulume Põhjala riikide hulka või Baltikumi, võiks leida eneses niisuguse identiteedi, mis ka meile endile midagi loeb ja ütleb.
Rahva enesetaju
Eestis käinud ärksamad välismaalased on tähele pannud, et eestlasele on inimõigustest olulisem maa, tema oma maa, mille mullas talle meeldib sonkida. On ka imestatud meie kalmistukultuuri ja esivanemate mälestamise-austamise üle. Suhtumine loodusesse on meil kindlasti hoopis teine kui ülerahvastatud Flandrias (selle kohta vt Tõnu Õnnepalu “Flandria päevikust”). Ja et tulla algse teema juurde tagasi: Juhani Salokannel kirjutas maikuu Loomingus, et eestlaste vanad maajumalad on vähemalt eesti kirjanikele tähtsamad kui soomlastele omad. (Seejuures, kummaline küll, teavad soomlased oma paganlike jumalate nimesid meist paremini.)
Eks igaüks võib edasi mõtelda, sest ega me tegelikult nii lõhnata-värvita-maitseta olegi, kui arvata võib. Rahva enesetaju on eelduseks sellele, et ka teised seda rahvast kuidagi tajuda või defineerida võiksid. On aeg hakata ka vaimselt iseseisvaks, muidu jäämegi pooleurooplasteks-poolsovettideks. Ning igal pool, nii kultuuris kui ka poliitikas, mõelda kõigepealt, mida me ise tahame, alles siis, kuidas see teistele paistab. Või pigem: kuidas seda teistele näidata.
Püüdma peab
Loomulikult on see raske, kui oleme pidanud kolm korda ühe sajandi jooksul tõestama oma seltskonnakõlblikkust nii peenetele härrasmeestele kui ka politrukkidele ja pioneerijuhtidele. Loomulikult on see raske, kui meie kultuur on tekkinud laenulisena (või, kasutades Tiit Hennoste terminit, enesekolonisatsiooni tulemusena). Aga püüdma peab, muidu ähvardab meid nähtamatuks jäämine.
Lennart Mere retoorika 1990ndatel aastatel rõhutas pidevalt meie eurooplust, sest see oli poliitiliselt hädavajalik. Kuid ka siis oli ta eelduseks, et me oleme kogu aeg eurooplased olnud, mitte ei pea Euroopasse püüdlema.
Aga nüüd võiks võtta kätte ta raamatud ja üle vaadata filmid, et teada saada, mida ta tegelikult mõtles meie rahvast ja Eesti kohast maailmas.
* * *
Millega oma märgi otsinguil kindlasti tutvuda
A. H. Tammsaare romaanid ja esseistika
Mats Traadi romaanid ja luule
Oskar Looritsa artiklid ja “Eestluse elujõud”
Juhan Luiga kirjatööd (nt kogumikust “Mäss ja meelehaigus”
Lennart Meri “Hõbevalge”
Tiit Hennoste “Postkolonialism ja Eesti: väga väike leksikon” (Vikerkaar 2003|, nr 4-5) ja “Eurooplaseks saamine ja kolonialismi vaim” (Eesti Ekspress, 28. VI 2007|)
Jaan Kaplinski esseed
Tõnu Õnnepalu “Flandria päevik”