Kui ma 1974. aastal koos soome-ugri keeleteadlase akadeemik Paul Aristega Ingerimaal vadjalaste juures käisin, siis teadsin, et vadja keelt oskab veel veidi üle paarikümne vanainimese. Praeguseks on Aristele tuntud vadjalastest elus vist küll ainult Ol’o Borissov Jõgõperä (Krakolje) külast. Siiski on vadjalasi Venemaa rahvaloenduse andmeil alles 74, keele oskajaid aga koguni kümme korda rohkem. Kõnelejate nii suur hulk on küll kõigi asjatundjate meelest võimatu, oletatakse loendajate viga. Siiski võis 774 inimest ütelda rahvaloendajale end vadja keelt oskavat, sest enne loendust levis Peterburi boheemlaste listides üleskutse end vadjalaseks kirja panna.
Kes oleks võinud uskuda: lipp ja vapp
Olgu selle arvukusega kuidas tahes, kuid vadjalased on just 21. sajandil nähtavaks saanud. Viimase aasta jooksul on nende tuntust veelgi suurendanud asjaolu, et nad on jäänud jalgu Laugasuu sadama ehitusele. Vene etnograafid ja keeleteadlased astusid aasta alul resoluutselt välja plaani vastu ehitada Luutsa-Liivt?üla asemele sadamalinn. Luutsa-Liivt?ülä kaksikküla on üks viimane paikadest, kus veel vadja keelt elavalt kuulda võib. Vadja keele kõnelejaid elab veel Jõgõperä (Krakolje) külas. Praeguseks lubavad ehitajad küll küla alles jätta ning kujundada sadamatööliste elamud vadjapärasteks, kuid see ei takista siiski sadamal vadja rahvast alla neelamast.
Ent vadjalased kogusid kuulsust juba enne sadama-skandaali. Tõsi, kurbagi kuulsust, kuigi mitte ainult. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luutsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles ning 2006|. aastal pärast taastamist uuesti. Loodetavasti taastatakse muuseum teistki korda.
Vaevalt oleks Paul Ariste võinud unistadagi, et 21. sajandil hakatakse Jõgõperä (Krakolje) koolis esmakordselt vadja keelt õpetama, et vadjakeelne laul osaleb üleeuroopalisel lauluvõistlusel, et vadja keele kirjapanemisel võistlevad kaks (või koguni kolm) kirjaviisi või et vadjalastel on oma lipp ja vapp. Tõsi küll, 2006|. aastal Östersundis “vähemuskeelte Eurovisioonil” Liet-Lavlut esitas vadja laulu Eesti ansambel Raud-Ants ning Jõgõperä koolis on vadja keelt õpetanud muidu Peterburis etnograafiamuuseumis töötav Mehmet Muslimov, kelle esivanemate seas on igasugu rahvaste esindajaid, kuid mitte vadjalasi. Siiski – kui vana Vadjamaa lääneosa Vaipoole vadjalaste järeltulijad poleks oma vadjalusest huvitatud, ei oleks praegune taassünd võimalik.
Vadja-entusiastid
Kohapeal on aktiivne Jefimovite perekond. Sellesama Tatjana Jefimova algatusel korraldati 2000. aasta peetripäeval Luutsa küla 500. aastapäeva pidu, mis edaspidi muutus iga-aastaseks küla päevaks, vadjalaste kõige tähtsamaks kokkutulekuks.
2003|. aasta küla päeval toodi esmakordselt välja vadja lipp, esitleti vappi ja lauldi hümni.
Kultuurielu aitavad elavdada ka Peterburi folkansambel Bestiarium ja selle ümber koondunud vadja-entusiastid (vadja juurtega kunstnik ja torupillimängija Katja Kuznetsova, ent ka Mehmet Muslimov, tänavamuusikust keeleteadlane Nikolai Kirsanov jt). Möödunud aastal valmis ansamblil plaat “Vađđa”.
Eesti-poolseteks abimeesteks on olnud Tartu vadja-uurijad, kes Tartu Ülikooli dotsendi Heinike Heinsoo juhtimisel ekspeditsioonidel käivad. Eelmainitud Katja Kuznetsoval on ka tihedad sidemed Ariste pikaajalise ekspeditsioonikaaslase Enn Ernitsaga, kellelt ta vadja keelt on õppinud. Tartu folkloristid Ergo Västrik, Taisto Raudalainen ja Madis Arukask on teinud vadjalastest kaks filmi. Lasteansamblile “Linnud” õpetas ansambel Väike Hellero 2004|. aastal vadja laule (neidsamu, mida vana Hellero liikmed kunagi Vadjamaal õppimas käisid, nii et võib kõnelda elavast rahvatraditsioonist).
Keele ja kultuuri taastamisest
On soetatud ka kirjavara. 2004|. aastal ilmus Muslimovi ja Kuznetsova koostatud 40-leheküljeline raamat “Vađđa kaazgõt” (Vadja muinasjutud, enamikus Paul Ariste kogutud). Lisaks Muslimovi käsikirjalisele õpikule koostas Vitali T?ernjavski 2007|. aastal raamatu “Vaďďa t?eeli (Izeõpõttaja)”, mida saab internetist.
Kui varem on vadja rahvusliikumine toiminud omaalgatuslikult, siis viimasel ajal on hakatud vadja asja vastu huvi tundma ka riiklikul tasandil. Sõktõvkaris töötav Venemaa soome-ugri keskus on näiteks lülitanud järgmise aasta tegevuskavva vadja aabitsa väljaandmise, peetakse plaani luua vadja ja isuri kultuurikeskus. Äsja tuli Venemaalt teade, et vadjalased on arvatud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja.
Kui akadeemik Paul Ariste 40-ndate aastate lõpus liivlased oma õpilaste hoolde jättis ja vadjalastele pühendus, siis oli ta eesmärgiks päästa nii palju vadja keelt ja kultuuri kui võimalik. Usun, et ka selleks, et tulevikus oleks võimalik keelt ja kultuuri taastada.
Säde vadjalaste ja Ariste õpilaste vahel
Üks esimesi Ariste artikleid, mida ma kooliajal lugesin, oli “Korni keele velmamisest” Keeles ja Kirjanduses. Seal ta kirjutas, kuidas Cornwallis ehk Kernow’s on hakatud taas kõnelema sajand tagasi surnud keelt. Kuid vadja keel ja kultuur hakkasid end taastama juba enne surma. Kas sellest kasvab midagi suuremat kui friikide hobi, näitab aeg. Praegu paistab vadja keel ja kultuur väljapoole küllap ilusama ja elusamana, kui ta tegelikult on, kuid asi seegi. Fatamorgaana võib ju tõeks saada, kui hästi uskuda.
Kuid seda tuleb meeles pidada, et ilma Ariste tööta ei oleks vadja keel kunagi Petteri (Peterburi) noorte hulgas popiks saanud ega vadja vanem põlvkond teadlikuks sellest, et nende keel ja kultuur on väärtuslik. Praeguse fatamorgaana tekitajaks on säde oma kultuuri väärtust tajuvate vadjalaste ja Ariste õpilaste või õpilaste õpilaste vahel.
* * *
Vadjalaste arv 1848-2002
Aasta Allikas Arv