Tsunami, mille kutsus esile maavärisemine India ookeanis, purustas kildudeks kivinenud stereotüübi, et troopika inimesed elavad paradiislikus laiskuses ilma probleemideta ja vapustusteta tänu suurepärasele kliimale. Kuid isegiraevunud stiihia ei suutnud jagu saada mõtlemise
tardunud stampidest.
ISEGI ATLAST EI VIITSITA VAADATA
Vaatamata massikommunikatsioonivahendite tormilisele täiustumisele, teavad väikekodanlased ümbritsevast maailmast mitte rohkem, kui need eellased, kes elasid pimedal keskajal. Elementaarsete teadmiste puudumine geograafias on viinud paljusid veendumusele, et surmatoonud laine uhtus ookeani nende armastatud kuurordid Pataias, mis tegelikult asuvad Malaisia poolsaare vastaskaldal, mis on pööratud Vaikse ookeani poole. Selsamal põhjusel panid paljud imeks hingevapustavate teadete puudumist “tsunami-mõrvari” rohkearvulistest ohvritest Kambod?as ja Vietnamis.
Kas tõesti on nii raske lahti lüüa klantsgeograafiaatlas, mis arvatavasti tolmub raamaturiiulitel igas respektaablis majas, et vaadata, kus täpselt selline maa asub. Laiskus? Pigem vajaduse puudumine. Milleks? Mis vahet seal on? Sest isegi väga soliidne telekanal, mis pretendeerib rahvusvahelise staatusele, demonstreerides reportaa?e purustustest Sri Lankas, pani pealkirjaks “Tsunami Kagu- Aasias”. Kuigi isegi mitte kõige virgem koolijüts peaks teadma, et Sri Lanka asub Lõuna-Aasias.
SILMAKIRJALIKKUS KUI KÄITUMISNORM
Tegelikult näitavad ja räägivad televiisorid peamiselt seda, mida tarbija tahab näha ja kuulda. Miks oli niivõrd vähe telepilti tsunami tagajärgedest Bangladeshis? Aga keda see huvitab? Seal ju pole moodsaid kuurorte täis valgeid turiste. Teine asi on Sri Lanka või seda enam Taimaa. Paljud on seal käinud vaid korra, kuid ikkagi olnud.
Paljudel on tekkinud mulje, et kunagi pääsesid nad surmaohu eest. Palju rahvast sai hukka! Armas ema! Ametlikult räägitakse, et paarsada tuhat. Kuid mitteametlikult, miinimum kaks-kolm korda rohkem. Kust säärane kindlustunne? No lihtsalt on huvitavam. Poolteistsada tuhat laipa ei jäta enam kellelegi muljet.
Kõige veidram, et kõik need jubedused kedagi eriti ei hirmuta. Mõned “ekstremaalid” nõuavad turismiagentidelt tuusikuid just tsunamist purustatud saartele. Hoopis minevam kaup on lääne turistide seas videokassetid asjaarmastajalike võtetega lainest, mis pühkis minema hotelle ja inimesi. Noh, tailasi võib mõista – nemad teenivad turistide arvelt mis võivad. Kuid miks pagana pärast on sellist videotoodangut tarvis tsiviliseeritud isiku- tele? Küllap seepärast, milleks ka asjaarmastajalikku “kodust videopornot”. Hingepõhjas ju tahetakse midagi säärast vabameelset, kuid silmakirjalikkus, mis on muutunud elu ja käitumisnormiks, ei anna järele. Nii tulebki
rahulduda igasuguste kahtlaste videokassettidega. Ühelt poolt justkui osalesid milleski adrenaliinitootvas, teisalt aga pole sul sellega mingit pistmist. Kusagil polnud, midagi ei näinud, milleski ei osalenud.
?ARLATANIDE TULEK
Huvitav, kuidas hakkavad nad vaatama neid videokassette tsunamiga, kui tulevad tagasi koju? Kutsuvad tuttavaid, valmistavad tikuvõileibu, löövad veinipokaale kokku, istuvad televiisori ette ja kukuvad ohhetama ning ahhetama? Või kingivad oma lastele, et viia nad kasvõi üheks õhtuks eemale arvutimängudest, kus saab välja lasta ajusid inimkolpadest.
Aga kui palju ?arlatane on välja roninud kõigist pragudest ja urgastest! Selgub, et kõik nägid tsunamit ette – kes tähtede järgi, kes kohvipaksu pealt. Kuid enne katastroofi nad miskipärast vaikisid, ning ka järgmise maavärina daatumit pole keegi valmis teatama. Peamine on korraldada midagi niisugust kosmilist- müstilist. Mis plaadid seal kokku puutusid? Kõik me oleme kosmoseelanike käpa all, kes ka siis spetsiaalselt (õpetuseks) või siis eksimusest (kellega ei juhtuks) korraldasid midagi seal maailmaookeani serval.
Pole läinudki enam eriti kaua ja looduskataklüsm India ookeani regioonis ununeb. Inimkond on pingul surmatoova energia järjekordse puhangu ootuses. Elame-näeme.