Nursultan Nazarbajev – või Nazarbait?ik, nagu kutsuvad Kasahstani presidenti tänaseni kallid kolleegid NSVL-i Ülemnõukogu päevilt ja Päike, nagu teda kutsub Kasahstani meedia – sai presidendiks 1991. aastal. Enne juhatas ta elu Kasahhi NSV-s, sest Kesk-Aasias on säärane traditsioon, et riigi peremees puldi juurest ise ei lahku.
Alguses pidi presidendi võimuloleku aeg piirduma kahe ametiajaga. Siis aga teatas küllaltki hästi kontrollitud meedia, et rahvahulkade laiad massid nõuavad Päikesepaistet ka edaspidi. Nurzultanist sai eluaegne president. “Nur”, muuseas tähendab kasahhi keeles “kiirt” või “valgust” – kogu nimi niisiis Päikesesultanit – ning arvestades kohalikke kombeid, pole midagi parata, et paljud kasahhid on veendunud: presidendi nime selle osa järgi nimetati ka võimupartei “Nur Otan” – Isamaa Valgus.

60 Eestit

Mida Päike kasahhi rahvale räägib? Nazarbajevi õpetlikud sõnad on permanentselt raiutud teleekraanile ja ajalehtede esikülgedele, rääkimata hoolikalt paigutatud tsitaatidest majaseintel. Näiteks: “Meie maa ülesanne on olla sillaks ida ja lääne kultuuride vahel; me ehitame üles võimsa paljurahvuselise riigi, kus kõik inimesed on tõeliselt vabad”, või: “Vabadus, ühtsus, õitseng – Kasahstani tee põhialused”, sekka ka mõni mitte just kõige originaalsem hüüatus, nagu: “Kasahhi riigi tulevik algab koolidest.”
Ent nagu me teame, Suur Inimene teeb kordumatuks ka kõige lihtsama lause.
Territooriumilt on Kasahstan maailma suurim uraanitootja ning hoomamatute gaasi- ja naftamaardlatega riik. See kooslus tingib tõsiasja, et Nazarbajev võib teha, mida soovib, Kasahstaniga suheldakse ka siis, kui nad Euroopa “väärtuspõhiste” arusaamade järgi kõike valesti toimetavad. Näiteks ei arvesta opositsiooni, inimõiguste, vaba meedia ja muu taolisega, vaid pigem harrastavad tülikaid inimesi vangi panna. Ja nii see seal paraku on.
Kasahstan on maailma suurim merepiirideta riik, suuruselt 9. riik maailmas (arvutasin huvi pärast kokku – selle maa steppidesse ja mägedesse mahuks umbes 60 Eestit), mõjujõu üle pole niisiis mõtet imestada. Ja pole mõtet imestada ka, kuidas maa on väljunud täielikust nõukogude kolkastaatusest. Tõsi, stepiküladesse pole rikas Kasahstan jõudnud, kaugel sellest, ja tea, kas jõuabki, küll aga on hullumeelsuseni pompöösseid akte korda saadetud linnades, eriti Astanas – pealinnas.

Küünilisemad kohalikud

Jaanuaris toimusid Kasahstanis parlamendi (parlament on kahekojaline, valitakse 107-liikmelist alamkoda Mahlizi) ennetähtaegsed valimised, ennetähtaegsed seepärast, et sihukene asi ei juhtu seal mitte siis, kui parlament põhjustab mingi skandaali, vaid seepärast, et Päike tahab. Nendele valimistele oleks puhtalt tulemuste pärast võinud mitte sõita – mingeid üllatusi ei suutnud uskuda isegi kõige totram optimist.
Ometi aeti asja kentsakalt. Nazarbajevi üks põhjendustest oli isegi 16 miljoni elanikuga korrektselt dirigeeritava maa kohta veidike kummaline: nimelt teatas ta, et tema partei Isamaa Valgus omab parlamendis liiga palju kohti. Aga üleüldise valgustatuse tingimustes võiks olla ka teistmoodi, mistap Päikesesüsteemi administratsioon paiskas välja avalduse: ükskõik, kas mõni muu partei valimiskünnise ületab või ei (künnis on seal nagu Venemaalgi 7%), võetakse tulemuselt järgmine kooslus parlamenti ikkagi.
Nii et küünilisemad kohalikud soovitasid, et vaatlejana peaks ma eelkõige jälgima seda, et armastatud Nazarbajev tulemusi enda kahjuks ei võltsiks (seda, et enamus kohalikest pimesi Nazarbajevit valivad, pole mõtet eirata, loomulikult hääletab alati rõhuv enamus kodanikest Nazarbajevi poolt).

Päikesel on plekid

Niisiis, veidike naljakas: tõelisest opositsioonist, mis poleks alla kirjutanud presidendi poliitikat toetavale paberitükile, ei saa siin midagi rääkida, need ei pääsenud isegi parteide registrisse. Aga mil moel nimetada opositsiooniks sihukesele dokumendile alla kirjutanud parteisid, on muidugi küsitav. Imeväärne on ka see, et Kasahstanis eksisteerib kaks sotsiaaldemokraatlikku ja kaks kommunistlikku parteid, aga ka kaks demokraatlikku parteid – mis annab tänastele võimudele kindlasti põhjust teatud rahuloluks, kuna topeltparteid kipuvad ise üksteist ära sööma.
Vabast meediast ei tule ka ainsatki lauset kokku, neljandat aastat istuvad vangis Nazarbajevit kunagi kritiseerinud ajakirjanikud, kuna 1999. aasta meediaseadus näeb presidendi või tema “perekonna” (võid vabalt lugeda ka “klanni”) solvamise eest kaunis kangeid karistusi. Tõsi, vahetult enne valimisi vabastati ?esti korras paar ajakirjanikku.
Samas ei saa kuidagi väita, et taoline direktorlik suhtumine kasahhidele (või enamusele kasahhidest) kuidagi närvidele käiks – suur osa on veendunud Päikese ilmeksimatuses ning kõva käe poliitikas kahtlejaid on siin vähe, isegi intelligentsi seas.
Ometi on Päikesel plekid: Isamaa Valgus sai 8% vähem hääli kui eelmistel valimistel 2007|, niisiis 80. Mahlizi pääsesid veel kommunistid ja kohalikke ärimehi esindav Ak Zhol (Valguse Tee), mõlemad said veidi üle 7% häältest. Ülejäänud parteid kobisid tagasi varupingile.
Päike on kaotanud osa oma valgusjõust ja ma ei tea, kas vastavad tõele kohalike poolt õhinal levitatavad kõlakad, nagu sooviks Nazarbajev peale oma ajastu lõppu, ilmselt siis surma, et Kasahstan muutuks demokraatlikumaks. Aga fakt jääb faktiks, tulemus tulemuseks ning Kasahstanist, naftast, gaasist, uraanist ja vastavast lähitulevikust ei pääse me keegi.

*
Astana: vangilaager, sovhoosikeskus ja ulmefilmi dekoratsioon

PÖÖRANE KOHT: Juku-kalle Raid kirjeldab Nazarbajevi lapsukest, Kasahstani pealinna Astanad, mille ehitamine steppi ja sohu tõi armastatud presidendile tiitli “Kasahhi Peeter I”.

Kunagi oli tänane miljonilinn Astana, mis ehmatab oma hullu, piirideta ja kohati täiesti padusümbolistliku ning suurejoonelise arhitektuuriga mütsi peast igal külastajal, väike asustatud punkt stepis – nimega Akmolinsk. Aga stepp on Kasahstanis alati palju tähendanud. Täna arvatakse, et nomaadid asustasid selle ala kusagil 7. sajandil, kui siia tekkis asula (Bozok), kus ristusid mitmed kaubateed. 1800. aastatel toimetasid tänase Kasahstani pealinna territooriumil Siberi kasakad, sajandi lõpul kujunes siin välja raudteede sõlmpunkt. Nõukogude ajal asusid regioonis mitmed GULAG-i vangilaagrid, kuhu küüditati ka märgataval arvul eestlasi. Tuntuim neist laagritest oli Alzhir, kuhu Jossif Stalin paigutas Suure Kodumaa reeturite naised ja perekonnad. Mõned aastad pärast Stalini surma – 1961 – nimetati koht ümber Tselinogradiks (Neitsiliku Maa Linn!). Eestis on alles veel hulk inimesi, kes võtsid osa võidujooksust siinsetele uudismaadele, kui steppidest taheti kujundada Nõukogude Liidu hiiglaslik viljaait – üritus, mis lõppes suures osas lihtsalt maa väljakurnamisega ja mis oli üks Araali mere kuivamise põhjustest.
1991 sai linn jälle kord uue kutsungi: Akmola.
Kõik muutus aastal 1997, kui Kasahstani president Nursultan Nazarbajev tõi siia Alma-Atast riigi pealinna. Üheks väidetavaks põhjuseks oli, et Alma-Ata oli puhas vene linn, ent kindlasti ei saa alahinnata Nazarbajevi soovi mängida Peeter Esimest. Peetriga Nursultani ka võrreldakse, sest enam-vähem tühjale kohale seninägematu linna ehitamine (millest üks osa rajati otse sohu nagu Piitergi) on (küll tibake mõistuseväliselt) sümbolistliku väärtusega juba iseenesest.
Et stepielanikel kasahhidel ikka kõik selge oleks ja mingeid asjatuid arusaamatusi ei tekiks, nimetas Nazarbajev veel kord linna ümber: sellest sai Astana, mis kasahhi keeles tähendabki “Pealinna”.
Pealinn on ta muidugi kõikide hullumeelsete kriteeriumide järgi. Et Kasahstanis pole tänu naftavarudele erilisi finantsprobleeme, joonistasid linna paberile mitmed maailma tipparhitektid, täiesti omaette klass on stepis taeva poole kõrguvad hooned, üks fantastilisem kui teine.
Astana plaani tegi jaapani arhitekt Kisho Kurokawa, linna praegune peaarhitekt Vladimir Laptev aga seletab: “Tahan ehitada üles Euraasia stiilis Berliini. Ja siia ei tule pelgalt mingi administratiivkeskus nagu Canberra.”
Linnas on muu hulgas kontserdimaja, mis jäljendab äratuntavalt Sydney ooperiteatrit, mõni aeg tagasi sai valmis ka kohalik Triumfikaar…
President Nazarbajev märkis kunagi selle kummalise disainikülluse kohta: pealinn ehitati selleks, et kõik saaksid aru, milleks kasahhid võimelised on. Astana sümboliseerib Nazarbajevi sõnul Kasahstani uut ja järjest tähtsamaks muutuvat geopoliitilist rolli. Samuti on Päike öelnud: “Kasahstanist saab uus siiditee ja selle keskus on Astana”.
Kui vaadata linna kujunemist ning selle kõiki piire ületavaid ambitsioone, tundub kõik võimalik. 1998. aastal elas Astanas 250 000 inimest, praegu on elanikke üle miljoni.
Astana pöörane arhitektuur on toonud esile kohalike hea huumoritaju. Ministeeriumidehooned, valitsusasutused jm on rahvasuus päris tabavalt ümber nimetatud, nii võib linnas jalutada Purjus tänaval, nimetus, mille tingivad modernselt vildakad majad, näha “Välgumihkli”, “Raamatu” või “Delnja?ka” nimelisi kõrghooneid ning sõita liftiga kerakujulisele vaateplatvormile, mida kutsutakse hellitlevalt “T?upa-t?upsiks”.
Muuhulgas on seda talvel väga vastik teha: Astana on maailma külmapealinnadest auväärsel teisel kohal, -40 kraadi pole selles linnas mingi eriline haruldus. Külmarekord on siin -51,6 kraadi.

*
Kasahstan
Pindala: 2 727 300 km²
Rahvaarv: 16,6 miljonit (63,1% kasahhe, 23,7% venelasi, teisi vähem)
Pealinn: Astana (ametlikult 800 000, mitteametlikult 1,2 miljonit elanikku)
Rahaühik: tenge (1 EUR = u 200 tenget)
Majanduskasv: 2005| – 7,6%, 2006| – 8,6%, 2007| – 18,8%, 2008| – 9,5%, 2009| – 6,2%
Inflatsioon: 1,1%