Alljärgnevalt põhjendan ja selgitan pealkirja “Avastamata ?edöövrid…” tagamaid, mitte ei hakka vene kunsti ajalugu ümber jutustama.

Miks avastamata?

Kui inimesele pakutakse midagi tundmatut, siis tekib alati kahtlus, et püütakse “maha müüa” asja, mida kellelgi teisel vaja pole. Antud juhul pole see tõsi – avastamata (vene keeles on neid lausa tundmatuteks nimetatud) on need kunstiteosed paljuski nende geograafilise ja kultuurilise eraldatuse tõttu n-ö emamaast: vene kunsti uuritakse põhiliselt Venemaal, sest vanas Euroopas ei ole ühtegi silmapaistvat vene 19. sajandi kunsti kollektsiooni, ainus juba kaua uuritud ja armastatud “vene” teema on vene avangard, mis tänu emigreerunud kunstnikele ja kogujatele levis laialdaselt ka lääne kultuuriruumis.
Vene realistliku kunsti “avastamine” on alanud alles viimasel aastakümnel, seda näitavad ka briti kunstiajaloolase David Johnsoni algatusel toimunud näitused ja ilmunud kataloogid ning monograafia Rändnäituste Ühingu meistritest ja nende loomingust. Viimane näitus “The Peredvizhniki” toimus äsja tohutu publikumenu saatel Nationalmuseumis Stockholmis. Seega pakuvad nüüd Tallinnas eksponeeritavad vene 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse meistrite teosed avastamist ja võimalust selle aja vene kunstikultuuri tundma õppida mitte ainult kohalikule publikule, vaid ka lääne poolt tulevatele inimestele.

Täiesti tundmatu maa

Paljudel võib kohe tekkida küsimus, kas see väljapanek on midagi erilist ainult väheteadlikule Eesti ja Euroopa huvilisele ning kuidas see paistab Venemaalt vaadatuna? Siinkohal kehtib epiteet “avastamata” teises tähenduses, kuigi peaaegu samas ulatuses – suur osa Eesti, Läti ja Leedu kogudes olevatest vene kunstnike teostest on kas väga ammu või pole üldse mitte kunagi publitseeritud ega suurematel näitustel esinenud.
Markantne näide on Nikolai Karazini maal “Lahing Zerabulaki all 2. juunil 1868”, mille kohta kunstniku biograafiates on kirjas, et selle teose, mis kuulus 1889. aastal keiser Aleksander III poolt tellitud kaheksast maalist koosnenud Türgi sõdadele pühendatud sarja, asukoht on teadmata. Täna saab igaüks imetleda seda suuremõõtmelist maali Kumu kunstimuuseumi kolmanda korruse saalis. Maal jõudis Eestisse koos paljude teiste kunstiteostega 1920. aastatel, kui revolutsioonijärgse Venemaa kaootilisel kunstiturul sai soodsalt osta igasuguse väärtusega teoseid. Kunsti ostsid nii Eestisse naasevad optandid (etnilised eestlased, kes Tartu rahulepingu järgi said Nõukogude Venemaalt Eestisse ümber kolida) kui ka noor Eesti Vabariik ise. Hiljem jõudsid need Petrogradis soetatud kunstivarad haridusministeeriumi kaudu kunstimuuseumisse. Nimetatud suur maal keerati koos teistega rulli ja hoiti kuni viimase ajani kindlas hoidlas, mistõttu teadmised sellest muuseumi varahoidjatest kaugemale ei jõudnud. Sarnane saatus on mitmetel töödel siinsetest kogudest.
Kõige aktiivsemalt on oma vene kunsti kollektsiooni uurinud, tutvustanud ja publitseerinud Läti rahvuslik kunstimuuseum, mille töid on sageli Venemaal toimunud näitustele laenatud ja neid kataloogides avaldatud. Läti kunstimuuseumi püsiväljapanekus näidati alates 1940. aastate lõpust läti rahvuslikku kunsti koos vene kunstiga – muuseumi nimetus nõukogude ajal oligi riiklik läti ja vene kunsti muuseum.

Kas ikka ?edöövrid?

Kunsti väärtuse hindamise kriteeriumid on ebamäärased ja võivad varieeruda alates teose müügihinnast (lihtsalt arusaadav numbriline näidik) kuni selle kultuurilise tähtsuse ja kunstilise kvaliteedi subjektiivsete suurusteni.
Üks kindlamaid “garantiisid” teose kvaliteedile on muidugi kunstniku nimi ja teose päritolu. Selles osas ei pea näituse “Avastamata ?edöövrid” külastaja kindlasti pettuma. Kumu seinu kaunistavad väärikate ja kõigile tuntud vene realistide ja akadeemikute tööd, nimedest olgu mainitud Ivan Aivazovski, Aleksei Bogoljubov, Mark Antokolski, Ivan Kramskoi, Ilja Repin, Ivan ?i?kin, Mihhail Clodt von Jürgensburg, Vassili Perov, Vassili Polenov, Aleksei Savrassov, Arhip Kuind?i, Isaak Levitan.
Kadrioru kunstimuuseumi saalides ootab huvilist aga rõõmus kohtumine eelmise sajandivahetuse kunstnike helge, valgusrohke ja meisterliku loominguga, etikettidelt saab lugeda Valentin Serovi, Konstantin Korovini, Konstantin Juoni, Boriss Kustonijevi, Nikolai Roerichi, Kuzma Petrov-Vodkini, Abram Arhipovi, Mihhail Vrubeli, Mstislav Dobu?inski, Ilja Ma?kovi, Pjotr Kont?alovski, Aleksandr Deineka jt nimesid.
Seda, et paljude tööde puhul on tegemist kunstnike loomingu paremikku kuuluvate teostega, kinnitab fakt, et osa neist on avaldatud kunstnike monograafiates, paljude puhul on samuti tähelepanuväärne nende päritolu. Näiteks Ivan Aivazovski maal “Vaade Kuldsarve lahele Konstantinoopolis” (1870) jõudis Riiga koos mitme teise vene kunstniku teosega otse Peterburi Kunstiakadeemiast aastal 1884; paar aastat hiljem toimus Riias kunstniku isikunäitus, mille järel ta kinkis näituse korraldajale – Riia linna kunstigaleriile – maali “Udu mere kohal”, ilmselt tänutäheks suure müügieduga toimunud näituse eest. Riia linna kunstigalerii kogudesse osteti teoseid ka paljudelt teistelt selles Vene impeeriumi suurlinnas ja Balti provintside keskuses toimunud kunstinäitustelt, nii kunstiakadeemia kui ka Rändnäituste Ühingu omadelt.
Kumus on üks selliseid – 1897. aasta peredvi?nikute 25. näituselt omandatud Nikolai Kassatkini ” Ringkonnakohtu eestoas”. Teistsugune “garantii” teoste väärtusele ilmneb Kadrioru kunstimuuseumis eksponeeritaval näitusel, sest paljud nendest maalidest jõudsid siinsetesse kogudesse nõukogude ajal ning asusid varem Venemaa keskmuuseumides – Tretjakovi Galeriis ja Vene Muuseumis. Nii on Eesti Kunstimuuseumisse 1950. aastal Leningradi ostukomisjoni kaudu tulnud Kuzma Petrov-Vodkini maali “Tüdruk nukuga” tagaküljel Riikliku Vene Muuseumi kirjed ja numbrid.
Miks ja kuidas toimus 1940. aastate lõpus keskmuuseumide kogude “puhastus”, pole seni avalikustatud, kuid on teada, et sel ajal hävitati ka mitmeid avangardsete kunstnike abstraktseid ja muid “nõukogudevaenulikke” teoseid. Mitmed maalid jõudsid muuseumidesse otse kunstnike käest, peale juba mainitud Aivazovski maali on autori kingitus ka Aleksandr Deineka “Puhkavad lapsed” (1933), samuti Nikolai Roerichi teosed, mis olid 1930. aastatel autori kingitusena saadetud Riia Roerichi seltsile.

Kunsti keeruline ellujäämisteekond

Eesti Kunstimuuseumi kogu varasema vene kunsti paremik jõudis siia, nagu juba ülal mainitud, 1920. aastatel. Hilisemad uuendusmeelsete kunstnike tööd tulid suures osas ajavahemikus 1948-1950 Leningradi ja Moskva ostukomisjonide ja NSVL Kunstide Valitsuse kaudu.
Muuseumi agitatsioonilise portselani kollektsiooni päritolu kohta on muuseumi annaalides poeetiline kirje: leitud muuseumi Narva maanteel asunud maja rusude alt. Tarbekunsti kogu oli hoiul keldrikorrusel ja need revolutsiooniliste loosungitega teosed jäid ellu hävitavale märtsipommitamisele vaatamata. Narva Muuseumist on näitusel mõned akadeemilise kunsti iseloomulikud tööd. Narva vene kunsti kogu pärineb sealsetelt kollektsionääridelt ja metseenidelt Sergei ja Glafira Lavretsovilt, kes pärandasid Narva linnale nii oma maja, kunstikogu kui ka raha muuseumi loomiseks.
Ootamatu on Tartu Kunstimuuseumi osalus vene kunsti väljapanekus, kuid sinna sattusid Mihhail Larionovi ja Natalja Gont?arova avangardseid vormiotsinguid jäädvustavad gravüürid kunstiühingu Pallas kaudu, kes omandas need 1920. aastatel.
Näituse enda teemadest ja taiestest saab igaüks ise mulje luua, tulles Kumusse ja Kadrioru kunstimuuseumisse ?edöövreid avastama.
Kes tahab rohkem selgitusi, nende jaoks toimuvad igal laupäeval loengud mõlemas majas kordamööda. Vene kunst, mis on nii lähedane, kuid samas ka Eestis nii vähe tuntud, ootab avastamist.

Muuseumi agitatsioonilise portselani kollektsiooni päritolu kohta on annaalides poeetiline kirje: leitud Narva maanteel asunud maja rusude alt.

*
Baltimaade koostöö

KUIDAS PILDID TULID: Näituse tutvustuses on kirjas, et siia on kokku toodud taiesed kolme riigi seitsmest muuseumist, kuid muuseumide panused on erinevad olenevalt nende kogude iseloomust. Aleksandra Murre räägib kunsti teekonnast.

Kõige suurem osa jõudis Tallinnasse Riiast, kus asub Baltimaade rikkalikem vene kunsti kollektsioon, eriti 19. sajandi akadeemilise ja realistliku kunsti osas. See on ka loomulik, sest 19. sajandil toimusid Riias regulaarsed kunstinäitused, kust teoseid omandasid nii erakogujad kui ka juba sajandi keskpaiku asutatud Riia linna kunstigalerii. Oma kunstimuuseumini jõuti juba aastal 1905 ning selles uhkes Wilhelm Neumanni projekti järgi loodud kunstitemplis tegutseb muuseum katkematult tänaseni (sic! Eestis avati kunstimuuseumiks loodud hoone – Kumu – alles aastal 2006|).
Leedu kogudes – nii Vilniuse Kunstimuuseumis kui ka M.K. ?iurlionise nimelises rahvuslikus kunstimuuseumis – leidub üllatavalt vähe vene kunstnike teoseid, seda eriti arvestades Vilniuse vilgast kunstielu ja arvukaid seal toimunud vene kunstnike personaal- ja grupinäitusi. Ilmselt jäid näitustelt ja ka Leedus elanud vene kunstnikelt otse ostetud teosed enamasti erakogudesse. Vilniuse Antiigimuuseumi kunstiosakonda saadeti küll venestamisperioodil tsaarivõimude poolt mitmeid vene kunstnike teoseid, kuid need olid enamasti ametlikud võimukandjate portreed. Sellest varasest Leedu kunstimuuseumi arenguperioodist on näitusel vaid üks maal – Arhip Kuind?i “Põhjameri kuuvalgel”.
Enamik töid jõudis Leedu kogudesse kas NSVL Kunstide Valitsuse või ostukomisjonide kaudu või oli saadud erakogujatelt. Ootuspäraselt rikkalikud on Leedu muuseumide kollektsioonid Mstislav Dobu?inski teoste osas, keda seal peetakse leedu kunstnikuks, Venemaal on ta aga kindlalt vene kunstnik, rühmituse Mir Iskusstva silmapaistev meister (see pole ainus mitmesse rahvuslikku koolkonda kuulumise näide: sama on eesti kunstis Köleri, Lätis Klucise puhul jne). Dobu?inski Kaunase Riiklikus teatris töötamise ajal loodud lavakujundused on pea täielikult säilinud ning asuvad Leedu teatri-, muusika- ja kinomuuseumis Vilniuses.