MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Kindel on see, et maailmas ei leidu ühtegi läbinisti mõttekat riiki, kõik on mingist kohast täiesti mõttetud. Geograaf Toomas Kümmel uuribki meie planeedi kitsaskohti. Myanmari pole üldse mõtet pidada, kuna nad ei suuda isegi oma nimes ja lipuvärvides kokku leppida.
Myanmar (endine Birma) piirneb kirdes Hiina ja lõunas väikese piirijupi kaudu Laosega ning suundub siis kitsa soolikana Andamani mere rannikul lõunasse, omades pikalt idas ühist piiri Taiga. Loodes on Myanmari naabriteks India ja Bangladesh ning läänes Atlandi ookeani Bengali lahe veed. Myanmar on mussoonkliimaga subtroopiline ja troopiline mägine maa. See tähendab, et seal on kolm aastaaega: soe, väga soe ja niiskelt soe. See ei puuduta siiski kõrgmäestikku oma vertikaalse tsonaalsusega. Rohkem midagi normaalset ei ole.
Ja siis tulid kindralid
Kaks olulist tähtpäeva riigi ajaloos on ühtlasi kaks olulist saatuslikku punkti, kus kõik läks halvasti. Need on 4. jaanuar 1948 ja 1962. aasta. Esimesel juhul algas lõputuna näiv kodusõda valitsusvägede, kommunistlike partisanide ja erinevate rahvusvähemuste relvarühmituste vahel. Nagu taolises segaduses ikka, oli vahel raske aru saada, kes sõdib kelle vastu ja kelle poolt. Erinevad mässulised moodustasid kõige kummalisemaid kombinatsioone ajutistes liitudes ja vastasseisudes. Tihti olid nööritõmbajateks ka naaberriigid.
- aastal aga toimus Birmas sõjaline riigipööre ja võim läks kindralite kätte. Ja jällegi on selge, et uuesti valiti vaesus ja türannia, ainult teiste lippude, õigemini automaatide all. Kuid isegi see ei ole veel kõige hullem. Lisaks valiti nn sotsialistlik arengutee ehk kasarmusotsialism, et tõhusamalt seista vastu ülemaailmsele imperialismile ning ennast kõigi eest võimalikult kindlalt isoleerida. Tulemus oli jällegi ette teada: vaesus muutus kirjeldamatuks vaesuseks. Härjavankrite vahel tuiasid tolmustel teedel mõned logud ajast ja arust autobussid ning põhiliselt riisipõllule suunduvad talupojad ja sõjaväevormis relvastatud inimesed. See on ka Myanmari tänapäev.
Kindralid leidsidki, et Birma riigi nimeks enam ei sobi ja võtsid kasutusele Myanmari. See tähendab aga sealmail seda, et need, kes kasutavad jonnakalt edasi Birma nime, on režiimi vaenlased.
Myanmari rahvastik kasvas väga kiiresti 20. sajandi keskel. Kui 1941. aastal oli riigi rahvaarv 16,8 miljonit elanikku, siis 1973. aastal 28,9 miljonit, 1983. aastal 35,3 miljonit ja 2014. aasta rahvaloenduse andmetel juba 51,4 miljonit elanikku. Samas on Myanmar piirkonnas üks hõredama rahvastikutihedusega (75,8 inimest km² kohta) riike. Pealinnas Yangonis elab 4,5 miljonit inimest.
Kindralitel taburet alles
Myanmaris loodeti siiralt, et riigi vabadusesümboli, Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi ülekaalukas valimisvõit 2015. aasta novembris toimunud parlamendivalimistel teeb lõpu 60 aastat kestnud sõjaväeliste režiimide valitsemisele ja pidevale kodusõja olukorrale. Aung San Suu Kyi on pärast valimisvõitu uues valitsuses välisminister ja riiginõunik, mis vastab enam-vähem peaministri staatusele.
Juubelduste saatel unustati aga ära, et sõjaväehunta ei andnud mitte kogu võimu käest ära. Kehtiv 2008. aasta põhiseadus tagab parlamendis 25% kohtadest kindralitele, sõjaväeülemal on aga õigus määrata ametisse piirikaitse-, kaitse- ja siseminister, lisaks ainuõigus kuulutada vajadusel riigis välja eriolukord.
Kiiresti saabus läänemaailma ja „kõigi progressiivsete jõudude“ pettumus, et Suu Kyi ei tee midagi etnilise vägivalla lõpetamiseks. Tuuakse näide, et kui endine režiim võttis ainult harva ette karistusoperatsioone Katšini provintsi separatistliku liikumise (KIO) vastu, siis pärast Suu Kyi faktiliseks valitsusjuhiks saamist alustasid valitsusvägede õhujõud katšinite alade pommitamist senisest intensiivsemalt. KIO ei ole siiani alla kirjutanud kodusõda märkivale rahulepingule.
Kummaline moslemikild
Kuid kõige põletavamaks probleemiks on ÜRO tasandil tõstetud vägivald Bangladeshi piiri ääres elava islamiusulise rahvusvähemuse rohingjade vastu, mida on lausa genotsiidiks nimetatud. Birmalaste silmis on nad migrandid ja sõjaväeline režiim võttis neilt 1982. aastal isegi Birma kodakondsuse ära. Enamik rohingjasid on sunniidid. Myanmaris elab ligi 1,1 miljonit ja väljaspool seda veel 1 miljon rohingjat. Ainult 40 000-l Myanmari rohingjal on kodakondsus.
Kuid asjal on ka teine pool, eriti nii keerulise ajalooga riigis nagu Myanmar. Suu Kyi räägib näiteks sellest, et rohingjade sekka on asunud pesa ehitama ka igasugused islamistlikud terrorirühmitused. Seda kinnitavad muuseas ka India allikad. Näiteks leiame sealt ulatuslikke ülevaateid, kuidas rohingjade vabastusarmeed, mida alguses nimetati Harakah al-Yagin’iks juhib ja organiseerib 20 liikmest koosnev komitee, mis asub Saudi Araabias.
Lisaks on kõigil erinevad ajaloolised taustad. See on umbes nagu Teise maailmasõja asjadega Eestis, et tuleb täpselt teada, kes võitles 20. diviisis ja kes laskurkorpuses. Asi on selles, et just rohingjasid relvastasid ja koolitasid britid Teise maailmasõja ajal eriti usinalt Jaapani okupatsioonirežiimi vastu. Kuid tihti juhtus, et rohingjad pöörasid relvad pigem naaberküla birmalaste, mitte Jaapani käsilaste vastu. Paraku birmalased mäletavad neid asju.
Seega tuleb öelda, et situatsioon on keerulisem, kui tundub läänemaailma inimõiguslastele või Tallinna ülikooli politoloogiamagistrantidest neidudele.
Venemaa küülikukõrvad
Kui kusagilt hakkavad paistma Venemaa kõrvad, lähevad asjad täiesti pööraseks. Myanmari moslemitest rohingjade kõige tulihingelisemad kaitsjad kogunesid ootamatult Moskvas; Myanmari saatkonna ette kogunenud tuhanded moslemid protesteerisid Myanmari võimude vägivalla vastu rohingja rahva suhtes. Meeleavaldajad hõikasid „Allahu Akbar“ ja kandsid teiste hulgas ka loosungeid „Budism – terroristide usk“. Kohe seejärel toimus samasisuline hiiglaslik meeleavaldus Tšetšeenia pealinnas Groznõis, mis ei jätnud kahtlust selle ürituse organiseerijas. Tšetšeenia president Ramzan Kadõrov, kellele on Venemaal praktiliselt kõik lubatud, süüdistas ka vene meediat, et see on maha vaikinud tuhandete moslemite tapmise Myanmaris. Kadõrov teatas: „Kui Venemaa toetab šaitane (islami usus inimeste ja Allahi suhtes kurjad vaimud), kes on need kuriteod sooritanud, siis olen ma Venemaa vastu.“ See ei olnud veel Kadõrovi avalduste tipp. „Kõik räägivad, et ma peaks aitama, saatma sinna oma väed. Kui see oleks minu tahe, annaksin seal löögi aatomipommiga,“ unistas Kadõrov.
See kõik oli seda üllatavam, et Venemaa president Vladimir Putin viibis samal ajal Hiinas BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariik) riikide tippkohtumisel. Venemaa müüb Myanmarile arvestataval hulgal relvastust ning blokeeris ÜRO julgeolekunõukogus Myanmari-vastase resolutsiooni.
Birma etniliste konfliktide põhjus peitub vastuolulises ajaloos
Birma ja birmalaste ajalooline süda ja tsivilisatsiooni häll asuvad Sittaungi ja Irrawaddy jõgede orgudes. Kuid iidset tsivilisatsiooni sellel alal seondatakse hoopis monidega – rahvaga, kes praegugi elab Myanmaris.
Birmalased tulid nendele aladele kahe lainena. Teine suurem tiibetikeelsete birmalaste migrantide laine toimus 9. sajandi keskel loode- ja edela-Hiinast. 11. sajandil rajas kuningas Anawrahta esimese Birma riigi. Ta alistas monid ja „raius“ akna Atlandi ookeanile.
Enne kolooniate ajastut kujutas Birma ala endast kirjut kogumit erinevatest kuning- ja vürstiriikidest, millest enamik oli vasallisõltuvuses Hiina imperaatoritest. 19. sajandi alguses tekkisid kontaktid birmalaste ja naabruses India Bengali ja Assami Briti võimudega. Birmalased tungisid korduvalt neile aladele ülestõusude mahasurumiseks. Tulemuseks oli Birma dünastia konflikt Ida-India Kompaniiga ning 1824. aastal kuulutas Suurbritannia Birmale sõja. Järk-järgult laienes brittide invasioon kogu Birma alale, jagas selle Üle- ja Alam-Birmaks ning lülitas ühe provintsina 1897. aastal Briti India koosseisu.
Birma majanduslik areng Briti valdusena sai hoo sisse pärast Suessi kanali avamist 1869. aastal. See kiirendas kaupade kohaletoimetamist Euroopasse. Toimus plahvatuslik riisipõldude laienemine eriti Alam-Birmas Irrawaddy jõe deltas. Birma muutus juhtivaks riisi eksportijaks. Birma väliskaubanduse maht suurenes tänu Suessi kanalile 20. sajandi alguseks viis-kuus korda.
- aastal määrati Birma etteotsa Briti kuberner, kelle juurde moodustati kohaliku valitsuse laadne nõukogu. Toimusid valimised 103-kohalisse piiratud volitustega parlamenti, kus 79 kohta kuulus kohalikele. Kubernerile jäi vetoõigus mistahes parlamendi otsustele. 1930. aastate majanduskriis ja tärkav iseseisvusliikumine ühendasid rahvuslikud ja marksistlikud jõud, kes soovisid Indiast lahku lüüa. Briti võimud olid sunnitud tegema järeleandmisi ja nii saavutas Birma 1937. aastal Indiast lahkulöömise eraldi Briti koloonia staatuses.
Teise maailmasõja alguseks olid tugevnenud Birma rahvuslikud jõud, kes hakkasid nõudma täielikku iseseisvust. 1940. aastal kuulutasid Briti võimud Birmas välja eriolukorra ning vahistasid paljud iseseisvusliikumise juhid. Osal õnnestus aga põgeneda Hiinasse, et paluda iseseisvusliikumisele tuge Mao Zedongilt. Enne veel suutsid aga birmalastega ühendust võtta jaapanlased, kes pakkusid oma tuge. Koostöö vastu Jaapaniga oli vaid Birma kommunistlik partei. Birma iseseisvuslased moodustasid Jaapani vägede sissetungi ootel 1941. aasta lõpuks 50 000-pealise vabastusarmee. Jaapani väed okupeerisid Birma lõplikult 1942. aasta juuniks. Sissetungiga kaasnesid suured purustused asulates ja massiline vägivald kohalike elanike suhtes. Ehkki iseseisvuslased said peagi aru, et koostöö Jaapaniga oli viga, nõustusid nad osalema Jaapani okupatsioonirežiimi administratsioonis. 1943. aastal avaldas Jaapan valmisolekut anda Birmale iseseisvus. Vastav deklaratsioon võetigi vastu 1. augustil 1943 ja uue riigi valitsuse esimene akt oli liidulepingu sõlmimine Jaapaniga ning sõja kuulutamine USA-le ja Suurbritanniale.
Kodusõda ja kommunistid
Pärast iseseisvumist Jaapani sõdurisaapa all 1943 algas Birmas partisaniliikumine, mille eestvedajaks olid kommunistid. Partisaniliikumises tekkis omavahel konkureeriv kummaline rosolje, sest sellega liitusid ka mitmete etniliste vähemusgruppide (karenid, katšinid, tšinid jt) relvasalgad, kes orienteerusid lääneliitlastele ja nägid okupantide vastases võitluses võimalust ühtlasi birmalastele kätte maksta. 1945. aasta kevadel ründasid partisanid Jaapani ametiasutusi, tugipunkte ja sõjaväeüksusi, et kiirendada Briti vägede edasitungi. Britid saabusid küll tagasi oma kolooniasse, kuid see ei olnud enam endine. Kõikvõimalikke etnilise ja poliitilise värvinguga grupeeringuid ja rühmitusi ühendas mõte vabast Birmast. Pärast läbirääkimisi kuulutatigi 4. jaanuaril 1948 pidulikult välja Birma Liit, kuhu lisaks Birmale mahtusid veel karenite, katšinite ja šanide riiklikud moodustised, samuti tšinide eristaatusega piirkond.
Kohe puhkes uute Birma võimude vahel konflikt. Kommunistid tahtsid põllumajanduse kolhoseerimist ja proletariaadi diktatuuri kehtestamist. Valitsusse kuulunud sotsialistid nõudsid Birma kompartei keelustamist. Põranda alla läinud kommunistid tegid aga seda, mida nad alati kõige paremini on osanud: alustasid ülestõusuga võimu täielikuks haaramiseks, mida ise nimetasid muidugi revolutsiooniks.
Kommunistide poolele läks üle ka osa valitsusvägede üksusi ning rida vabatahtlikke relvarühmitusi. 1948. aasta suve lõpuks oli ülestõusnute käes kogu Kesk- ja Alam-Birma. Kuid lõpliku edu asemel suutsid ülestõusnud omavahel riidu minna. Valitsus kasutas hetke ära ja taastas 1950. aasta kevadeks kontrolli tähtsamate liiklustrasside üle.
- aasta alguses tulid Hiinast šanide asualale kommunistidele kodusõjas lõplikult alla jäänud ja välja kihutatud Guomindangi vägede riismed. Varsti oli Guomindang ainus toimiv võim piirkonnas Salweeni jõest kuni Hiina piirini Šani provintsi idaosas. Alles 1956. aastaks õnnestus valitsusvägedel piirkond vabastada.
Sõjaväeline režiim
- aastal toimunud sõjaväelise riigipöörde järel teostas selle juht, kindral U Ne Wing agraarreformi, mis mõnevõrra peatas talupoegade ebavõrdsuse kasvu. Kuid mis peamine, reform võttis järk-järgult baasi kommunistlikelt partisanidelt. Murrang kodusõjas toimus pärast kommunistlike partisanide üleüldise pealetungi nurjumist aastatel 1968–1970.
Sõjaväeline režiim muutus demokraatlike ilmingute mahasurumisel aina jõhkramaks, mis omakorda hoogustas rahvusvähemuste separatistlike relvagrupeeringute tekkimist. Mitte ainult endise Nõukogude Liidu aldel ei eksisteeri arusaamatud separatistlikud moodustised, nn tunnustamata riigid nagu Donbassi Rahvavabariik, Lõuna-Osseetia või Transnistru, tollel perioodil tekkis taolisi nähtusi ka Birmas.
- aasta sõjaväeline riigipööre kindral Saw Maungi juhtimisel viis riigi poliitika liberaliseerimisele, mis aitas kodusõjale vähemalt näilise lõpu teha. 2012. aastal õnnestus sõlmida vaherahu peamiste separatistlike rühmituste ja keskvalitsuse vahel. Sellega võis kodusõja lõppenuks lugeda, kuid aeg-ajalt puhkevad relvastatud vastasseisud ja vägivald pole lõplikult kuhugi kadunud.
Riik, mis vahetab oma nime ja lippu nagu teismeline tüdruk kleite ja on oma käitumises ka täpselt sama skisoidne ning tujukas, pole ju tegelikult üldse mingit pidamist väärt.
Lipp lipu peal, ilma nõela pistmata
Myanmari valitsevate ärevate bandede esimeseks mõtteks on läbi aegade olnud joonistada igal võimalusel riigile uus lipp ja muneda välja uus nimi.
Kas saab tõsiselt võtta riiki, mis iga olulise poliitilise pöörde järel vahetab oma riigilippu? Jaapani okupatsiooni ajal 1942–1945 oli Birma lipuks trikoloor, mil värvideks kollane-roheline-punane ja keskel tantsiv paabulind. Pärast iseseisvumist 1948 võeti lipuks Jaapani-vastasest vastupanuliikumisest välja kasvanud punane plagu valge tähega vasakus nurgas.
Iseseisva riigi lippu kohendati ja valge täht asetati sinisele ristkülikule ning ümbritseti veel viie väiksema tähega, mis pidid sümboliseerima olulisemaid rahvusrühmi.
Järgmine lipp võeti kasutusele pärast Birma sotsialistlikuks kuulutamist 1974. aastal. Tähtede asemel pandi sinisele ristkülikule hammasratas ja selle peale riisivõsu kujutis. Need sümbolid pidid kujutama töölisi ja talupoegi.
- aastal, kui terve maailm oli Lenini-Trotski-Stalini-Mao-Brežnevi tüüpi kasarmusotsialismist ammu tüdinenud, jõudis see teadmine lõpuks ka Birmasse. Uueks lipuks sai taas kollane-roheline-punane trikoloor, keskel suur valge viisnurk. Värvide tähenduseks nimetati solidaarsus, rahu ja vagurus ning julgus ja otsusekindlus.
Kuid mitte ainult perioodiline riigilipu vahetus pole sellele õnnetule paigale omane, sama jama on toimunud riigi ametliku nimega.
- sajandi lõpul vallutas Birma territooriumi Suurbritannia ja lülitas selle ala ühe provintsina 1897. aastal Briti India koosseisu. 1937. aastal sai Birma eraldi Briti kolooniaks. Pärast iseseisvumist 1948. aastal sai riigi nimeks Birma Liit, mis uue poliitilise kursi väljendamiseks pikenes nimeks Sotsialistlik Vabariik Birma Liit. Sõjaväelased muutsid 1988. aasta septembris nime tagasi Birma Liiduks, kuid juba juulis 1989 nimetasid selle veel kord ümber Myanmari Liiduks. Mõlemad nimed märgivad küll birmalasi, kes on arvukaim rahvusgrupp riigis ja seega tähenduslikku vastuolu neil nimedel ei ole. Kuid riigi nime muutmist ei kinnitanud parlament, mis oli ette nähtud põhiseaduses. Ümbernimetamine oli sõjaväehunta otsus. Seetõttu ei tunnista mitmed riigid maailmas Myanmari Birma nimena.
Kas meil on vaja riiki, kus riigilipp ja riigi ametlik nimi on iga natukese aja tagant vahetamiseks nagu sokid mõne mehe jalas.
