REHKENDUSTUNNI RASKUSED: Anto Raukas ja Jüri Pärn meenutavad, et 20 aastat tagasi edastas spetskomisjon esimesed andmed Nõukogude sõjaväe poolt Eestile tekitatud kahjude kohta. Paljud asjad on aastaks 2013 selgemad, ent ometi on palju segast tänaseni. KesKus vahendab olulisemaid andmeid ja oletusi.
Nõukogude ajal oli levinud väljend: „Mida vähem sa tead, seda paremini magad!” Kui me teeksime tagasipõike ajalukku ja püüaksime välja peilida meie esimeste miljonäride, praeguste lugupeetavate kodanike rikastumise allika, siis näeme, et paljud neist teenisid oma hiiglasliku varanduse Nõukogude sõjaväeobjektidega äritsedes, õigemini sealt varastades. „Raua-Roberteid“ oli meil ju kaugelt rohkem kui üks. Selleks, et paremini varastada, ei püütudki täit selgust saada sõjaväeobjektide arvu ja paiknemise osas. Isegi täna ei tea me endise Nõukogude Liidu ja selle õigusjärgse Vene Föderatsiooni sõjaväeobjektide koguarvu Eestis.
Objektide suurused drastiliselt erinevad
Seoses Vene vägede lahkumisega moodustati 1992. aastal keskkonnaministeeriumi juurde „Endise NSV Liidu sõjaväe poolt tekitatud sõjaväekahjude hindamise ja likvideerimise rahastamise komisjon”, mille tegevuse tulemused publitseeriti 1999. aastal raamatus „Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine”. Raamatu lisas on toodud sõjaväeobjektide loetelu linnade, maakondade ja valdade lõikes, kusjuures aluseks olid Venemaa relvajõudude ja Eesti ametivõimude üleandmise/vastuvõtmise aktid. Selle kohaselt oli Nõukogude Liidu (hiljem Vene Föderatsiooni) sõjaväe käsutuses 1565 objekti ligi 800 paigas kogupindalaga 87 147 ha, ehk u 1,9% kogu Eesti territooriumist. Suurimad sõjaväe kasutuses olnud alad olid Aegviidu (33 100 ha) ja Laeva (13 411 ha) polügoonialad ja Paldiski linn koos Pakri poolsaarega (3703 ha).
Toodud arve on tsiteeritud paljudes väljaannetes, kuid me ei tohi unustada, et arvelevõetud objektid olid väga erineva suuruse, otstarbe ja keskkonnaohtlikkusega. Üks objekt võis olla näiteks meremärk või üksik piirivalvetorn, omaette aadressiga elumaja jne, kuid samal ajal ka rohkete rajatistega lennuväli või „raketibaas” (raketidivisjoni territoorium). Ka ühe objektina kirjas olnud sõjaväelinnakutes võis olla enam kui 100 hoonet ja muud rajatist.
Umbes 4900 objekti
Täpset sõjaväeobjektide arvu paika panna on raske, sest see eeldab esmalt objekti mõiste korrektset defineerimist. Näiteks Harju- ja Läänemaa piiril olnud Piirsalu „raketibaasis” oli tegelikult kolm üksteisest okastraataedadega eraldatud territooriumi, funktsionaalselt erinevat objekti, mis kuulusid kahele erinevale väeosale. Seejuures ühe (tuumalõhkepeasid haldava) väeosa lahinguterritoorium asus teise väeosa (raketipolgu) positsioonide sees. Lisaks kuulus Piirsalu „baasi” juurde ka mitu väljaspool selle põhiterritooriumi asunud objekti (autodroom ja sidekeskus).
Eraldi objektidena saab käsitleda kõiki eri hooneid ja rajatisi sõjaväelinnakuis, ent ka kaevikuid ja üksiklaskepesade gruppe, dzotte ja isikkoosseisu või sõjavara paigutamiseks kasutatud muldonne, endisi relvajõudude (või nende poolt rajatud) sideliine, sõjaväelaste matmiskohti jne. Sellise tõlgenduse juures ulatuks militaarobjektide arv kümnetesse tuhandetesse.
Postimehe andmetel (vaata Postimees 3.3.1994) on nimetatud sõjaväeobjektide arvuks „umbes 4900” – just nii paljude sõjaväeobjektide eest olevat Venemaa loobunud kompensatsiooni nõudmast, vastutasuks Eesti loobumisele sõjaväereostuse kinnimaksmise nõudest.d
Kui see arv peaks olema vähegi usaldusväärne, siis saab see hõlmata vaid neid sõjaväehooneid/-rajatisi, mis anti aktiga üle ning millised olid üleandmise ajal enam-vähem sellises seisundis, et neile sai määrata mingi hinna.
Sõjaväelaste arv
Hoopis vastuolulised on andmed Nõukogude sõjaväelaste arvu kohta. Möödunud aastal Eesti Maaülikooli poolt üllitatud raamatus „The Estonian Green Belt“ on oletatud, et 1944. aasta sügisel võis Eesti territooriumil üheaegselt olla kuni 500 000 sõjaväelast (1944. aasta jooksul vahetustega kuni miljon). Kuid edasise osas on lahkarvamused suured. 2006. aastal Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt väljaantud raamatus „Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud” on märgitud, et 1980. aastate keskel oli Eestis paiknenud Nõukogude armee väeosade isikkoosseis 122 480 inimest, sh Tallinnas ligikaudu 20 000 ja Tartu garnisonis umbes 9000 sõjaväelast. Piirivalvureid olla Harjumaal (ilma Tallinnata) olnud ligikaudu 3000. Viimased teatavasti ei kuulunud Nõukogude armee koosseisu, vaid allusid Riikliku Julgeoleku Komiteele. Samuti ei kuulunud sinna Siseministeeriumile allunud siseväed. Küll aga kuulusid nii piirivalve kui ka siseväed Nõukogude relvajõudude koosseisu ning nende nn tegevteenistuses olnud isikuid nimetati sõjaväelasteks (nagu ka KGB tegevohvitsere).
Püüame nendesse arvudesse pisut selgust tuua. Need arvud pärinevad Eesti Ekspressis 27.10.1989 ilmunud artiklist „N. Liidu okupatsiooniväed Eestis 1984”, mille allikaks on märgitud „Relief Centre For Estonian Prisoners of Concience in the USSR, Stockholm 1984“. Seal kasutatakse terminit „okupatsiooniväed“, mis hõlmab lisaks sõjaväele (armee + laevastik) ka siseväed ja piirivalve. Kui aga lähemalt vaadelda samas artiklis toodud sõjaväelaste arve vägede paiknemiskohtade kaupa, siis tekivad mainitud arvude õigsuses suured kahtlused. Paldiskis paiknenud sõjaväelaste arvuks 1984. aastal on toodud 25 000, kuid reaalselt sai neid seal olla kõigest 4000–5000. Naissaarel väideti sõjaväelasi olevat 5000, kuid arvestades saare suurust ja sõjaväeobjektide arvu, sai neid seal olla vaid 300–400. Hiiumaa sõjaväelaste arvuks on märgitud 3000, aga tegelikult oli neid saarel üsna usaldusväärsetel andmetel 1980-ndate keskel kõigest 500 ringis.
Täpsemad numbrid
Kui me nõustuksime sellega, et 1944. aasta sügisel oli Eesti territooriumil kuni 500 000 sõjaväelast, siis paljude väeosade lahkumisega teistesse lahingupiirkondadesse ning demobiliseerimisega aastail 1945–1946 vähenes nende arv oluliselt, tõenäoliselt mitte rohkem kui 150 000-ni. Viiekümnendate aastate keskel oli neid siin vaevalt üle 80 000. Aastail 1956–60 vähendati väeosade arvu tunduvalt, ent selle perioodi lõpul hakati looma ka uusi väeosi.
Kuuekümnendate aastate keskel võis sõjaväelaste koguarv Eestis olla umbes 50 000, seitsmekümnendate keskel 45 000, kaheksakümnendate keskel 40 000 ja 1991. aastal 35 000. Viimane arv baseerub sõjaväeosade poolt mahajäetud või äravisatud dokumentidel. Nagu näeme, on arvudes ligikaudu kolmekordne vahe ja ülaltoodud arv 122 480 saab olla tõelähedane vaid juhul, kui silmas peetakse Eestis aasta jooksul roteerunud (kõigi saabunud-lahkunud) sõjaväelaste arvu, kuid seda sellest artiklist välja lugeda ei saa.
Eestis paiknenud sõjaväeosade rahuaegse isikkoosseisu suuruse järgi otsustades võib oletada, et Eestis oli pärast 1956. aastat strateegilistes raketivägedes kuni 4000 meest, maavägedes 20 000, õhukaitsevägedes 12 000, lennuväes 10 000, mereväes 16 000, piirivalves 6000 ja ülejäänud vägedes umbes 21 000. KGB töötajate arvuks hinnati kuni 2000 (neist ligikaudu 1000 ohvitseri, kes kontrollisid enam kui 35 000 agenti ja usaldusisikut).
Kas Eestis olid tuumapommid?
Keegi ei tea täpselt, kui palju on maailmas tuumapäid ja sõjaotstarbelisi rakette ning vaevalt me saame täpselt taastada ka Eestis olnud tuumalõhkepeade arvu.
Kuid me teame, et Nõukogude armeel oli Eestis kuni 70 õhukaitse seniitrakettide (maa-õhk) ning strateegiliste keskmaarakettide allüksust, mis kuulusid erinevatele väeosadele ning allusid erinevatele relvajõuliikidele. Me teame ka, et neist kuni 21 hoidsid oma territooriumil tuumalaengutega varustatud rakette. Lisaks baseerusid kolmel lennuväljal tuumarelvi kandnud lennukid: alaliselt Tartus ja Ämaris ning perioodiliselt Obriku varulennuväljal. Koos toetusväeosade, komandopunktide ja varupositsioonidega oli tegemist enam kui 200 objektiga. Ka maavägede diviisi koosseisus oli raketidivisjon (Kloogal), mille taktikalised raketid võisid kanda tuumalaenguid.
Strateegilistel raketivägedel oli Eestis 1960–1978 neli raketipolku 9 divisjoniga ning nelja liikuva remondi- ja tehnikabaasiga, mis tegelesid eeskätt tuumalõhkepeadega. Igas divisjonis oli 4 laskeseadet, seega oli Eestis hiilgeaegadel vähemalt 36 strateegilist keskmaaraketti R-12 ja R-12U, mille laskekaugus oli vastavalt 2000 ja 2150 km. Raketi R-12 pikkus oli 22,1 m, kaal vedelkütusega tangitult 41,7 tonni, tuumalõhkepea kaal oli 1,6 tonni ja lõhkevõimsus vähemalt 1 megatonn, mis vastas miljoni tonni trotüüli plahvatusele.
Eestis oli rakette R-12 kaheksas baasis: Lääne-Virumaal Raekülas ja Avispeal, Läänemaal Piirsalus, Harjumaal Lintsis, Võrumaal Sännas ja Nursipalus ning Valgamaal Soontagal ja Unikülas. Rakette hoiti neis baasides maapealsetes pinnasega kaetud raudbetoonangaarides horisontaalasendis. Õppuste, kõrgendatud lahinguvalmiduse või tuumasõja signaali korral asetati nad spetsiaalsete paigaldamisseadmete abil betoonalusega stardiplatsidele. Nende väljalaskmiseks kulus nn täieliku valmisoleku seisundist umbes pool tundi.
1964. aastal võeti Nõukogude raketiväe relvastusse selle raketi parendatud variant R-12U, mille lõhkevõimsus oli 2,3 megatonni. Need raketid paiknesid valdavalt vertikaalasendis spetsiaalsetes nelja kaupa paiknenud raudbetoonšahtides. Enamik keskmaarakettidega opereerinud väeosadest Eestis likvideeriti 1978. aastal. 1988. aastal seoses Nõukogude Liidu ja USA relvastuse vähendamise kokkuleppega viidi ka ülejäänud strateegilised keskmaaraketid Eestist välja ning hävitati.
Pärast siinsete strateegiliste rakettide likvideerimist oli Eestis 1989. aastal ajakirjas Newsweek avaldatud andmete kohaselt kuni 270 taktikalist (lahinguväljal ja vastase lähitagalas kasutamiseks mõeldud ja tavaliselt üsna väikese võimsusega) tuumalõhkepead. Nende hulka kuulusid Eestis õhukaitse, lennuväe ja võib-olla ka maavägede tuumarelvad.
Keila-Joa ja Tapa lähedal kolmekordse traataiaga ümbritsetud rangelt valvatavates angaarides, nn rajatistes 62 (tüübinimetusega „Granit”) hoiti õhukaitse seniitraketiväe kompleksi S-200 tuumalõhkepeadega varustatud kolme paigaldusvalmis raketti. Umbes 16-kilotonnise lõhkevõimsusega tuumalaengutega varustatud raketid (kuni 3 tk) olid ka kompleksi S-75 divisjonide spetsiaalhoidlates. Valga lähedal Metsniku bussipeatuse juures oli õhukaitse liikuv remondi- ja tehnikabaas, kus hoiti ning hooldati tuumalaenguid Eestis ja tõenäoliselt ka Lätis asunud seniitraketiväeosade jaoks. See baas likvideeriti 1991. aasta suveks.
Kas Venemaa peaks kompenseerima sõjaväe tekitatud kahjud?
Nõukogude sõjaväe poolt tekitatud saastekahjusid hinnatakse 4 miljardile USA dollarile.
Endise NSV Liidu sõjaväe poolt tekitatud sõjaväekahjude hindamise ja likvideerimise rahastamise komisjon püüdis hinnata Nõukogude armee poolt Eestile tekitatud keskkonnakahjusid ja sai tulemuseks ligikaudu 4 miljardit USA dollarit. Kuid seda arvu on lihtne vaidlustada, sest teaduslikult põhjendatud metoodika saastekahjude hindamiseks puudub. Ja seepärast ei olnudki otstarbekas selle vähepõhjendatud arvuga Eesti ja Venemaa niigi halba vahekorda veelgi pingestada. Pealegi – väikese irooniaga – sai taasiseseisvunud Eesti Vabariik sellest poolelijäänud protsessist juurde suure hulga rikkureid, kes hoiavad tasakaalus riigi eelarvet ja säravad riiklikel vastuvõttudel.
Ka loendamatud Eesti majanduse väljasuretamise käigus töötuks jäänud said selle asemel, et minna Toompeale valitsust kukutama, teenida leiva- ja viinaraha vaikselt meie metsades endisi sõjaväekaableid kaevates ja vanametalliks sulatades või kunagistel militaarobjektidel metalli korjates.
Ja tõsise noodina: me peame tänini olema tänulikud Nõukogude piirivalvele, kes ei lasknud täis ehitada Eesti kauneid ja liigirikkaid rannikualasid. Tänapäeval on seda takistada hoopis raskem, sest igal vähegi arvestataval ärimehel on sõpradeks paar-kolm ministrit ja kümmekond riigikogu saadikut, kes oskavad suurepäraselt rääkida musta valgeks ja ka vastupidi.
Joonis 1. Pakri saared olid lennuväe laskepolügooniks ja sinna kogunenud vanametallist sai rikkaks rohkem kui üks praegune prominent. Gennadi Baranovi foto
Joonis 2. Prügihoidlaks muutunud Keila-Joa raketibaas. Kas selle eest kannab vastutust Nõukogude sõjavägi või hoopis kohalik elanikkond? Anto Raukase foto
Joonis 3. Tuumarelvadega objektid Eestis ja lähiümbruses seitsmekümnendate aastate keskpaiku.
Joonis 4. Keskmaarakett R-12U maa-aluses šahtis. (J
