Muusika lõpust ja algusest

Mõni kuu tagasi sain Londonis kokku Pauline Blackiga, kes kaks aastakümmet tagasi laulis ansambel The Selecteris. Oli selline Briti uue laine ska-bänd. Kompromissitu ja sõnumiga. Pauline on huvitav inimene, temaga räägitud tunnike lendas kiiresti, aga muljed sellest kõnelusest on kirkad. Kui tolleaegne ska-laine tõusis, siis tegid bände noored, kes olid täis viha ja agressiooni, aga ka tahtmist midagi muuta. Ega nad muidugi suurt midagi muutnud, ent märk nendest jäi maha küll. The Selecteri muusika oli missiooniga muusika. Nemad (ja nende kaaslased The Specials) tahtsid laulda teemadest, mis hinges kripeldasid. Tulemuseks lood nagu „Missing Words“ või „Celebrate the Bullets“. Pauline tegi mulle konkreetselt selgeks, et The Selecteri taga oli idee ja selle idee teostamise tulemusena tuli muusika.

Pärast istusin pubis ja mõtlesin asjade üle järele. Miks oli nõnda, et nii The Selecter kui ka The Specials tegid debüütalbumi, mis on siiamaani muusikaklassika? Hmm… Ega pärast 2 Tone’i lainet polegi muusikas justkui midagi kvalitatiivselt uut tulnud – kui just Public Enemy plaate mitte arvestada. Pärast seda on muusika areng tegelikult seisma jäänud. Tulid „valged poisid kitarridega“, kui kasutada John Peeli väljendit. Või siis arvutiga. Nad teevad head muusikat, aga nad ei tee uut, vaid sünteesivad vana.

Kui asja kainelt vaadata, siis oli lääne muusikaajaloo viimane uuenduslik album Prodigy „Jilted Generation“. Sel albumil on koos kõik see, mida me nüüd tunneme dubstep’i, UKG ja grime-muusika nime all. Ma olin täitsa vapustatud, kui seda albumit uuesti kuulasin ja avastasin, et tõesti, „pole midagi uut siin päikese all“.

Kas muusika on surnud? Tegelikult mitte. Hiljutisel Lõuna-Aafrikas käigul sattusin ma underground-klubisse ja kuulsin bände, mis võtsid mul karbi lahti. Sellist asja polnud ma tõepoolest kunagi enne kuulnud. See oli uus muusika! Noise-makossa, elektro-funk-trash-afrobeat? Siis sain kusagilt veel Tansaani post-rokki ja Uganda hardcore-punki. Kui siia lisada uus muusika Ladina-Ameerikast, siis võib väita, et muusika ei ole surnud. Seda tehakse lihtsalt mujal.

Psychoterror

XX

Psychoterror

Oleks nad veel ühe x-i plaadile pannud, oleks saanud hardcore-porno, kas pole? Päris porno see ei ole, vast huvitavaim ja küpseim album, mis sellelt bändilt siiani üldse üllitatud on. „XX“ on eesti rokiklassika, värske tuuleiil eestimaise muusikamaastiku üha enam kivistuvates avarustes. Tore on see, et hoolimata kogu punnitamisest ei suuda Psychoterror saada peavoolu raadioroki pundiks. Lihtsalt on mehi, kes ei saa oma liistude juurest liiga kaugele eemale minna, sest siis ei tule asjast midagi välja. Kas kujutate Freddyt laulmas armastusest Kuu tagaküljel siiruviiruliste liblikate seltsis, taustaks keelpillikvartett? Ei kujuta mina, sina ega Freddy ise. Seega on tore, et Psychoterror on iseenda lõksus ja peab vanu radu pidi jätkama.

6

Sly and The Family Stone

The Essential

Sony

Sony apdeitis oma „The Essential“ sarja, lisades uued värvid ja kujunduse. Sellest hoolimata loeb muusika. Ja Sly and The Family Stone oli uskumatult karm punt. Kui kuulata seda kähisevat jõulist karmi häält, plekiseid kitarre ja kolisevaid trumme, siis olid nad pigem punk ja new wave kui funk, milleks neid ikka teha tahetakse. Võib-olla see ongi taoliste sarjade peamine point, et nii saab igaüks (taas)avastada ammuununenud muusikat, mis polegi nii tolmune ja igav, nagu võiks arvata aastanumbri järgi. See kollektiiv oli teedrajav, ja mis peamine – isepäine! Kogumikku kuulates tunneb suisa füüsiliselt, et nad tegid, mida tahtsid, niiväga erineb Sly and The Family Stone oma aja standard disko-funk’ist. Olid ajad, kui oma rida ajades sai kuulsaks ja ikooniliseks…

6

Metsatöll

Ulg

Spinefarm

Kaua tehtud, kaunikene. Metsatöllu album on Eesti muusikas ikka sündmus, mida iganes need vennad ka ei tee. Ja paistab, et see bänd võib tõesti kõike teha ja ikka võtab andunud fänniparv selle tänulikult vastu. Metsatöll pakub Metsatöllu tuntud headuses, olles teinud kõige laiapõhjalisema albumi, mis neil siiani välja on lastud. Laiapõhjaline tähendab siin, et seda võib kuulata nii hipi, metallist, taksojuht kui ka taksojuhi vanaema – igaühele on midagi. Jõulised rihvid ja muistsed tekstid, sellega annab teha popiajalugu, kas pole? Ma ise pole sellise ulmelise muinasilma kultiveerimise suur fänn, aasta on kalendris ikkagi 2012, aga kui massid tahavad ekskursiooni muistsete sõdalaste soolinnusesse, siis palun väga. Peale selle on Metsatöllu albumi vahelehel kõige enam paljaid tisse, mis üks Eesti bänd oma plaadile on pannud, see peaks hulga proleete nii või teisiti vaimustuma panema.

5

Kasabian

Velociraptor!

Sony

Kasabiani viimane album on tõeliselt hea rokiplaat. Uskumatult hea ja värske. Esmakuulamisel meenub miskipärast psühhedeelne kuiva saundiga Neil Young, ka on album täiskasvanulik ja küps nagu Neil Young. Ehkki Kasabian pole muidugi Neil Young, vaid ikkagi noorte meeste rock’n’roll punt, kes üritab alternatiivne olles mainstream-raadios eetriaega leida. Samas, see plaat kõlab väga lahedalt, kaasakiskuvalt ja energiliselt. See on suurlinna hipsteri muusika, urbaanse keskkonna, caffè latte ja uute värviliste tablettide soundtrack. Kasabian on osanud oma albumile suurepäraselt kokku panna moodsa yuppie-wannabe tunded ja igapäeva. Suurte majade keskel, kitsaste pükste, veel kitsamate prilliraamide ning tahtlikult kolmepäevase disainerhabemega on see just sinu plaat, osta ja naudi!

5

Justin Bieber

Under the Mistletoe

Island Def Jam

Kui ma oleksin 13, siis arvatavasti tahaksin just Justin Bieberi jõuluplaati. Bieber on nagu Teletupsud – psühholoogide ja mänedžeride loodud produkt kindlale sihtgrupile, ja kes ei ole 13, see ei saa sellest lihtsalt aru. Seega on selle albumi mahategemine mõttetu, ma lihtsalt ei kvalifitseeru selleks. Ikkagi parem, kui vägistada oma last kas või Kosmikute vaimuvaba pateetikaga. Seda plaati saab näiteks mängida perekondlikul jõulupeol, kui tahaks ise püksinööpi lõdvemaks lasta, tugitoolis lösutada ja lastega mitte mässata. See album juhib nende tähelepanu täissöönud vanematelt kõrvale ja annab vajaliku rahuliku pooltunni. Justin Bieberi muusika on sama kahjutu kui äädikakärbes, sama põnev kui riigikogu istungi öine teleülekanne või sama imal kui vana kooli suhkruvatt. Miks mitte, halba sest plaadist ei sünni, kuigi miskit head ka mitte.

4

Atlas Sound

Parallax

4AD

Unelmate space-pop, kui peaks Atlas Soundi uue plaadi ühte väljendisse kokku võtma. Alguses mõtlesin, et see on väga hea plaat, hiljem otsustasin, et see on lihtsalt hea plaat. Kollektiiv läheb muusikalise extravaganza teed, pikkides nii ojavulinat, psühhedeelseid kajasid kui ka surfikäike hipilike ballaadide sisse. Samas on kogumulje steriilne, nagu Stingil. Kohati on siin liiga palju juba tuntud võtteid, mis hakkavad mingil hetkel igavalt mõjuma. Aga Atlas Sound ongi vist enam noorte inimeste muusika, mis mõjub pigem neile, kes ei mäleta, kuidas kõlasid indie-laine eelsed bändid 80-ndate lõpus. Neile on see täiesti uus tase ja ennekuulmatu muusika, samas aga mulle, vanale inimesele, lihtsalt hea muhe kuulamine.

3

Lauris Reiniks

Ma jooksen

MicRec

„Jookse, jookse pappi“, ütlesid purjus muinaseesti sõdalased, kui nad saksa preestri kätte said, ta kuue põlema panid ning koerad kallale ässitasid. Papp jooksis, jõud sai otsa ja koerad rebisid ta tükkideks. Selliseid õudseid pilte Lauris-poisi CD-l muidugi ei ole. See mees üritab teha ilma üleeilse staadionipopiga à la Take That ja eestikeelse kõrtsimuusikaga. Üldse on imelik, et Eestis skoorivad noored lauljad, kes teevad vanainimeste muusikat. Koit Toome, Ott Lepland, nüüd siis Reiniks. Muusikaliselt on nad nagu eriti magus segu MTJ-ist ja Karavanist, midagi justkui vanadele inimestele laevarestoranis, ent kuulavad seda mingi saatuse perverssete keerdkäikude tõttu noored. Kui kuulavad. Ma loodan, et eriti mitte, et ajakirjade hype on lihtsalt hype ja et seal taga on lihtsalt vajadus lehe- või raadioruumi millegagi täita.

2

WHITE LABEL

PX Band – Bronza EP

Tallinna punt, kes ei lähe kompromissidele, ei võta vange ja teeb, mida tahab. Nende uus traadisaundiga keldriroki EP on just see, mida on vaja, et tasakaalustada üleprodutseeritud ohutut kitarrimuusikat, millega meid valavad üle kõik, kes viitsivad oma keelpilli häälde panna. Siin on kuus lugu straight to face, kus segatakse nõukogude filmimuusikat, vene underground’i ja tänavaromantikat. Kusjuures see kõik on ka usutav. Need on võidunud mantlites tüübid odavate kitarride, splifi ja veel odavama viinaga, kes ütlevad kõigile: „Fuck off!“ PX Bandi muusika on alati midagi sellist, mis süstib lootust, et mõni mees ja naine siin vabariigis omab iseseisvat mõtlemisvõimet ja suudab selle ka muusikasse ümber vormida ning muusikat tehakse entusiasmi ja kirega.