ÜKS PÄEV, MIL VALITSEB MUUSIKA: Brigitta Davidjants meenutab, et peagi on käes Muusikapäev. Ja see päev leiab tähistamist väikesest maakirikust Kopli trammini ning pakub üle saja tasuta kontserdi. Mine EMO-sse, las doktor võtab kõrvadest vaigu välja!
Ja jälle on käes sügis ja jälle algab Muusikapäev. Teate küll, see päev, mil üle Eesti kõlab üle saja tasuta kontserdi. Ilmselt peaks elama koopas, et sel päeval muusikat mitte kuulda või märgata. Kusjuures muusika kõlab igas žanris klassikast džässini ja koorilaulust elektroonikani. Ning kõige veidramates ja lahedamates kohtades, alates trammist ja lõpetades väikeste ägedate kirikutega Eesti maakohtades.
Alustuseks tasub meenutada, mis värk selle Muusikapäevaga üldse on ning miks me seda tähistame. Elas kord viiuldaja Yehudi Menuhin, kes polnud ainult maailma tippinterpreet, vaid muretses väga ka selle pärast, et keegi klassikalist muusikat enam ei väärtusta. Ilmselgelt polnud Menuhin üksnes jutumees, sest viimaks otsustas ta olukorra päästmiseks ise midagi ette võtta – sest ega’s lihtsalt halisemine aita. Ja nii kutsuski ta 1975. aastal ellu Muusikapäeva. Ikka selleks, et tuua klassikaline muusika inimesele lähemale, olgu tegemist ametniku või kaevuriga.
Tundub, et Menuhin püstitas endale igati hea ja jõukohase eesmärgi – tasub vaadata ainuüksi seda, kui hästi on Muusikapäev vastu võetud Eestis.
Pilgud pillimängijale!
Muusikapäevaga on seotud üks huvitav konks, mis on mind algusest peale intrigeerinud. Nimelt ei tõsta see päev fookusesse ainult elavat muusikat ja seeläbi heliloojat, vaid ka interpreeti. Muusikapäeval esineb üle 750 pillimängija, mis on täiesti metsik arv muusikuid ühte päeva tegutsema. Ja nemad on täpselt sama tähtsad kui need heliloojad, kelle teoseid nad sel päeval esitavad.
Miks ma sellest praegu pajatan? Sest ühiskonnas saab muusikaesitaja sageli teenimatult vähe tähelepanu. Põhitegijaks peetakse ikka heliloojat ehk siis seda tüüpi, kes on kõlavad helid mingit moodi ritta lükanud. Sellise suhtumise juured on 19. sajandis – ajastus, mis väärtustas loojat, n-ö geeniust. Ja kuigi möödas on üle saja aasta, käibib selline suhtumine paiguti siin ja praegugi.
Mulle isiklikult tundub, et selline suhtumine pisendab interpreeti. Sest ega temagi lihtsalt noodist maha uha seda, mida näeb. Iga interpreet mõtestab heliteose isemoodi, ühte lugu võib mängida väga erinevalt. Tema võimuses on anda teosele elu või see, piltlikult öeldes, mõrvata. Üldse on see väga individuaalne, kuidas konkreetne interpreet otsustab ühte heliteost mängida. Sest miks muidu räägitakse Judina Šostakovitšist või Gouldi Bachist.
Kes mängivad pilli?
Nagu öeldud, toob Muusikapäev igal aastal kuulajate ette kolmekohalise arvu muusikuid. Ja igal aastal ma üllatun, sest nimekirjas on terve hunnik uusi nimesid. Arvestades seda, et Muusikapäeva on korraldatud juba viis aastat, ei saa ma aru, kuidas muusikud Eestis otsa ei saa.
Aga vaat ei saa. Noh, eks ole igal aastal ka vanu tegijaid – neid, kelle kontserdid maksaksid muidu hingehinda, sest nad on lihtsalt nii tegijad. Aga sel päeval on nende kõrval sama tähtis muusikute juurdekasv. Ehk siis Muusikapäev pakub võimaluse tutvuda uute ja toredate tegijatega, kellest mõnigi viie aasta eest suisa maimuke oli.
See teebki tegelikult Muusikapäeva lahedaks, just see hariduslik ja põlvkondlik sidusus. Et näete, meil on need noored muusikud. Mõni on alles oma muusikutee alguses, aga uhab pilli peaaegu nagu vana kala. Nii, et kuulad ja mõtled – vaat temal on see eriline puudutus olemas, temast saab veel midagi suurt. Pealegi on tore näha, et sageli just klassikalise muusika esitamiseks ei pea ise olema sugugi veel klassik. Võib olla päris klassikaeelne.
Ent mis peamine – vaadates noori muusikuid sel päeval käsikäes professionaalidega, joonistub välja kena arengujoon sellest, kust tuleb ja kuhu kulgeb meie muusikalugu.
Orelid üle Eesti
Kui nüüd tänavust programmi hoolikamalt puurida, siis jääb silma, et sel sügisel on kavas kahtlaselt palju orelimuusikat. Selgub, et põhjusega. Nimelt sattus Muusikapäev tänavu pühapäeva peale. Niisiis pole erilist mõtet viia sel päeval muusikat ametiasutustesse. Selle asemel otsustas Muusikapäeva kollektiiv kasutada ära avaliku ruumi, kuhu tänagi veel rahvas pühapäeviti sageli satub, nimelt kirikud.
Ühest küljest on kirik seotud institutsionaalse religiooniga. Aga mitte ainult. Kirik on multifunktsionaalne ning täidab tänasel usuleigel ajal ka sotsiaalset funktsiooni. See on koht, kus saab käia inimestega kohtumas, aga ka muusikat kuulamas, sest muusikal on ka luteri teenistusel oluline koht. Muusikapäeval mängivad orelitel nii oma kodukiriku organistid kui ka külalised, kes sel puhul spetsiaalselt eri paikadesse külla sõidavad.
Koorilaulust perepäevani
Kui veel kava uurisin, tundus mulle, et seal on palju ka koorimuusikat. Muusikapäeva korraldajad sellist taotlust küll salgasid, ent mõtlesid siis järele ja möönsid viimaks, et äkki on see tõesti nii. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et tänavuse Muusikapäevaga tähistatakse heliloojate Ester Mägi ja Mart Saare juubeleid ning nad mõlemad on loonud äärmiselt kaunist koorimuusikat. Eriti pompoosne tõotab tulla Viljandimaa kontsert Mart Saare 135. sünniaastapäeva auks, kus esinevad Tartu Ülikooli ja Head Ööd, Vend kammerkoorid, kusjuures punti lööb naiskoor Carmina.
Üks äge formaat Muusikapäeval on perepäev. Nimelt korraldatakse Muusikapäeva raames rida päevi, mis võtavad fookusesse ühe teema, Jõhvis näiteks klaverimuusika ja Pärnus džässi. Paides keskendutakse aga sellisele intrigeerivale moodustisele nagu Eesti rahvuslik sümfooniaorkester ning maha mängitakse Prokofjevi surematu „Petja ja hunt“.
Kes aga muusikat väga kuulata ei taha, aga Muusikapäevast siiski osa saada soovib, sel tasub minna kuulama heliloojate vestlusringi. Neid toimub Muusikapäeval lausa kaks tükki. Esimesel osalevad kontratenor Ka Bo Chan ning multitalent Andres Uibo, kes ühendab endas organisti, heliloojat ja muusikamänedžeri. Nüüdismuusikast vestlevad aga heliloojad Elis Vesik, Peeter Vähi ja Ekke Västrik. Tõe huvides tuleb muidugi lisada, et päris muusikata ei saa läbi ka vestlusringid.
Ahjaa, Muusikapäev on hea tahte projekt. Ehk siis sel päeval esinevad muusikud tasuta. Kusjuures vahet pole, kas tegemist on pianistiga, kes muul ajal esineb Carnegie Hallis või Narva Muusikakooli õpilasega, keda muidu kuuleb tema klaverieksamil. Sest see on päev, mil muusik annab tagasi. Selle, mis talle antud on. Ja ka kõik kontserdid on kuulajatele tasuta.
