13-AASTASED, TULEVIK JA IDENTITEET: Krahlis lavastab Jim Ashilevi näidendit 13-aastastest. Täpselt sama tegi 32 aastat tagasi ka Merle Karusoo. Merle ja Jim said Krahlis kokku ja võtsid kampa Rocca al Mare kooli psühholoogi Rita Rätsepa. Juttu kuulas ja kirjutas Loore Martma. Kes see 13-aastane on ja kuhu ta meie tuleviku pöörab? Näidendit „13“ saad vaadata juunikuus Kultuurikatla hoovis.
Loore: Räägime kõigepealt aastast 1980, kui 13-aastastest tegi näidendi Merle Karusoo. Milline oli nende surutis, kes 1980. aastal olid 13-aastased?
Merle: Küllap see surutis oli, aga kas need 13-aastased oskasid seda defineerida? Kui me tegime aasta hiljem abituuriumiga kirjandid, siis oli see surutis ikka väga selge. Kui hakkab see pubekaiga, selle algus – see on ju üks haige periood. See on selles mõttes väga ohtlik, et on nagu köielkõndimine – nii kerge on kukkuda teisele poole. Ja sul on nii-öelda jumala sõrm peal olnud, kui oled kukkunud õigele poole. Ja ilmselt poleks siin kedagi meist, kes me kõik siin täna istume, kui keegi oleks kukkunud valele poole. Nii et ma ei oska öelda, kas see on aja surutis või selle ea surutis, aga küllap see aeg ikka determineerib väga palju. Iseasi, kas praegune aeg teeb selle kergemaks, sest praegu on võib-olla saavutuse sundus ja surutis tugevam.
Aga vaba mõtte olemasolu aastal 80… Kas see paistis tollastest lugudest välja?
Merle: Ma ei julgeks seda kinnitada. Me küsisime nende käest väga konkreetselt nende eelmist päeva, muud mitte midagi. Need probleemid, mis meie sealt välja koukisime… See oli selline aeg, kus emad, kelle lapsed läksid kooli, olid selle dilemma ees, et nüüd ta peab astuma oktoobrilapseks – kuidas ma pean käituma, mis ma nüüd lapsega teen. Siis oli see küsimuse all, praegu ju mitte.
Rita: Mina arvan, et iga põlvkond sünnib sellesse ühiskonda, kuhu ta on määratud sündima ning ta peab selles ajas ja ühiskonnas toime tulema. Need ajad on kõik nii erinevad… Ainus, mis ilmselgelt ei muutu, on see, et sellel perioodil on omad kommunikatiivsed probleemid vaja ära lahendada – mingi mudel on sama, aga see, mis surve tuleb ühiskonnast, see mõjutab seda arengut.
Okei, ühiskond ühiskonnaks. Aga räägime sarnasustest. Mis võiks 13-aastasi ühendada veel peale köielkõndimise?
Jim: Ma arvan, et üks asi, mis ei ole selle (aja)vahemikuga muutunud, on see, et 13 on hea maagiline number. (Mõtleb) Ma olin ikka hästi pikalt kolmteist.
Merle: (Väikese irooniaga) Kas sa oled nüüd 14 juba täis või?
Jim: Nüüd ma olen kuskil… Ma arvan… Võib-olla… Lausa… mingi… 20.
Merle: Oledki juba või? Siis on sul elu ju õnnelikumaks läinud.
Jim: Ma arutan, et mida need vanused tähendavad. Vanuses 16 sa ei ole enam laps. Veel ei ole ka täiskasvanud, aga selgelt teistmoodi kui need 12–13-aastased. Aga see 12–13–14 piirimaa on täpselt see, kus inimesed on natukene nagu mutandid. Nad meenutavad veel näojoontelt-kehahoiakult ja olemiselt nagu(!) last, aga nende huvid ja jutud ning tegemised on täiesti teiselpool seda piiri. Eks vanemad saavad ka sellest aru ja püüavad neid omamoodi mõista.
Aga kas keegi üldse mõistab neid?
Rita: Ega nad saa vist isegi üksteisest aru.
Jim: Seda ütles isegi üks 13-aastane, kui me koolidest näidendi jaoks materjali kogusime.
Merle, kui sina teeksid täna uuesti selle lavastuse, mis küsimusest sa nüüd alustaksid?
Merle: Kui ausalt vastata, ma võtaksin endale rohkem aega. (Mõtleb) Ma arvan, et ma ei võtaks seda tööd. Seda tööd ei saa teist korda teha.
Jim, mis oli su esimene mõte, kui sa Merle Karusoo näidendi läbi olid lugenud? Mis oli kõige esimene asi, mis on teistmoodi?
Jim: No esiteks, Merlel oli see tegelane seal, massikommunikatsioon. Praegu ei ole seda mõtet teha. Me trupiga naljatasime, et meil võiks olla tegelane Internet, juhtmed küljes. Näiteks, on arvutiklass, kõik mängivad võrgus mänge ja siis see tegelane lahkub toast ja kõigi reaktsiooniks on „Oh, Internet läks ära! Et nüüd me ei saa midagi teha!“ Praegu on kõik koguaeg ühenduses, mis loob kohe lisa suhtlustasandi kõigile. Tekib küsimus, et kui kõik on koguaeg ühenduses, siis mis eraldatust see suhtluses juurde tekitab.
Rita: Anonüümsus tekib. Ja seeläbi kaob ka vastutus. See kandub nii tugevalt ellu üle, et uus põlvkond ei suudagi võtta vastutust.
Jim: Nad käivad suhteliselt vabalt ringi võrgukeskkonnas. Neil ei ole moraalseid paineid. Kui varem oli massikommunikatsioon see, kes seisis eraldi nurgas, siis nüüd oleks inimene nagu kogu aeg otse-eetris.
Merle: Kogu aeg on olnud devalveerumise probleem, aga kui nad sellest „laikimisest“ nii palju sõltuvad, siis nad püüavad rohkem kui eelmised põlvkonnad olla ise „laiki“ väärilised. Et katastroof, kui keegi ei „laigi“.
Rita: Kõige olulisem on, et see on vanematest eraldumise periood, oluliseks muutuvad sõbrad ja see, et sa pead kuuluma kuhugi, olema samasugune, tegema samasuguseid asju.
Jim: Ma arvan, et pidevalt otse-eetris olemise tagajärgi näeme me alles palju hiljem. See on nii uus asi, et keegi ei oska selle peale midagi öelda.
Merle: See toob kaasa selle, et kõik, mida meie peame isiklikuks meie ühiskonnas – see kaob ära. Seda enam ei eksisteeri. Oluline on, et me kõik muutume sama kraadiga avameelseks. Mis omakorda viib välja selleni, et kümne aasta pärast on netis kõik üleval, mida ma olen kümne aasta jooksul teinud.
Aga kas pole mitte nii, et selle kaudu, et meil on see maailm kogu aeg taskus, seeläbi me loome iseennast…
Vestlusega liitub Ott Kartau (lavastuse “13” näitleja).
Ott: Aga nii ongi ju. Sul on pidevalt kohustus ehitada oma kuvandit.
Merle: Aga samas, kui sa lülitad ennast sellest võrgust välja, siis sa lülitad ennast ka sellest maailmast välja ja oledki üksi. Päriselt üksi. Mul on tunne, et seda kõike tehaksegi üksinduse pärast. See on kui ahastav haare selle järele, et ma jumala pärast üksi ei oleks. Aga seal sees olles see ongi üksindus, mida maetakse. Üksindus oli siis kõige suurem probleem ja on praegu ka.
Jim, kuidas sa „Olen kolmeteistkümne aastane“ näidendiga tuttavaks said. Ja mis sa siis mõtlesid?
Jim: Teatrikoolis. Teatriajaloos pidime läbi lugema eesti klassikat. Mis ma mõtlesin? (Mõtleb pikalt) Ma arvan, et võtsin seda lustliku mürgeldamisena. Ma sain aru, et see on mingi tekst, mis nõuab enda ümber konteksti ja tausta. Ma sain aru, et mind ei olnud seal, selles ajas, ja seepärast ma ei saanud aru. Võtsin seda mullina. Puhtalt näidendina ei ole seda ju väga lihtne lugeda.
Merle: Nende (näitlejatega) endiga oli sama lugu. Et kui me nüüd võtsime kätte ja hakkasime seda lugema, siis nad (näitlejad) ütlesid, et see on väga kurb lugu. Aga kui nad seda mängisid, oli väga lustlik. Täna on ikka teine pilk sellele.
Jim, mida sa seda näidendit lugedes õppisid? Ja mida sa nüüd õpetad selle uue tükiga “13”.
Jim: Ma arvan, et õpetamine on vale sõna. Me pigem katsume ise aru saada, kellega on tegu nende 13-aastaste näol. Me ei seisa sellel positsioonil, et kedagi õpetada. Ma arvan, et üks läbiv motiiv, mis meil on, on see, kuidas inimesed justkui asuvad lähestikku, aga ometi suhtlevad läbi akende. Suhtlus käib nii, et füüsiliselt on nad lähedal, aga tegelikult kaugel. Ja me uurimegi ühenduse ja läheduse näilisust. Seda, et see tohutu ühendatus ja lähedalolek, mis peaks üksindust vähendama, see on… Ta pigem suurendab seda üksindust. Süvendab mingisugust sotsiaalset autistlikkust.
Mõni aeg pärast vestluse lõppu arutatakse asja veel ikka edasi.
Jim: Millegipärast jääb kumama selline pessimistlik toon. Aga ma arvan, etmeil ongi põhjust olla paranoiline.
