PEALT SIIRUVIIRULINE! Kreenholmi kangaid mäletatakse tänapäeval sageli kui määratlematut mahtu lillelist sitsi, millest tehti kitleid. Näitusel „Mustrid: Kreenholmi tekstiilidisain 1963–2005“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis soovitakse näidata, et on veel palju muud. Kai Lobjakas tutvustab Kreenholmi tekstiilidisaini aastatest 1963–2005.
Kreenholmi manufaktuuris toodetud kangad on olnud Eesti elu loomulik osa aastakümneid ja mõjutanud mitme põlvkonna igapäevaelu. 1857. aastal asutatud vabriku arengut on käsitletud nii majandus- ja tööstus- kui ka arhitektuuriajaloo perspektiivist, kuid vähe on teada seal töötanud ja ajastuspetsiifiliselt anonüümseks jäänud, ent tugevalt siinse argiümbruse ilmet kujundanud tekstiilidisaineritest. Suuremal osal eestlastest on olnud kokkupuude Kreenholmi kangastega muu hulgas rõivaste, voodipesu, rätikute või laudlinade kujul.
Näituse eesmärk on tutvustada lähemalt Kreenholmi manufaktuuri keskset väljundit – tekstiilitoodangut, sellega seotud tingimusi, võimalusi ja protsesse ning seda perioodi, mil toodangu kujundamisse hakati kaasama kunstnikke. Vaatajani jõuab Kreenholmis toodetud kangaste kujunduste haruldaselt lai spekter.
Tekstiilitööstuse positsioon Eestis
Tekstiilitööstusel on olnud läbi aegade Eestis mõjuvõimas ja ulatuslik positsioon. Lisaks olulisele rollile linnastumisel oli see siin 20. sajandi alguses üks suuremaid tööstusharusid.
Möödunud sajandi alguses ei olnud kunstniku otsene mõju toodangu kujundamisele kuigi nähtav, muu hulgas toodeti Kreenholmis palju viimistlemata toorkangast või laenati teiste tootjate kangakujundusi. 1950. aastatel muutus tähtsaks kujundaja roll, sest argikeskkonnale hakati riiklikult suuremat tähelepanu pöörama. Tööstusesse hakati suunama ka rohkem kunstnikke, mis oluliselt muutis senist kujunduslaadi.
Esimene kunstnike koosseis alustas Kreenholmis 1963. aastal, kui avati žakaarkanga valmistamisele keskendunud Georgi vabrik, mis lõi tugeva aluse mööblikanga tootmisele. 1967. aastal avatud viimistlusvabrikus alustati trükikangaste tootmisega ja professionaalsete kujundajate ring laienes. Kui peamine kunstnike koolituskeskus ENSV-s oli riiklik kunstiinstituut (ERKI), siis enamik Kreenholmis tegutsenud kunstnikke olid hariduse saanud Moskvas, Peterburis, Ivanovos ja mujal. Nii segunesid Kreenholmi kangastes tehniliste võimaluste kõrval mõjuteguritena mitmed kultuurilistest ja esteetilistest eelistustest ning traditsioonidest kantud eripärad.
Toodangu ilmet määrasid nii tolleaegse turu nõudmised kui ka kunstinõukogude arvamus ning kunstnike selgelt eristatavaid loomelaade välja ei joonistu. Siiski on Kreenholmi toodangu üldpildis olemas nii lihtsad ja universaalsed kui ka ajastuspetsiifilised ning kunstniku võimetest ja eelistustest kõnelevad lahendused. Kreenholmi kangad jõudsid inimesteni peamiselt teiste tööstusharude kaudu, mööbli ja rõivastena. Oma õmblustööstus avati alles 1992. aastal.
Mustrist kangani
Mustri kangale jõudmise protsess oli pikk. Kunstnik pidi oma idees lähtuma nii toodanguartiklist, moesuunast kui ka tehnilistest võimalustest, samuti kanga faktuurist. Kreenholmi toodang oli pikka aega mõeldud peamiselt hiiglasliku Nõukogude Liidu turu jaoks. Eestisse jäi vaid 5% toodangust, osa sellest läks õmblustööstusse, osa käsimüüki. Seega ei olnud kohalik maitse ja vajadused esmase tähtsusega. Kunstnikud pidid täitma kvartaliülesannet, mis koosnes neljast kuni viiest kavandist.
Kavandid liikusid pärast valmimist edasi kunstinõukogudesse, mida oli kaks. Esimene neist asus vabrikus ja oli tehnilisema loomuga. Sellesse kuulusid kunstnikud, tootmisjuhid, koloristid, kokku umbes kuus inimest. Hinnati kavandi tootmisesse võtmise võimalust. Kindlasti mõjutasid valikuid ka maitse-eelistuste alusel tehtud otsused. Kord kvartalis toimus suur, ligi 30-liikmeline kunstinõukogu Kergetööstusministeeriumi juures Tallinnas. Aeg-ajalt korraldati ka konkursse, mis andsid kunstnikele võimaluse väljuda hetkeks tavapärasest töörutiinist. Lisaks toimusid Moskvas Kunstinõukogu plaanilised ülevaatused messi formaadis, mis andsid tervikpildi sellest, mida üleliiduliselt toodetakse, olles peamiseks tootmislepingute sõlmimise kohaks.
Kangaste mitmekülgsus
Kunstniku ülesanne oli luua põhikavand, millele tuli teha kaks värvivarianti ja selle teostas kolorist. Kvaliteedi mõõdupuu oli see, et värv piirnes värviga. Masinate võimekus seadis piiri ka suurte värvipindade kasutamisele. Olulisi piiranguid mustri keerukusele ei olnud.
Kanga puhul hinnati ka selle sobivust õmblustöödeks. Kangast pidi saama kasutada kadudeta ja nii määras see mustri asetuse. Tehnilistel kaalutlustel lubati kasutada kolme kuni nelja värvi. Kavandi headuse määras ka mitme värvivariandi teostamise võimalus. Rohke värvide hulk muutis keeruliseks koloristi töö ja võis moonutada ka kunstniku loomingut.
Nii nagu ka nõukogudeaegses tööstuses laiemalt, paistab Kreenholmi kangaste puhul silma nende tugev kujunduslik potentsiaal; mitmekülgsus, mis oli vahel vastuolus kangaste kvaliteediga, mille tingisid nii tehnoloogiline võimekus kui ka alusmaterjal. Ehkki Kreenholm oli varem tuntud suurepärase kvaliteediga materjali poolest, oli nõukogudeaegse tootmise esmane eesmärk siiski kvantiteet ja see väljendus märkimisväärselt ka toodangu ilmes. See omakorda kujundas tarbija suhtumist kohalikku tootesse. Ent sotsialistliku plaanimajanduse tekitatud defitsiidiühiskonnas ei olnud tarbimisvalikuid; ületootmise ja -tarbimise asemel valitses pigem puudus ja kõik läks kaubaks.
Kreenholm kui nähtus
- aastal algas Kreenholmi kujundussüsteemis senisest erinev periood. Peagi sai Kreenholmi omanikuks Rootsi ettevõtte Borås ja ettevõtte originaaltoodangu kõrval asus ja vahetas vähehaaval välja allhankena teostatu. Ent 1990. aastate keskel sai Kreenholmi disaineriks keraamik Annika Teder, kes algatas mitu disainikonkurssi. Tema kutsus Kreenholmi disainijuhiks ka tootedisaineri haridusega Aivar Habakuke ning sellest perioodist pärinevate kangaste autorid on teiste hulgas ka Enn Kivi, Annika Künnap, Krista Leesi ja Signe Kivi.
Kreenholmi kui nähtuse erinevad aspektid, selle kunagine totaalsus ja paratamatu hääbumine on kõnetanud ning kujunenud oluliseks lähtepunktiks mitmetele tänastele kunstnikele. Ka käesolevale näitusele on kaasatud kaasaegse kunsti teoseid – 2009. aastast pärinevad Eléonore de Montesquiou Kreenholmi arhiivimaterjalidele toetuv videojutustus „Vabrik“ ja Marge Monko videotöö „Nora õed“ ning Maria Kapaejva “Helge tee“ (2017), aga ka Andres Toltsi ja Signe Kivi loomingut.
Näitus on valminud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ning Narva Muuseumi koostöös ning põhineb peamiselt Narva Muuseumi kogudel.
Kreenholmi kanged mutid
Tänu hulgaliselt sisserännanud noortele kujunes tekstiilitööstuslinnast Narvast pärast sõda noor linn, kus pensionäre oli ebaproportsionaalselt vähe. Merike Ivask ja Madis Tuuder viskavad pilgu Kreenholmi elavjõule.
Kui sööklamutid ja trammijuhid said toona pensionile 55-aastaselt, siis tekstiilitöölised, aga ka näiteks kaevurid viis aastat varem, mis tähendas seda, et Kreenholmi naised pääsesid töölt juba 50-aastaselt. Kangrute ja kaevurite vastav vanusekvoot pandi N. Liidus paika juba 1930. aastatel, kuigi liidu lõpuni kestnud pensionisüsteem ise tekkis hiljem tuntud kujul alles 1956. aastal.
Enne sõda polnud aga töölt koju jäämine väga levinud, sest pinss või elatusraha, mida saadi, oli tühiselt väike.
Töötajate arvu poolest kujunes Kreenholmi tippajaks 1980. aastate keskpaik, mil siin töötas ligi 14 000 inimest. Rõhuv osa neist olid naised, mis tähendas seda, et ligi pool tööealistest Narva naistest oli hõivatud just selles ettevõttes.
Kuna masinad mürisesid ööpäev läbi, käisid ka naised tööl kolmes vahetuses. Narvas olid seetõttu ka öölasteaiad, sest ka paljude naiste meessoost kööginaabrid olid tööl kolmes vahetuses, eriti need, kes elektrijaamades ametis olid.
Üldiselt on Kreenholmi naised tuntud kui kanged mutid! Lisaks oma sinise maika ja lilleliste aluspükstega mehele pidid nad ju kantseldama ka lapsi, ema-isa, ämma-äia, kellega tihti koos ühes korteris elati. Elamispinna probleem polnud Narvas juba 1970. aastatel enam küll nii terav kui paljudes teistes ausates nõukogude linnades, kuid põlvkonniti koos elamine oli üsna levinud.
Üldiselt on Narva perekonnad aga üsna matriarhaalsed, naised hoidsid ja hoiavad ka tänapäeval Narva perekondi üleval. Mehed teatavasti hiilisid, prügiämber käes, õllekasse või põgenesid puhkepäevadel garaaži või paadikuuri manu, kodused tööd nii daatšas kui ka vannitoas jäid naiste õlgadele. Üks on aga selge: Kreenholmi naise tunneb ära musklis käte ja kõva hääle järgi – pidid nad ju selleks, et töökaaslastega meeletu müra keskel suhelda, kõrgemaid detsibelle kasutama, ja mis seal salata, eks ka kodus tuli pärast mehe palgapäeva häälekamalt sõna võtta.
