HARDO AASMÄE VIIMANE LUGU: Majandusgeograaf ja KesKus’i pikaaegne autor Hardo Aasmäe põhjendab, miks Putinländ on Hitlerländ. KesKus’i toimetus tõstab koos lugejatega klaasi Hartsi mälestuseks. Me ei unusta sind, sõber!
Teise maailmasõja eel müüsid Suurbritannia ja Prantsusmaa nn Müncheni sobinguga (natslikule Hitleri) Saksamaale maha Tšehhoslovakkia suveräänsuse. Tulemuseks oli Tšehhoslovakkia tükeldamine ja häving. Sellele eelnes Austria anšluss ehk riigi vägivaldne ühendamine Saksamaaga ning järgnes Poola jagamine N. Liidu ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga. See vallandas Teise maailmasõja. Kõike seda on lääne demokraatiad kibedalt kahetsenud, sest agressorile ei tohi järele anda. Paraku olid tolle aja meeleolud mõnevõrra teistsugused. Euroopa demokraatiad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland) olid ise suured koloniaalvalitsejad. Austria-Ungari ja Vene impeeriumi varemetele tekkinud rahvusriikide, sealhulgas Soome, Eesti, Poola, Tšehhoslovakkia jt pikaajaline elujõulisus ei olnud Euroopa demokraatlikes võimukoridorides sugugi nii endastmõistetav kui tänapäeval. Rääkimata Natsi-Saksamaast ja enamlikust Venemaast (N. Liidust). Meenutagem vaid N. Liidu korraldatud enamlaste mässu Eestis 1. detsembril 1924. aastal. Pärast mässu mahasurumist palus Eesti Londoni suursaadik saata brittide sõjalaevastik Soome lahte, et „tõsta seltskonna meeleolu Eestis“ ehk julgustada avalikkust, kui tänapäevast kõnepruuki kasutada. Britid laevastikku ei saatnud. Ilmselt ei peetud meid piisavalt oluliseks riigiks.
Putinil on Hitleri käekiri
Euroopa on oma ajaloolised vitsad saanud ja „Müncheni vaim“ on suuresti surnud. Paraku õilmitseb see Venemaal edasi.
Jutlustamine vene maailmast (russki mir) pole midagi muud kui saksa natside eluruumi (lebensraum) suurvene tuletis. Vene maailmaks pole tegelikult Ameerika ega Argentina venelased. Venemaa tuumikalale lisaks kuulub vene maailma nn lähivälismaa ehk endine N. Liit. Seda peab Venemaa oma mõjusfääriks ja nõuab ühepoolse sekkumise õigust. Eitatakse sealsete rahvaste vaba valiku võimalust ning püütakse endiselt asju lahendada suurriikide salasobingutega. Pidev tülinorimine piiririikidega venelaste õiguste kaitsmise ettekäändel on samalaadne natside süüdistustega Poola ja Tšehhoslovakkia saksa vähemuse riiklikust ahistamisest. Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Dnestri-äärse Vabariigi eraldamine Gruusiast ja Moldovast on kahtlaselt sarnane Tšehhoslovakkia piirialade hõivamisega 1938. aastal Saksamaa poolt. Krimmi anastamine on nagu kaks tilka vett Balti riikide okupeerimisega 1940. aastal. Isegi praeguste Krimmi võimude kasvav tagakiusamine Moskva poolt meenutab hämmastavalt meie „juunikommunistide“ vaikset kõrvaletõrjumist ja asendamist ustavamate Venemaa eestlastega (Krimmis venelastega). Ilmselt hakkavad Ukraina ajal valituks saanud Krimmi praegused võimumehed varsti kohvikutes kibestunult kurtma ja rääkima meie „juunikommunistide“ hilisemat juttu: Moskvast lubati meile algul võimu nagu Mongoolias, aga tegelikult koheldi nagu Tambovi või Vologda oblastit.
Praegune separatistlike relvarühmade „puhastus“ Donbassis on hämmastavalt sarnane Valgevene partisaniliikumise ülevõtmisega Teise maailmasõja ajal. Seal mindi 1941. aastal sakslaste tulekul esialgu metsa varju eelkõige oma rahva säästmiseks. Oldi võrdlemisi alalhoidlikud ja poliitiliselt mitmepalgelised. Seal oli nõukogude põrandaaluseid, varjunud juute, rahvuslasi jt. Sakslaste (sageli slovakkide) ründamisest algul hoiduti. Varsti tulid Moskvast tšekistid ja hakkasid metsas võimu üle võtma. Isepäised kohalikud sissipealikud saadeti tagalasse või lasti maha. Partisane sunniti aga innukalt sakslasi ründama. Tulemuseks olid mahapõletatud külad ja arutud tsiviilohvrid. Kõik see kordub nüüd Donbassis separatistide aladel. Tuntumad algatajad, nagu Girkin ja Bessler,saadetakse Venemaale. Väiksemad tegelased lastakse nurga taga maha. Venemaalt tulevad asemele kuulekamad.
Meenutades Poola jagamist Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga, on venelased asunud salaja kulutama Berliini võimukoridoride uksi. Oma unelmates tahaks Putini-Venemaa kiskuda Saksamaad (ka Poolat, Rumeeniat ja Ungarit) salaja Ukrainat jagama. Tunnistama Krimmi anastamist ning vastu pakkuda Kaliningradi oblastit, Lääne-Ukrainat jne… Vene välisminister Sergei Lavrov on nõus olema „Molotov“. Paraku ei leita Berliinist „Ribbentropi“. Merkel ja Steinmeier on kõigest sellest surmani tüdinud ja lõplikult välja vihastatud. Iga sedalaadi tehingu varigi on igale saksa poliitikule poliitilise surma kondiseks käeks.
Venemaa nagu Natsi-Saksamaa
Esimese maailmasõja järgses koloniaalajastu Euroopas vabakaubandust ei olnud ning seetõttu lämmatasid Versailles’ rahulepingu tingimused tooraine puudusega Saksamaa eesrindlikku tööstust. Algatuseks tuli Saksamaale appi Nõukogude Venemaa (N. Liit). 1933. aastal võimuletulnud natsid nägid lahendust „eluruumi“ vägivaldses laiendamises. Tulemuseks oli Teine maailmasõda ja Saksamaa häving. Tänapäeva Saksamaa tööstus on põhimõtteliselt teises olukorras. Tollivaba kaubandus Euroopa Liidus ja vabakaubanduse levik maailmas võimaldab osta kõike tegevuseks vajalikku maailmaturult. Saksamaa arenenud tööstus kasutab toorainet säästlikult ja selle maailmaturu hinnaga on kohanetud. Tänapäeva Saksamaa ei vaja „eluruumi“, vaid vabaturu laienemist.
Venemaal on olukord vastupidine. Tööstus on tehniliselt mahajäänud ning aegunud ja toorainet raiskava tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele. Eluspüsimiseks vajatakse „sisekolooniat“, kust oleks võimalik tooraine kätte saada röövelliku ehk maailmaturust oluliselt madalama, nn koduturu hinnaga. Samas oleks „koduturul“ müüdava lõpptoodangu hind monopoolselt kõrge. Mujale müües saab konkurentsis püsimiseks jällegi hinda alandada tänu „kodusele“ odavale toorainele. Tegemist on tavalise koloniaalmajandusega, kus tööstuslik keskus koorib majanduslikult toorainerikast ääremaad. Nõnda toimis koloniaalmajandus N. Liidu ajal ja toimib ka tänapäeva puna-Hiinas. Veel 20 aastat tagasi püüdsid venelased osta Türkmenistanilt gaasi hinnaga 15 dollarit 1000 kuupmeetri eest, kuna ainuke gaasitoru läks Venemaale. See kaubaks ei läinud. Praegu on hind 10–15 korda kõrgem, sest torujuhtmed suunduvad ka Hiinasse ja Iraani.
N. Liidu lagunemisega on purunenud müüt Venemaast kui ülirikkalike loodusvaradega riigist. Sellega jäi väljapoole Venemaad 99% mangaanivarudest (Ukraina, Gruusia), 90% kroomist (Kasahstan) ja titaanist (Ukraina), 70% uraanist (Kasahstan, Ukraina), 60% rauast (Ukraina) ja vasest (Kasahstan, Lõuna-Kaukaasia), üle 50% mustmullast (Ukraina, Kasahstan, Moldova) jne… Venemaa gaasi- ja naftavarud on küll arvestuslikult suured, kuid parema geoloogilise lasumusega (tulusamad) maardlad jäid Türkmenistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani. Venemaa tööstusel ja nende oligarhidest omanikel on selles olukorras kaks võimalust. Kas lõplikult pankrotistuda või nõuda endise „eluruumi“ taastamist. Selle saavutamiseks on välja mõeldud igasuguseid vähem või rohkem suletud majandusühendusi – SRÜ vabakaubandus, Tolliliit, Euraasia Majandusliit jne ja toime pandud mitmeid sõjalisi kallaletunge (Gruusia, Ukraina, Moldova). Kaotatud loodusvarade paiknemine näitab Venemaa agressiooni põhisuundi: Lõuna-Kaukaasia, Ukraina, Kasahstan ja Moldova.
Paraku kipub „koduturg“ käest libisema. Maailmamajandus teeb üha rohkem otse kaupa tooraine tarnijatega. Näiteks vähendab Boeing praegu oma Moskva-bürood ja suurendab seda Kiievis. Liigutakse titaanivarudele lähemale.
Joogivee lõpp
Venemaa tööstusele on eriti talumatu Ukraina vabakaubandus Euroopa Liiduga. Täpsemalt, igasugune vabakaubandus kellegi teisega peale Venemaa. Ukraina on loodusvaradelt võrdlemisi rikas maa. Suureks eeliseks on tihe asustus ja lähedus Euroopa jõukatele turgudele. Võistelda võrdsetes turutingimustes Ukraina toodangu ja loodusvarade pärast maailmaturul käib Venemaale üle jõu. Pealegi sai Krimm Ukrainast kuni anastamiseni valdava osa vajalikust mageveest, elektrist ja toidust.
Praegu on Krimmi olukord meeleheitlik. Sevastopolis ja Simferopolis on mage vesi juba lõpukorral. Põhjaveevarud poolsaarel peaaegu puuduvad. Veepuudust ei aita leevendada humanitaarkonvoid, eelarvetugi või sõjaline abi. Vett kas on või seda ei ole. Ilmselt peab Venemaa algava aasta algul Ukrainat sõjaliselt ründama, et saada Põhja-Krimmi magevee kanal. Teine võimalus on Venemaal alla anda nagu Krimmi või Vene-Jaapani sõjas. Mõistagi ei tähenda see vaatepilti, kus Putin tuleb Kremlist välja ülestõstetud kätega. Jätkub lihtsalt Slobodan Miloševići „vene seriaal“. Algul loovutatakse oma aatekaaslased Ida-Ukrainas (nagu Radovan Karadžić ja Ratko Mladić Bosnias), seejärel jäetakse abita mõni sõjalise ründe alla sattunud liitlaspiirkond, näiteks Dnestri-äärne Vabariik (Horvaatias Kraijna Vabariik) ja viimases majanduslikus kitsikuses antakse rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel ära majanduslikult täielikult rüüstatud Krimm (nagu Ida-Slavoonia tagastati Horvaatiale).
Tööstus on Venemaal tehniliselt mahajäänud ning aegunud ja toorainet raiskava tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele. Elusp
