On kinnisvaraarendajaid ja majaomanikke, kes kuuldes sõna “muinsuskaitse”, võpatavad närviliselt. Neile seostub muinsuskaitse tüütu asjaajamise, meeletu bürokraatia, soovitud ettevõtmiste ärakeelamisega, ehitustööde venimise ja kallinemisega. Teisest küljest vaadatuna näib ehitusmälestiseks tunnistatud ehitise omanik vahel asjaõigusseadust feti?eeriva maharad?ana, kes arvab, et “kui on oma asi – siis teen, mis pähe tuleb”. Peaasi, et saaks kasuliku pinna ruutmeetrid võimalikult kiiresti panna raha teenima. Veel parem, kui neid ruutmeetreid juurde-, peale- ja allaehitamisega suurendada. Ja veel parem, kui saaks kallil krundil asuva “vana lobudiku” sootuks maha lammutada ning midagi märksa suuremat asemele ehitada. Esteetikal, ajalool ega keskkonda sobivusel ei tarvitse harimatute tellijate silmis olla mingit väärtust.
Muidugi, on ka neid, kes põlise valduse omanikuks saades käituvad selle suhtes aupaklikult, ei pea end ilmatargaks ning järgivad muinsuskaitse nõudeid või soovitusi. Või saavad asjast aru, kui neile selgeks tehakse viimastel aastatel kinnisvaraagentuuridegi teadvusse jõudnud põhimõte, et autentse ajaloolise hõnguga korter ehk maja maksab rohkem kui steriilne karbistki.
Muinsuskaitse ise tahaks ligimestele olla pigem sõber ja hea nõuandja kui kuri hunt. Ent Eesti oludes on muinsuskaitse üle koormatud ülesannetega, mida mõneski teises riigis lahendavad linnaplaneerijad. Kui keegi soovib vana hoonet lammutada, teine ehitada kolmekorruselise maja asemele kuuekorruseline, kolmas põleb auahnusest rajada kuskile pilvelõhkuja või megamarket, siis pole see muinsuskaitse mure. Linnaplaneerijad otsustavad linnaosade, kvartalite ja tänavaseinte välisest sidususest ning funktsioonide mõistlikust jaotusest lähtuvalt. Nii on lood Soomes, kus muinsuskaitse ei tegele keelamisega, vaid kaasmaalaste harimise ja muinsuspropagandaga.
Ent millised on meie muinsuskaitse peamised karid, mis alailma paksu verd ja pahandust tekitavad?
Muinsuskaitselised eritingimused
Ümberehituse või isegi remondi puhul muinsuskaitse all olevas hoones peab klient tellima litsentseeritud firmalt või isikult eritingimused. Neis on sätestatud, mis peab uuendamisel-värskendamisel säilima originaalis (üldmaht, põhimüürid, fassaadide kujundus), mis tuleb taastada vana vormi kohaselt (uksed-aknad, trepirinnatised, krohvkarniisid), mis tuleb parendada (asendada katuse eterniit pleki või katusekividega), kas on vajalikud täiendavad väliuuringud tapeetide või krohvi all peituda võivate seinamaalingute, ukse- ja aknaavade, trepisuuete või müüritreppide leidmiseks.
Eritingimuste karmus või ulatuslikkus erineb mõistagi objektiti. Omavahel ei saa võrrelda aimamatute krohvialuste detailidega keskaegset kodanikumaja vähem saladusliku barokse mõisamajaga, millel on säilinud ehitusprojekt 1930. aastatest. Eritingimuste koostamine võib vanemate hoonete puhul kaasa tuua väliuuringud, mis algavad värvi- ja krohvisondaa?idest ja võivad viia kaevetöödeni keldrites ning hoone ümber. Seegi maksab.
Ent olgu odavalt või kallilt, saab omanik spetsialisti poolt koostatud eritingimustest teada diagnoosi, mida ta peab tegema, mida tohib teha ja mida mitte. Ent nagu Tallinna muinsuskaitses öeldi, arvavad paljud tellijad tänini, et kui neil on eritingimused juba käes, võib muinsuskaitsele öelda adjöö. Tuututki!
Restaureerimisprojekt on samuti nõutav
Unustatud on aeg, mil kes tahes majavaldaja, kes tahtis oma majas ühte akent suuremaks lasta teha või ukseks muuta, pidi esitama Tallinna Ehitusosakonnale avalduse, millele olid lisatud arhitekti koostatud projekt, teise inseneri või arhitekti teade ehitusliku järelevalve võtmisest endale selle töö tegemisel ja linnale tempelmarkides tasutud asjaajamise lõiv. Seepeale otsustas ehitusosakond, kas lubada või mitte. Selline kord seati sisse juba 1870. aastal ning see jõudis Eesti ajast koguni Nõukogude aega. Mõistagi pidid projektid olema ka suuremate muudatuste tegemisel, rääkimata uusehitistest linna piires või vanade hoonete asendamisest uutega.
Millal võib projekti tänapäeval tellimata jätta ning ise toimetada? Kas siis, kui tuleb vahetada 30 katusekivi ja parandada üks sarikaots? Või pannes katuseaugule uue eterniidi ehk hädapärase tõrvapapi? Kas fassaadi võib ise üle värvida lasta või tuleb tellida värvipass? Kas siseseinte ülevärvimiseks ja vannitoa ukseava tegemiseks on vajalik projekt? Need on küsimused, millega alailma tekib arusaamatusi. Paljud tellijad “unustavad” remondi korral projekti sootuks, kutsuvad töömehed ja lasevad neil oma parema äranägemise järgi toimetada.
Ulatuslikuma kapitaalremondi puhul on projekti koostamine koos kõigi selle etappidega (vesi, kanalisatsioon, elekter jne) tõeline kadalipp, mille puhul tuleb kaasata mitmeid firmasid. Kui ma õigesti mäletan, pidin isegi oma Haapsalu majakese litsentseeritud restaureerimisprojekti kinnitamiseks küsima allkirju 12 instantsist!
Ainult litsentseeritud firma?
Selleks, et tagada muinsusväärtuslike hoonete kohtlemisel kõrget kvaliteeti, lubab muinsuskaitseseadus mälestistel tegutseda ainult litsentseeritud ehitusfirmadel. See nõue on sageli liialdav komistuskivi. Mõnda üksikut müürseppa, krohvijat, puuseppa, maalrit on sootuks hõlpsam leida ja odavam rakendada kui firmureid. Igal firmal on ju oma asjaajamistasud ning selle bürokraatliku aparaadi ülalpidamiseks minevad kulud, mis lisanduvad tellija arvele, muudavad mõnikord firma töö kuni kolm korda kallimaks üksiktegijate omast. Praktiliselt igas linnakeses ja alevis leidub kuldsete kätega mehi, kes pea iga ehitustööga hakkama saavad, kuid neid ei tohi kutsuda, sest neil pole litsentsi. Seaduskuulekal tellijal pole seetõttu võimalust mõne väikelinnas paikneva maja või maal oleva mõisahäärberi töötlemiseks leida lähikonnast litsentseeritud meistreid ja töölisi. Otsi suurematest linnadest! Aga mis see maksma läheb, kui töötada komandeeritud tööjõuga? Ja pealegi: litsentseeritud firma võib heade ehitusmeeste liigse Soome-mineku korral värvata alltöövõtu korras lihtlabaseid labidamehi, kes külameestest halvemat tööd teevad. Litsents pole alati kvaliteedi tagatiseks.
Arhitektuuriline ja ehitustehniline järelevalve
Mälestise puhul ei kehti põhimõte “oma silm on kuningas”. Omanik peab palkama toimuvate tööde kontrollimiseks litsentseeritud järelevalve, ajaloolase ja inseneri (või arhitekti). Ehitustööde tellija ei tarvitse ju ise taibata, kui midagi vussi keeratakse või ülejala valmis soperdatakse. Järelevalvega on kindel, et asi sujub – kui järelevalve korrapäraselt kohal käib. Seda aga ei saa palja aitähi eest. Maksta tuleb. Ja märksa enamgi veel, kui on tegemist arheoloogilisel kaitsealal oleva objektiga, kus tuleb enne ehituse alustamist teha kaevetöid trasside rajamiseks või vundamentide säilivuse selgitamiseks.
Tööde valmimisel peab laiapõhjaline komisjon kõik tehtu tähelepanelikult üle kontrollima, enne kui antakse kasutusluba. Ent kuna elame alles varakapitalismi tingimustes, siis on mõnigi firma või isik eelnevalt vilistanud kogu bürokraatiale ega oma dokumente, mis peavad eelnema ehitusloa taotlusele. Haruldased pole ka juhtumid, mil on asutud tagantjärele legaliseerima “metsikult” valmisehitatud hooneid.
Aga restaureerimistoetused?
Meie põhiseadus nõuab küll kultuuripärandi säilitamist, kuid Riigi Muinsuskaitseameti käsutuses olevad vahendid on alates uue muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest 1995. aastal märgatavalt kahanenud. Siis eraldati igale maakonnale 1 miljon krooni. See summa jäi püsima, kuigi inflatsioon sõi seda aastate vältel mitu korda vähem tulusaks. Tänavu on seoses eurole üleminekuga seegi pisku poole väiksemaks kahandatud. Mõistagi ei saa tänavu suuremadki restaureerimistoetused olla mahukamad kui 20-30 000 eurot. Mõned erandid on CO2 kvootide müügitulu arvel (Kadrioru lossi uus katus, Pöide kirik). Preemiad parima restaureeritud hoone, fassaadi või ukse eest on sümboolsed. Hea, et need vähemalt olemas on!
Süü restaureerimistoetuste puudumise või mikroskoopilisuse eest pannakse aga rahva seas muinsuskaitse hoolimatuse arvele. Usun, et suhtumine muinsuskaitsesse võib üldsuse silmis omandada positiivse märgi alles siis, kui riik saab rikkamaks ja kultuursemaks ning hakkab jõulisemalt toetama meie ehituspärandi säilitamist. Ent millal see juhtub?
