Vaevalt et see nüüd Kowalsky miski eriti püha missioon on, aga kuna päevalehed ja vikatid-sirbid Uusbergi tegemistest mööda vaatavad, siis olgu lugu Uusbergi tükist teist numbrit järjest.
Sedapuhku on see Slawomir Mro?eki “Pidu” Võru Linnateatris. Või peaaegu-Mro?eki pidu.
Esmalt lavastuse kultuuripoliitilisest tähendusest. Kultuuripoliitilisest provintslaste peades. Nojah, see kõlab halvasti, aga pahasti Kowalsky ei mõtle. Niisiis – Võru Linnateatri repertuaaris on absurdiklassiku teos. Kõlab nagu teatrijuhi õudusunenägu, provintsis. Ugala seda teha ei julgeks, Vanemuine ehk samuti mitte. Enam. Aga võrukesed tulevad kohale, sest linna peal levib kuuldus – see on väga lahe. See on väga tore. Naerda saab.
Ja siin, oma seni ehk pretensioonituimas lavastuses on Uusberg tabanud kaks naela korraga. See on üks noist harvadest mitmel tasandil loetavatest lavastustest. Lihtne inimene – selles tähenduses, et mitte kõrgendatud teatrihuviga kodanik – saab teatrist selle, mis talle tarvis, sortsu mõnusat äraolemist. Aga saab kavalalt kaasa palju rohkem – saab teada, et selleks, et teatris oleks hea olla, ei pea plakat värviline olema, ei pea olema tootjaks Komöödiateater või Vana Baskini Teater või autoriks selle ilma erinevad reikuunid, vaid ka tumedates toonides lihtne kolme vardas kanaga plakat, millega ei kaasne suur reklaamikampaania, võib olla täitsa mehka. Ja läheb järgmine kord. Ja jälle järgmine kord. Nii kasvatatakse ja arendatakse täiskasvanud publikut väikelinnades.
Lavastuse ühest tahust tahaks veel kõnelda. Laias laastus koosneb lavastajatöö kahest osast – siis, kui materjal ja trupp valitud, kui hakkab tegemise töö. Kontseptuaalne raamistik ja näitejuhtimine. Esimest sai servapidi puudutet, sõnumist rääkida ei tahaks. Jäägu see avastada. Aga näitejuhitööst küll. VAT-is lavastatud “Loomaaialooga” näitas Uusberg end täpse näitejuhina. Ja siin tõestas. Absurd tahab eelkõige väga täpset, läbimõeldud, läbitunnetatud näitejuhitööd. Ainult nii saavad näitlejad vaimses tinglikkuses endal sabad maha asetada. Ja vaat et filigraanne näitejuhitöö siin ka on. Suunad ja hetked on täpsed.
Ja seetõttu on eriti täpne Meelis Põdersoo. Müts maha. See, mida Kübaramoor kordumiseks nimetas, on tegelt kõrge pilotaa?.