2003|. aastal kaotas Nigeri Vabariigi Rahvuskogu riigis ära orjanduse. Nüüd ei tohi enam orje pidada ega orjadega kaubelda. Sellega astus Niger suure sammu edasi, muutumaks igavaks põhjamaaks.
Kuidas vabastada orje?
Juba sõjaeelse Eesti seadusandluses oli selgelt öeldud, et neegrite ost ja müük on keelatud. Asi selgemast selge. Tänapäeva neegrite maailmas pole orjus enam lubatud. Jäänud on vaid pärisorjus valgete meeste maailmas. Pärisorjus oli kinnistatus maa (mõisa) külge. Pärisori võis mõisast lahkuda vaid mõisniku loal. Siirdunud teise mõisa, pidi uus omanik eelmisele mõisamehele maksma üleminekutasu. Tänapäeval on mõisad ümber kasvanud valgete meeste maailma spordiklubideks, olgu need jalgpallis, kriketis või jalgrattasõidus. Tubli võistleja vahetab klubi ainult klubiomanike kokkuleppel ja raha eest. Omavoliliselt ärakaranuid ei tohi ükski aus mõisamees tööle võtta.
Nigeris orje enam pole. Kuidas üleüldises vabaduses edasi elada? Vast see asi nii hull ei ole ka, sest ehk on mõni- (sada)tuhat orja ununenud vabastada. Nagu suletud vanglas. Palgast ilmajäänud vangivalvurid lähevad ära, kuid väravad unustatakse lukku. Lähiriigis Mauritaanias on orjus ammu keelatud, kuid veel 21. sajandi algul toimus avalik väitlus, kuidas vabastada miljonid orjad. Orje peetakse Sahara kõrbes ja selle veerel endiselt edasi ja lõppu pole näha. Kõikvõimalikele riigivõimudele on selle ala inimesed ja rahvad siiamaani sisuliselt kättesaamatud ning riigivõim ei toimi. Seda proovisid teha Euroopa koloniaalvõimud ja hilisemad haprad iseseisvunud riigid, kuid tulemused on kesised. Õigupoolest neid tulemusi ei vajatagi eriti.
Looduslik radioaktiivne foon
Vabadus Nigeris on pärast iseseisvuse väljakuulutamist olnud üsna kirev. Seal on olnud üheparteisüsteeme ja (väga)mitmepartei süsteeme. Võimu on võetud valimiste, aga ka sõjaväeliste riigipööretega. Sõjaväelised riigipöörded omakorda on jagunenud kaheks: kas eelmine valitseja tapetakse või jäetakse ellu. Harrastatud on ka kodusõda tuareegidega. Sõda lõppes justkui keskvalitsuse võiduga, kuid tegelikult läks vastupidi. Keskvalitsus maksis tuareegidele sõjakahjude eest, mida viisakalt nimetati majandusabiks. Samas anti neile üle ka osaliselt sõjavägi ise, kuhu kaasati juhtivatele kohtadele tuareegide hõimupealikke. Nigeri kogemus näitab, et alati pole sõjas vaja vastase väge purustada. Tuleb väe juhtimine üle võtta. Seda kasutas Nigerit valitsenud prantslaste ebajumal Napoleon Bonaparte Euroopas. Nüüd juurutavad Napoleoni kogemust Aafrikas tuareegid.
Kui valimisteks läheb, on Rahvuskogus palju parteisid. Praegu on neid vaid kaheksa.
Kõik see on võimalik tänu looduslikule radioaktiivsele kiirgusele. Niger on üks maailma suuremaid uraanitootjaid. Aastatoodang on peaaegu sama suur kui Venemaal. Mõistagi on tegelikeks tootmise korraldajateks prantslased. Ostjateks samuti eelkõige prantslased (ja ka jaapanlased). Ikkagi selleks, et Prantsusmaal oleks tuba soojust ja valgust täis. Üle poole Prantsusmaa elektrist toodavad tuumajaamad. Paraku on jälle vaja läbi saada tuareegidega, sest suuremad uraanimaardlad Arlitis ja Akoutas paiknevad sügaval tuareegide aladel. Tühjas kõrbes ei saa ükski mujalt tulnu märkamatult toimetada, kuid kõrbeinimesed võivad jääda ise üsna märkamatuks. Kui neile miski ikka ei meeldi, siis seda pole olematu riigivõimu juures kõrbes võimalik teha.
Täiesti vabad inimesed
Mõistagi toob uraan piisavalt sisse. Välismaine majandusabi on suurem kui riigi aastaeelarve. Ilm on soe ja riiki ei vaja keegi. Riiki on vaja seal, kus aasta ringi pole võimalik toitu toota ja inimesed võivad hätta jääda.
Nigeris aga rahvas rändab. Kui kõrb teeb liiga, võib savanni siirduda ja vastupidi. Kui keskvõim teeb liiga, võib tuareegide juurde orjaks minna ja vastupidi. Kui ei taha enam tuareegi ori olla, põgene keskvalitsuse kaitse alla. Niisugusest vabadusest ei saa arenenud demokraatias keegi unistada. Tuareegide juures ei ole ka liikluseeskirju, “kõik puhuvad” nuhtlust, kiirusemõõtjaid ja valgusfoore. Loomad on inimeste ja autodega võrdsed või isegi võrdsemad. Looma äraajamise eest võib kõrbes rohkem nüpeldada saada kui inimese pihtapanemise eest.
Pealegi pole riigis selge, kus tähtsaid otsuseid langetatakse. Kas Niameys, kus paikneb valitsus ja voolab emajõgi Niger? Või hoopiski Agadezis, tuareegide pealinnas, mis on kaitstud ümbritseva kõrbega? Tuareegide vastu niikuinii ei saa. Praegu on Agadez muutunud Muammar Gadafi poolehoidjate kogunemispaigaks. Kui kuld kaasas, siis hakkab kohe toimima tuareegide iidne tava põgenikke välja anda. Ega nad peagi seda tegemata jätma, sest pole ühinenud selles ühegi siseriikliku ega rahvusvahelise kohustusega. Seega on tegu õigusliku paradiisiga, kus hundid on alati söönud ja lambad terved. Tõsi, kulla katalüütilisel mõjul.
Nigeris ei vajata euro stabiilsuspakti. Nad on sellest vabad. Sealt vaadates on tegu valgete meeste veidra kirega, mis meenutab pigem Monopoli mängu või loteriid, kus võitja on ette teada. Selleks on alati panga pidaja. Eelarve on vankumatult tasakaalus, et rahvusvahelised abiandmisbürokraadid oleksid rahul. Seejärel võib puuduoleva osa abi korras neilt küsida, niipalju kui süda lustib.
Vaba Niger on riik, kus valitsus ei sega tavakodanikku ja vastupidi. Tavainimene võib elada nagu muiste. Seepärast ei sega ta ka valitsejaid. Kui mingi riigipööramine tuleb, siis on see enamasti ülikute ja nende sõjasulaste omavaheline asi.
* * *
Uraanimõisa idüll
NEEGRID HIILGAVAD PIMEDAS: Hardo Aasmäe usub, et radioaktiivne mõis on igati paslik olelusvorm.
Muidugi võib küsida, kas ühe suure uraanikaevanduse pärast tasub riiki pidada? Eks nigerit ju vaid uraanikaevanduste pärast peetaksegi… Kõvakattega nn “uraaniteid” on riigis umbes samapalju kui muid ehk kõrvalteid.
Nigeri näol on tegemist alaga, mida võib nimetada uraanimõisaks.
Meil siin Euroopas on ju Prantsusmaal veinimõisad. Miks ei võiks Prantsusmaal olla hispaanlaste, sakslaste ja jaapanlastega kahasse üks Aafrika uraanimõis? Selle mõisa väljadelt on ju nüüdsel ajal tulemas ka kõrvaltoodangut nagu naftat ja gaasi. Igas mõisas peab peamise majandusharu kõrval olema ka midagi, mis raskel ajal toidab. Niger riigi pidamisel on siiski üks mõte. Nigeri Vabariik on ÜRO liige. Mis saaks aga ÜRO-st, kui sealt kaoks kõik mõttetud riigid? Mitte midagi.
Pealegi näitab riigi nimi, et sõna nigger polegi nii solvav nimi, kui mõni arvab.
* * *
Hardo Aasmäe lugudesarjast “Mõttetute riikide aabits” on varem ilmunud (vt www.kes-kus.ee):
*Maailma esitübeteika kukkus peast. 21. detsembril lõpetas võidujooksu eluga Turkmeenia president Saparmurat Nijazov – Turkmenba?i. Mees, kellele kuulus kolmandik maailma (naeru)gaasist, oli tegelikult tõsine inimene. (1/2007|)
*Kindralleitnant Kiir ja Brigaadikindral Leek. Iga maailmahuvilise unistus on sattuda Sudaani, poliitiliste imede riiki. (10/2007|)
*Somaalimaa, unustatud iseseisvus. Tutvustame maad, kus on jalge alla võetud iseäralik iseseisvustee. (7/2008|)
*Piraatide õdus elu. Selgitame viimasel ajal moodi läinud majandusharu, merenduspiraatluse, tagamaid. Piraatidel on tuju hea, väidab pressiesindaja. (10/2008|)
*Kes on Barack Hussein Obama? Obama erakordsed tulemused valimisraha kogumisel. Vaevalt on mulatist Husseinil sedavõrd mõjukaid sõpru Ameerika ärieliidis. Kes on need rahastajad tegelikult? (12/2008|)
*Äraspidine Afganistan. Kellele ja miks on vaja kummalist moodustist nimega Afganistan? Üldse pole vaja! (7-8/2009|)
*Mida teha Pakistaniga? Afganistanile järgneb Pakistan. Sest seal pakistab! (9/2009|)
*Lumumba, T?ombe ja Mobutu puhvet.
Vana rahvatarkus ütleb: “Kui mõni asi läheb untsu, siis tõenäoliselt juba algusest peale.” Midagi taolist on arvatavasti juhtunud ka Kongo Demokraatliku Vabariigiga. (1/2010|)
*Somaalia tähe 5 nurka ja 6 röövlipiirkonda. Seekordne klient operatsioonilaual on Somaalia, kus sirguvad igatsetud peigmehed – noored mereröövlid. (2/2010|)
*Nigeeria, milleks? Täna külastame Aafrika suurima rahvaarvuga ja täiesti korralagedat riiki. Hardo süüdistab sealseid neegreid orjakaubanduses levitamises. (6/2010|)
*T?aad, milleks? Täna külastame T?aadi, riiki, mis paistab silma erakordse korruptsiooni poolest. (7-8/2010|)
*Burkina Faso – milleks? Täna külastame Burkina-Fasot, riiki, mis on maailma riikide elatustaseme edetabelis viimasel kohal. (9/2010|)
*Liibüa – milleks? Liibüa on Gaddafi isiklik beduiinitelk, tõsi, ilma tualetita. (3/2011|)
*Jeemen, milleks? Jeemenis elavad inimesed tahavad väga sõdida ning kunagi tahtsid isegi ENSV vennasvabariigiks hakata. (4/2011|)
*Kuuba, milleks? Vaene Kuuba on täiesti vastuarmastuseta maa. Maailma suhkrutoosis on tegelikult kärbsesitt. (5/2011|)
*India, milleks? Indias peavad kogu mõttetuse pintslisse pistma kohalikud naisjuhid. Meestele ei anta isegi laenu. (7/2011|)
*Suurbritannia, milleks? Suurbritannia algusest ja lõpust ei saa keegi kurat sotti. (9/2011|)