Müüjad on alati olnud üks omapärane kontingent, ajaleht “Postimehe” sõnade järgi keeldub mõni neist omavoliliselt teismelistele kondoome müümast. Sulaselge idiotism, ajab ikka tigedaks küll. Kuidas nii saab?
HARIDUSTÖÖTAJATE LOBITÖÖ
Tuhat alaealist aastas otsustavad sünnitamise kasuks, ent 1400 alaealist teevad aborti. Võrreldes Eesti rahvaarvuga on need hiiglaslikud numbrid, nagu ka HIV viirusekandjate teadaolev arv (eks tegelikkuses ole neid kindlasti palju rohkem).
Milles on siis asi, kas noored on idioodid või pole neid piisavalt teavitatud? Kaldun selle poole, et enamasti on tegemist harivate jõudude poolse negatiivse lobitööga, kelle üldine loosung kõlab (ikka veel): kasvad suureks, küll siis ise näed. Need kes käivad koolides selleteemalisi loenguid pidamas, teevad traagilise näo pähe ning räägivad turvaseksist ja Aidsist, ent ma olen päris kindel – enamikel neist pole õrna aimugi, millega assotsieeruvad need sõnad noortel. See paistab juba sellest, missugusel tasandil üritatakse tegeleda teemakohase teavitamise mängimisega. Mingi statistika, nõustamiskabineti numbrid jne.
Selleks, et üks segane puberteet asjadest hoolima hakkaks, tuleb teda ?okeerida millegi täiesti ootamatuga. Jahmatavapanevaks aspektiks ei ole kindlasti see, kui temast kümme-viisteist aastat vanem inimene hakkab talle seksuaaleluga seotud tagamaid seletama ja osadeks lahkama või siis keeldub sedagi korralikult tegemast. Mõlemal juhul on nii, et kas teismeline ei kuula või pole talle siis räägitud, nii et lolliks jääb ta igal juhul. Võtab ikka põlvist nõrgaks, kui kuskil noorteleheküljel küsib mingi 14/15 aastane, et kas sibulasöömine hoiab raseduse eest või, et kui saunas õlut juua, siis juhtub iseeneslik abort.
Ja kõige tipuks loen ma, et vaesekestele ei müüda kondoome. Kurat, sellise sigaduse eest tuleks kindlaks määrata paragrahv kuritahtliku teise inimese nakatamise eest (näiteks) ja väänata muu krimiga võrdselt.
KIRJANDUSE IDEOLOOGILINE KO?MAAR
Ja siis muidugi ideoloogia.
Näide paljukannatanud õppekirjandusest. Perekonnaõpetuse õpik 11 klass. (Eksole: õppematerjalide üles anne ei tohiks olla kätte näidata ühte, kindlat ja “ainuõiget” suunda, vaid pakkuda mitmeid alternatiive.)
See õpik pakub aga ainult ühekülgset infrormatsiooni. Stiilis “Saate suureks, abiellute, saate (umbes kaks last) ja happily ever before. THE END.
Pimedat sõpra juhust, kes kogu su elu pea peale keerab, ei ole olemas. Suhete katkemine, haigused, abort, homoseksualism, vägistamine ja muud seesugused juhtumid “on välistatud nendel, kes kunagi perekonnaõpetuse õpikut on lugenud”. Informaatilisest ja tõeliselt vajalikust teabest pole haisugi, igasugust muud mõtetut jura on aga liigagi palju.
Õpiku pseudopsühholoogist autor kujutab ette, et 16/17 aastased teavad probleemide vältimisest kõike ning neile on vaja ainult meelde tuletada, kuidas kiiresti abielusadamasse randuda. Sinna kuhu jõudma peab, teab õpik hästi, ent mingisugused vahepealsed etapid, õnnetused, komplikatsioonid jne, nendest mitte sõnagi.
Praeguses ühiskonnas on perekonna mõiste niivõrd mandunud, et sellest “vana traditsioonilise õpetuse” jagamine mõjub samalaadselt kui marksistlik-leninlike filosoofiatundide taas õppekavasse võtmine. Perekond ei ole enam eraldi kõrgemalseisev väärtus ja püha institutsioon ja ma olen päris kindel, et perekonnast 11 klassi perekonnaõpetuse õpiku tasemel rääkimine ei kinnista õpilasel mingeid püsiväärtusi, pigem jätab ta ellujäämispagasisse keskmise suurusega augu. Ma ei proovi õhutada massilist perekonnaõpetuse õpikute põletamist, vaid mõnede oluliste tänapäevaste täienduste lisamist.
ELUTERVETE MÕTETE MAHATAMPIMINE
Noortele antava seksuaalkasvatuse pehkinud alustalad paistsid silma juba siis, kui toimus poleemika kondoomiautomaatide üle koolis. Täiesti elutervele mõttele niipalju vasturääkijaid. Ja põhjenduseks toodi, et selle toimel hakkavad õpilased seksist mõtlema. Muidugi. Õpilane on nagu masin, kes mõtleb ainult siis seksile, kui tal kondoom käes on, ent kui tal on õpik või pliiats käes, mõtleb ta alati koolile. Ja sellised absurdsused toimuvad praegu, kus igas Tallinna koolis on vähemalt üks HIV positiivne (eelmise aasta seisuga).
Sellest arvust johtudes peaks igale noorele inimesele turvaseksist ja muudest selleteemalistest asjadest söögi alla ja peale rääkima. Iga päev ja kogu aeg, kuni lõpuks tunnetatakse asjade tõsidust kõhuõõnest varbaotsteni. Koolikell peaks alustama igat vahetundi lauluga “Miks välja suri türannosaurus Rex, sest sellel ajal puudus turvaseks”, kondoomid olgu kinnitatud õpikute taha nagu meened, ning viirusekandjate ametlik arv peaks igal koolijütsil olema peas nagu kodune aadress.
Rääkimata sellest, et need kes tegelevad õpikute koostamisega, lähtuksid alati informatiivsuse ja mitmekülgsuse printsiibist. Ehk siis muutuvad asjad, nagu kondoomide ostmine, müümine, iseenda kaitsmine ja keerukate olukordade vältimisoskus, elementaarseks. Sest selliseid ennast puudutavaid üldinimlikke asju tuleb teada.
Eriti veel meie individualistlikus maailmas.
