Kirjanikud ja produtsendid, re?issöörid ja kunstnikud püüavad tänases Venes närviliselt aimata, millel on lugejate ja vaatajate hulgas edu kriisi ajal. Üldse pole tarvis närvitseda, sest majanduskriis püüab üksnes kinni püüda esteetilist kriisi, mis näeb välja hoopis traagilisem ja lootusetum kui kõik majanduslikud depressioonid ühtekokku.
Isa ja poja filmid
Kunstiajaloost on hästi teada, et millegi täiesti uue vastuvõtt nõuab suurt sisemist vabadust. Ehtsad väärtused silma ei torka, jäljendid aga säravad alati eredalt ning nende vastuvõtmine ei nõua väiksematki pingutust.
Vaatajad, kes igavlesid või lahkusid saalist German-vanema filme vaadates, jälgivad austava tähelepanuga, millega kuulatakse ülemust, isa võtete igavat ümberjutustust German-noorema “Pabersõduris”. “Pabersõdur” sai kõik prestii?ikamad auhinnad Veneetsia festivalil, kuid film ise neid seiku nagunii ei ehtinud.
Aleksei German noorema filmis on palju pretensioone: siin on ebaselge heli ja ähmane kaader ning kangelaste lõputult haiglane olek, nad suitsetavad ja köhivad ning haaravad taas odava paberossi ja jälle köhivad, sest neil on alati külm ja üksildane ning pole kahju isiklikust elust, ühesõnaga, kõik on nagu German-vanema “Minu sõbras Ivan Lap?inis”.
Ainult “Pabersõduris” toimub tegevus Baikonuris, kus valmistutakse esimese kosmonaudi väljasaatmiseks 1961. aastal, kuid miskipärast kannatavad kõik roidumust südameseiskumise ja varase surmani. German-vanema kangelasi, kes elasid kolmekümnendate lõpul, pidi just-just maha lastama, aga German-noorema kangelasi vastupidi pidi autasustatama, kuid noor re?issöör justnagu ei mõtle sellele seigale.
Kunsti simuleering
“Pabersõduris” kaitseb edukas arst (Merab Ninidze) kandidaadikraadi, mis on võrdsustatud doktori omaga, tema naine, samuti arst (T?ulpan Hamatova), õnnitleb teda sel puhul, tema aga teatab järsku naisele, et soovib elada eraldi. Tal on armuke (Anastassia ?eveljova), keda ta, muuseas, näib, et ka ei armasta. Ta ei armasta tegelikult kedagi, sest on kogu aeg nukrusest rammestunud.
Ühes intervjuus teatas German-noorem, et tema kangelasel on nii paha sellest, et tema kõrval pole ta vanemaid, nad on surnud. Siin on ehk sobiv meenutada, et surevus on meil, eriti aga Venemaal kiire ja üldine ning vanemad surevad enamasti lastest varem; iseenesest ei saa see seik olla tragöödia põhjuseks: statistika ei vapusta, vapustab eraldi juhtum, mis on viidud kunstilise usutavuse järku. Seda aga pole.
Ühesõnaga, mulle näib, et üleskiidetud “Pabersõdur” on kunsti simuleering. Hea simuleering näib alati tõepärasemana kui ehtne tunne, sest simuleerija on külmem, arvestavam ja ükskõiksem ning mis peamine – ta teab täpselt, millega mõjutada väikekodanlast, kes armastab mõista “keerulist” ja meelsasti lisab rasket pronksi kaalutule paberfiguurile.
“Jüripäev” kui ROSTA aken
Kuulsa teatraalse re?issööri Kirill Serebrjannikovi (ta debüteeris kinos filmiga “Kujutades ohvrit”) uus film “Jüripäev”, mida kriitika on ülistanud ja mis hulga auhindadega on pärjatud, meenutab hoolikalt ja järelemõtlikult koostatud tsitaadikogu.
Allegooriline sü?ee ooperi primadonnast (Ksenija Rapoport), kes sõidab oma lapsepõlvelinna, et seal unustada upsakus ja alandlikult laulda kirikukooris, vastab riiklikule tellimusele. Midagi niisugust kirjutas juba Vladimir Majakovski.
Ning nõnda siis sattus diiva koos pojaga mahajäetud, jubedasse linnakesse: kõik eided on värvitud luitunud pruuni värvi, joomisest ja kohutavast elust paistes, poolearulised, kõik mehed omakorda on pesemata ja raseerimata, suitsetavad mahorkat ja sülitavad, peksavad eitesid; keskne tegevuspaik on vangla haigla kurjategijate-tiisikeride jaoks – näljaste, kõhnade, räpaste, läbisegi pikali surevate. Just siia, haiglasse kõige õnnetumate juurde, seab end sisse Ksenija Rapoporti kangelanna, kaotanud poja, kes on igaveseks lahustunud vene sisemaa pakaseõhus.
Kõik need ko?maarid on veenev segu Aleksei German vanema filmist “Hrustaljov, mu auto!” ja Luis Bunueli “Viridianast”. Bunueli allegoorias käib kangelanna tagasiteed – armastusest ja halastusest enesearmastuse ja künismini. Ta toob oma majja kerjuseid, et pesta, toita ja päästa neid, nemad aga korraldavad tema majas joomaorgia ja püüavad kangelannat vägistada.
Selgusega ja õnnega selles filmis hirmutatakse, nagu hirmsas muinasjutus. Justkui see, nagu miinimum, oleks Kobo Abe “Luitenaises”. Aga mingeid liivasid, mingit paratamatust pole.
On katse kirjutada Jumalaga alla täiesti tähtsusetu leping kavatsuste kohta. Kuidas seal suhtutakse Taevasesse kantseleisse, vaadake Serebrjannikovi ja co järgmistest filmidest.