OKTOOBRIS TALLINNAS: 1969. aastat võib lugeda Vene kultusbändi Mašina Vremeni ehk Ajamasina alguseks. „27. mai,“ mäletab Andrei Makarevitš täpselt. Tänaseks on grupp arvatud Vene kümne mõjukama bändi sekka, nende laul „Povorot“ („Pööre“) hääletati neljandale kohale Vene rokkmuusika loos. Eestiga on bändil tugevad sidemed, 20. oktoobril esinevad nad Tondiraba Jäähallis.
Alguses kulges Mašina Vremeni tee nagu paljudel gruppidel Eestiski: lauldi ingliskeelset repertuaari, muidugi The Beatles ja The Rolling Stones, aga ka muud, mis parasjagu kusagil ringles ning mille võis mingitmoodi ära õppida. Esimene salvestis pärinebki 1969. aastast ja seal leidus 19 lääne kaverit. Sel aastal sai bändi nimeks algse The Kids asemel Time Machines. Kohe algusest aga hakati lääne rokile sisse pikkima ka Andrei Makarevitši kirjutatud originaal (mitte tõlke)tekste. Järgnesid juba mõned originaalmuusikaga lood ning nõukogude põrandaalused hipid võtsid asja hästi vastu: 1970ndate alguse vene underground’is oli Mašina Vremeni juba teada nimi. 1971. aastal aga sündis tandem Andrei Makarevitš ja Aleksandr Kutikov, mis toimib tänaseni.
Time Machinesi nimi viidi kirillitsasse 1973. aastal. Muuseas, samal ajal tehti toonase vokaalpoptrioga Linnika ka esimene salvestus üleliidulise plaadifirma Melodia tarbeks, kus Mašina Vremenit tutvustati kui instrumentaalansamblit. Makarevitš meenutab: „Isegi see suvaline asi aitas meil ellu jääda ning iga tšinovnikust idioot oli siiski sunnitud tunnistama ansambli teatud legitiimsust.“
- aastal laulis Mašina Vremenis solistina Aleksei Romanov, kes tegi veidi hiljem oma bändi Voskressenije. Bänd kutsuti osalema ka Georgi Danelia legefilmis „Afonja“, mille võtted 1974. aastal käisid – tantsusaali isetegevuslikku kollektiivi mängima. Makarevitš meenutab, et see tähendas esimest honorari – 500 rubla – umbes 4–5 kuupalga suurust summat, mille eest osteti viivitamatult makk Grundig, mis asendas bändile mõninga aja jooksul puuduvat stuudiot ja millega oma kraam üles võeti.
Ent 1975. aastal kutsuti bänd Eleonora Beljajeva saatesse „Muzõkalnõi kiosk“, kus juba toonases profistuudios salvestati seitse laulu. Ning 1976. aastal sattus grupp Nikolai Meinerti kutsel Tallinnasse, tehnikaülikooli aulasse poolpõrandaalusele festivalile „Tallinna nooruse laulud – 76“. (Muuseas, Mašina Vremeni kuulus sel ajal nõukogude piima- ja lihatööstuse kultuurisektsiooni alla, mistõttu üldse saigi toonaste seaduste järgi „ametlikult“ esineda).
Äge on see, et just Tallinnas, Mustamäelt Balti jaama sõitvas trollibussis kohtus Makarevitšiga esmakordselt Akvariumi solist Boriss Grebenštšikov, kes tiris Ajamasina ka Piiterisse, täiesti põrandaalustele kontsertidele.
Vahvad on ka Mašina Vremeni 1978. aasta esinemised Petseri ehitusroodus: see oli hetk, mil bändi klahvpillimängijaks pakkus end Ovanes Melik-Pešajev, kelle mänguoskustest ei taha keegi suurt midagi rääkida, ent kes samal ajal – funktsioneerides bändi direktori-administraatorina – suutis tekitada olukorra, mil bändiliikmed teenisid kontsertidega üle 1000 rubla kuus, ajal, mil riiklik palk jäi kusagil 150 rubla juurde.
Samal aastal satuti ka tõelise nõukogude staariga samadele gig’idele: see oli Gunnar Grapsi Magnetic Band ning Makarevitš mäletab siinkohal vinget festivali Tšernogolovkis, kohas, kus nõukogude teadlased mõtlesid välja nõukogude Coca-Cola, limonaadi Baikal, ja kus seda originaalis tänaseni toodetakse (müügil ka Eesti kettides).
Edasine on ajalugu. 1980ndatel ja edaspidi lendas Mašina Vremeni nagu Hruštšovi sputnik ümber maakera. Ent esimesed festarid Eestis on jäänud grupile südamelähedasteks.
- lugu
Ajamasina tekstid ja firmajook
TEHNIKAÜLIKOOL! Ari Dubin, ansambli Teravik mänedžer, Sakala klubi juhataja, meenutab Mašina Vremeni tulekut Eestisse aastal 1976.
- aastate alguses ei teadnud enamik Eesti NSV muusikahuvilisi suurt midagi Vene ansamblitest, „olemas“ olid vaid need, kes said võimaluse esineda Kesktelevisioonis või Leningradi TV-s.
Need olid n-ö kontrollitud ansamblid; tekstide ja muusika kontroll oli tugev, kõik ülejäänud tegutsesid kas kinniste kultuurimajade, asutuste või ülikoolide juures, avalikud esinemised olid olematud, ainult omas süsteemis. Kuuldused ansamblitest liikusid suust suhu ja kassettide näol, mis olid tavaliselt kehva kvaliteediga.
- aasta algul astus Tallinna klubi Sakala uksest sisse Nikolai Meinert, kes otsis üles klubi juhi (siinkirjutaja) ja teatas, et õpib Moskvas ja tunneb pea kõiki Vene kuulsaid n-ö põrandaaluseid bände ning pakkus, et nad võiksid tulla Tallinna esinema. Järgmisel päeval pakkus klubi juhataja ELKNÜ Tallinna Linnakomiteele välja, et võiks korraldada väikese festivali meie omade, Moskva ning Leningradi bändidega. Kuna linnakomitee propagandaosakonna juhataja oli vene rahvusest, siis avaldasid ettenimetatud ansamblid tähtsatest linnadest muljet, ilmselt oli ta neist eelnevalt kuulnud. Vene ansamblitel olid tollal esinemisload ainult kohalikelt kinnistelt klubidelt, nii et festivali korraldamine oli ka meil võimalik ainult kinnises klubis, milleks lepiti kokku TPI klubiga, kus oli ka 1000-kohaline saal.
- aasta märtsis toimuski festival, kus Moskvast olid kohal Mašina Vremeni, Stas Namini ansambel, Kris Kelmi ja Visokosnoje Leto, Leningradist Akvarium ja Ornament, Tallinnast Teravik, Tartust Suuk (Aleksander Mülleri grupp). Kõik kontserdid toimusid täissaalidele, korraldus oli ladus ja vene bändimehed olid ülimalt rahul.
Üks seik siiski toimus. Kõik külalised olid majutatud TPI ühiselamusse, aga kui Stas Namin neid tube nägi, helistas ta kohe Moskvasse ja sealt korraldati tema ansamblile toad Viru hotelli, mis tol ajal oli mõeldud ikkagi peamiselt välismaalastele. Imestasime, et kuidas see võimalik oli ja siis keegi ütles, et Stas Namini vanaisa oli Anastass Mikojan, NLKP Poliitbüroo liige.
Nii publiku reaktsiooni järgi kui ka meie muusikutele avaldas tol korral kõige rohkem muljet Mašina Vremeni, kelle juht Andrei Makarevitš oli väga karismaatiline, erilise laulumaneeri ja suurepärase kitarrimänguoskusega muusik.
Kes tekstidest aru sai, ei imestanud, miks sellisele ansamblile ei antud avalikku esinemisluba: tekstide ühiskonnakriitika oli küll oskuslikult peidetud, aga ikkagi mõistetav. Kogu ansambel oli väga sõbralik ja ühtehoidev, väljaspool lava käis pidev naljategemine ja üksteise tögamine.
TPI ühiselamus pakkusid nad oma külalistele bändi firmajooki, mida nad oma ühistele talvistele kalapüükidele alati kaasa võtsid – ja siis oli lõbu laialt, kui külalise hing pärast pitsi kinni jäi. Jook koosnas teravast piprast, mida piirituse sees pikalt hoiti. Ühesõnaga, äge piiritusnaps, mis külma ilmaga oli väga tõhus.
Järgmine esinemine oli Mašina Vremenil Tallinnas 1977. aasta 1. ja 2. aprillil Kalevi Spordihallis ja see oli võimas etteaste: kolmel kontserdil täismaja, igal 4000 vaatajat, menu oli suur. Kohal oli ka Eesti Raadio, kes nädal hiljem üritusest saate tegi. Kui Andrei kuulis, et saates räägitakse ka Mašina Vremenist, siis otsustas ta tulla ise uuesti Tallinnasse, et oma kõrvaga seda saadet kuulata. Lendaski hommikuse lennukiga kohale ja õhtul tagasi. Meie imestasime, kui andunud ta oli oma ansamblile ja kui tähtis oli see, mida Eestis Mašina Vremenist arvati.
Võib päris veendunult öelda, et Mašina Vremeni oli kõige tuntum ja armastatum vene ansambel, kes meil kunagi esinenud on. Oma osa populaarsuses oli kindlasti neil 1976. ja 1977. aasta festivalidel, aga ka venekeelsel Raadio 4-l, kus vene ansambleid propageeris eelnimetatud Nikolai Meinert, kes Mašina Vremeni esimesena Tallinnasse kutsus.
Pöördelugu
Kultuuridiplomaat Meelis Kubits pajatab, kuidas kümmekond aastat tagasi, veel sündimata rahvadiplomaatia seemnena, tekkis mõte panna ühele lavale „povorot“ ja „krutoi povorot“ ehk teha Tallinnas Mašina Vremeni ja Anne Veski ühiskontsert.
Anne Veski oli loomulikult nõus, aga Mašina meeste ninad olid siis väga püsti. Sõber Dmitri Medvedev oli Venemaa president, Jedinaja Rossija nääripeod olid rasvased ja bändi tavapäraselt ülbe direktor elas täiesti kättesaamatus kõrguses. See on üldse mingi eraldi kategooria demonstratiivselt arrogantseid tüüpe, Vene bändide direktorid.
- aasta kevadel me siiski tegime tolleaegses Nokia Kontserdimajas Mašina Vremeni kontserdi ja kompromissina Anne Veskiga koos afteka.
Aasta lõpus hakkas Ukraina möllama ja Makarevitš sattus Moskvas ühele sõjavastasele miitingule, kus tema öeldud sõnad muutsid ta elu päris korralikult. Telekas ja nääripeod läksid kinni, bänd oli Ukraina küsimuses pooleks ja honorarid kukkusid kordades. Ning algas „travlja“, väga rets ühiskondlik ja personaalne surve, mis tegi tal elu üsna keeruliseks.
Aga peab ütlema, et Makarevitš on seda survet teenindanud päris hästi. Jäi ise püsti ja hoidis bändigi. 50 aastat juba. Muuseas, nende legelauluga „Povorot“ on ju see lugu, et bassist Kutikov kirjutas selle 1978. aasta paiku ja algselt laitsid bändikaaslased Makarevitšiga eesotsas loo täiesti maha. Kohe muditi seda veidi hoogsamaks ja lugu oli eetrisse tuleku järel NSVL kõige olulisemas edetabelis esikohal 18 kuud järjest.
Pöörane lugu.
