TEEME EDASI? Demokraadid ja kodanikuühiskonna aktivistid Silver Meikar ja Siim Tuisk analüüsivad oma artiklis, kuidas ühiskond hakkab vaikselt ära harjuma Reformierakonna sigadustega, aga valelikku poliitikat ajav erakond on iga kell manipuleeritav kriminaalsüüdistusega ohu tõttu.
Kurjakuulutavalt tabavalt kõlab Reformierakonna ja Keskerakonna ühine kampaanialoosung „Teeme edasi!“ Olgu sigadus ükskõik kui suur või stagnatsioon kui tahes sügav, mitte miski ei tundu kõigutavat nende valijaid. Valeta, varasta ja ülbitse, valimiste ajal saab patud reklaamplakatite taha peita ning üksteisega hirmutades jälle fookus põhiteemadelt viia.
Kolm aastat ACTA protestidest
Kolme aasta eest soovitas tollane peaminister Andrus Ansip kritiseerijatel fooliummütsid pähe tõmmata ja tundub, et teda on kuulda võetud. Alumiiniumist peakatte all on mälust kustutatud mitte ainult ACTA-vastaste protestid, vaid ka kõik sellele järgnenu: „Aitab valelikust poliitikast“, „Harta 12“, „Rahvakogu“, „Vabakund“ ja „Algatus Elamisväärne Riik“.
Kõigil nendel liikumistel on ühine nimetaja – vastuseis võimulolijate ülbusele ja valelikkusele ning soov muutusteks poliitilises kultuuris. Tänavaprotestid külmutati Jääkeldris ning arutelud Rahvakogus. Anti võimalus lahendusi otsida ning ettepanekuid teha, aga pahameele vaibudes polnud võimul põhjust suurt midagi ellu viia.
Selle asemel näeme, kuidas veelgi enam püütakse tagada võimulolijatele puutumatus ja riigikogu suletus. Eelmise aasta lõpus tagati saadikutele veelgi suurem immuniteet, mis sisuliselt välistab edaspidi erakondade musta rahastamise või Autorollo-tüüpi kaasuste menetlemise. Toobal-Michal-Lillo-Pentus võivad nüüd rahulikult magada, neid ei puutu enam miski.
Teoreetiline võimalus
Tänu meedia ja vabaühenduste survele jäi õnneks vastu võtmata riigikogu komisjonide salvestiste hävitamise seadus. Nüüd on vähemalt teoreetiline võimalus, et saame uurivate ajakirjanike artiklites lugeda, mis tegelikult toimus elamislubade või VEB-fondi aruteludel. Vastutusele kedagi võtta ei saa, aga moraalne hukkamõist on veel võimalik.
Aga mis sellest rahva hukkamõistust ikka, kui see valimistel häältes ei kajastu. Valimisvõidu järel on hr Maruste lubanud ette võtta õiguskantsleri institutsiooni kohitsemise. Reformierakonna eesmärk on võtta õiguskantslerilt normikontrolli funktsioon, mis tähendab, et edaspidi poleks oodata kriitikat põhiseadusega vastuolus olevate seaduste kohta.
Just õiguskantsleri juriidiline analüüs sundis parlamenti taas arutama apteekidele seatud piirangute vastavust põhiseadusega. (Turu avamise asemel seadustatakse aga paraku lahendus, mis tsementeerib tänase olukorra). Ebameeldiv teema kõigile erakondadele, aga eelkõige tundub, et Reformierakonnale. Ametlike annetajate seas me turgu valitsevate ravimite hulgimüüjate omanikke ei näe, mistõttu on kerge tekkima kahtlus, et osa mustast rahast on saabunud just sealt.
Michal ja Lillo ruulivad endiselt
Just valimised on rahva võimalus ellu kutsuda muutusi, kui valijad on Reformierakonnale andeks andmas kogu rahastamisskandaali kurbmängu ning nendel valimistel rehabiliteeritakse selle peaosalised Michal ja Lillo. Valimisnimekirja vaadates on nende kaasosalised saanud parteinimekirjas hea koha ning tagavad endale kindla tee puutumatuse looriga kaitstud saadikukohale.
Vajadus puutumatuse järele on neil selgelt olemas, sest kuigi musta rahastamise uurimine lõppes Reformierakonnale hambutu paragrahvi tõttu, ähvardab neid keskkriminaalpolitseis valeütluste andmise eest jätkuvalt ikkagi kriminaalasi. Piisab vaid ühest julgest tunnistajast, et Reformierakonna tagatoa liikmete, aga ka peaministri kraesse tuleb karistusseadustiku paragrahv 320.*
Rein Raud nimetas neid „moraalseteks värdjateks“, Kaur Kender jätkab sama liini: „Te ei ole enam see Reformierakond, kellele saab kaasa elada ja kellest saab lugu pidada. Te olete kusekramp.“ Neil mõlemal on õigus.
Kenderi nihilist.fm’is ilmunud artikkel „Tervitusi Jürgenile“ tõstab esile läbikukkunud narkopoliitika, kuid sisulisest poliitilisest diskussioonist on välja arvatud oluliselt laiem teemade ring, alates kodakondsuspoliitikast ja lõpetades riigirahandusega. Pikaaegne võimuerakond soovib meile ette kirjutada, mille üle arutada võib ja millistes piirides.
Lihtsalt stagnatsioon
Nii edasi minnes süveneb paratamatult majanduslik ja poliitiline stagnatsioon. Kuid ehk läheb nendel valimistel ikkagi teisiti.
Muutused saavad toimuda siis, kui järgmisest valitsuskoalitsioonist jäävad välja Reformi- ja Keskerakond. Muuseas, see on nende endi huvides, sest sisemiseks puhastumiseks vajavadki nad rahulikku opositsiooniaega. Teine võimalus on fooliummüts peas kulpi lüüa ja omaette pobiseda: „Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.“
Kõigil nendel liikumistel on ühine nimetaja – vastuseis võimulolijate ülbusele ja valelikkusele ning soov muutusteks poliitilises kultuuris.
*
§ 320. Valeütlus ja valevanne
(1) Kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
[RT I, 23.02.2011, 1 – jõust. 01.09.2011]
(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
