ARHAILINE XXI SAJAND? On olemas albumeid, mis esimesest helist rokivad. Kusjuures see pole alati seotud stiiliga. Kulno Malva vastilmunud albumit „Teine“ esimest korda köögis sanga pealt kuulates lõi saundi kvaliteet ja muusika küpsus Aimar Ventseli pahviks.
Räägi lähemalt albumi sünni- ja saamisloost.
Veidi naljaga pooleks võib öelda, et see album oli planeeritud „laps“, kogemata kombel ta siia ilma ei sündinud. Mul on see pärimusmuusiku kiiks küljes, et pean hakkama saama ka soolomuusikuna, ansamblimäng on pärimusmuusikas ju ikka suhteliselt hiline nähtus. Mulle on alati olnud südamelähedane üksinda nokitseda, ise teha, ise vastutada, ise otsustada. Nii olen juba kümmekond ja rohkemgi aastat lisaks bändis mängimisele oma sooloasja ka ajanud.
Tahes-tahtmata kuhjub lugusid, mida kohe ei unusta ja mida bändidega teha ei saa. Ühel hetkel tekib tunne, et kui neid nüüd kohe kuidagi üheks tervikuks ei vormi, lähevad nad hapuks. Kogu aeg tuleb ju uut ja huvitavat peale, see eelneva muusika „koorem“ aga takistab rahulikult uuele pühendumast.
Mul käis selline krõks – vormistada eelneva perioodi kogum nüüd ja kohe! – peas umbes poolteist aastat tagasi. Ilma liigse kiirustamise ja punnitamiseta võtabki plaaditeo protsess aega nii pooleteise aasta ringis. Vähemalt minu näitel.
Juba esimestest taktidest on tunda suurepärane saund. Miks teistel eesti folgibändidel sellist heli pole?
Aitüma kõigepealt! Muusikateadliku inimese suust on positiivsel tagasisidel minu jaoks suur väärtus! Hea (plaadi)saundi tekkimise kõige lihtsam valem on minu meelest järgmine: usalda asjatundjaid! Minu asi stuudios on pillist võimalikult hea kvaliteediga heli kätte saada, kuidas seda aga üles võetakse, miksitakse, masterdatakse – kuulan alati lahtise kõrvaga oma ala proffe. Ja Andre Maakerit – Glen Pilvret, kes selle plaadi saundi eest suuresti vastutavad, võib kinnisilmi usaldada.
Teiste folgibändide (plaadi)heli kvaliteedi kohta ei julge küll põhjapanevaid otsuseid langetada, igaüks teeb ilmselt nii, kuidas oskab, oma parima äranägemise ja võimaluste järgi, eks! Aga noh, kui palju on Eestis selliseid helikunstnikke, kes teaks midagi torupilli või lõõtsa või viiuli hingeelust?
Selle albumiga kaugened otseselt arhailisest pärimus-saundist ja lähed moodsa folgi/pärimusmuusika poole. XXI sajandi Eesti folk?
Päris sada protsenti ei saa sinu küsimusega nõustuda. Arhailine pärimus-saund – mina saan sellest aru nii, et see on siis, kui üks pillimees mängib mingit ühte pilli. Mina seda oma plaadil teen. Laule laulan nii nagu nokk loodud – ka mu meelest arhailine pärimus-saund. Kehapill – väga arhailine saund.
See osa mu plaadist on justkui puu tüvi, vähemalt olen ma ise niimoodi mõelnud, millest siis kasvavad välja erinevad oksad, mida võib tõesti rohkem 21. sajandi kraamiks liigitada – akordioni-loop’id, ansamblimäng, seatud muusika, mõned efektid, kompressorid… Jah, kui püüda seda muusikat visualiseerida, siis pole enam tegemist ainult ühe pillimängijaga kuskil puu all kössitamas, vaid seda peaks kannatama kuulata ka mõnes tänapäevasemas, miks mitte 21. sajandi akendega ruumis. Selles osas olen sinuga päri.
Viljandis tehtavas muusikas on tunda suisa haiglast kiindumust Skandinaavia folki. Kas ma saan sellest valesti aru?
Kust mujalt need väljamaa õpetajad siis tulevad? Ja eeskujud? Kes nii vingelt panevad, et oma tipud kahvatuvad? Eks ikka siitsamast lähedalt põhjast ja loodest. Ma ei julgeks seda küll haiglaseks kiindumuseks nimetada. Aga ma pole selle kandi muusikas kindlasti nii kodus ka kui need, kes Põhjamaades on tudeerinud ja seal rohkem käinud ja näinud. Et kuipalju siis on lihtsalt eeskuju, kiindumust, otsest ülevõtmist… Ei oska mina niisiis kinnitada, kas oled valesti aru saanud või mitte.
Kuidas ja milline muusika sinu loomingut mõjutab?
Minu ideaalmuusik on globaalsetest mõjutustest, igasugusest trenditeadlikkusest, võõrapärasustest puutumatu pisemat sorti kogukonna muusik, selline muusik, kelle muusika ka kõige räigem purist kahtluseta alla neelab. (Olen vist ise ka väikest viisi purist!) Heh! Aga kui huvitav see muusika on! Pole seal klassikalist harmoonilist mõtlemist, haiglast „kõigile meeldida tahtmist“, popmuusika vormiigavust, haisugi jazz’ist, teadmist noodikirjast… Selles valguses tahaks end kümneks aastaks kinnisesse ruumi sulgeda ja vaadata siis, mis välja tuleb. Aga hilja vist juba.
Milline muusika ja kuidas mind mõjutab? Minu valem on lihtne – põhiliselt teen nii, et lasen oma alateadvusel töö ära teha – katsun kuulata südamega ja häirimatuks kuulamiseks piisavate oskustega tehtud muusikat, mis eelkõige emotsiooni, mitte teadvust puudutab. Ongi justkui kõik, aga see muusika teeb minus oma mõjutustööd edasi – ilma, et ma ta pärast enam muretsema peaks.
Ja muidugi tahaks ennast ikka rohkem ja rohkem eesti pärimusmuusikast mõjutada lasta.
