NÜÜDISAEGSE MÜÜRI VAEVAD: Et USA president Trump lubas ehitada Mehhiko ette müüri ja panna mehhiklased selle eest maksma, korraldasid Ivo Tšetõrkin (Amazonas Reisid) ja puhveti Texas omanik Herbert Murd ekspeditsiooni, et uurida: kui kaugel projekt on. Kaasa võeti ka rännufilmide guru Väino Laisaar ja kogetut näidatakse laupäevaõhtuti ETV-s. KesKus’i lugejaile pandi kokku autentne erireportaaž USA-Mehhiko piiri tänapäevast. Turvalist kulgemist!
Kujutame ette järgmist marsruuti: Los Angeles-Long Beach-Tijuana-San Diego-Calexico-Yuma-San Luis Rio Colorado (Mex)-Sonoyta (Mex)-Why-Gila Bend-Tucson-Nogales-El Arco de Aqua Prieta-El Zaino de Aqua Prieta (Mex)-El Berrendo (Mex)-Antelope Wells-Hachita-Puerto Palomas-La Mesilla-El Paso-Ciudad Juarez (Mex)-Marfa-Presidio-Lajitas-Terlingua-Marathon-Del Rio-Ciudad Acuna (Mex)-Eagle Pass-Piedras Negras (Mex)-Nuevo Laredo (Mex)-Laredo-San Ygnacio-Roma-McAllen-Brownsville-Corpus Cristi-Port Aransas-San Antonio-Houston.
Just need linnad jäävad ette, kui minna uurima Donald Trumpi (täna imaginaarse) müüri kulgemist. Niisiis: 20 päeva, kokku üle 3000 miili, mis on ca 5000 km. Selle jooksul juuakse (põhiliselt auto kaasabil) ära ca 500 liitrit bensiini, toimetatakse neljas osariigis ja sooritatakse 14 piiriületust.
USA-Mehhiko piir ise on 3200 kilomeetrit pikk, kui kõik käärud sentimeetriga üle mõõta. Meie sõitsime seda arvestades suht sirgelt.
Müürist täpsemalt. Mister presidendi algne plaan oli teha müür 3200 miili pikk, aga kuna mehhiklased pole veel raha ära toonud, siis edasi sõltub kõik kongressi rahaeraldustest. Esialgu on aga kongress sidunud selle väljamineku vahevalimiste tulemusega. Niisiis otsustatakse küsimus tulevikus. Kui muidugi üldse otsustatakse.
Järgnevalt pakume seitset pulli pilti meie igati kirevalt teekonnalt. Ja meenutame, et saadet „Trumpi müüri radadel“ näidatakse laupäeviti 19.30 ETV-s.
- Mehhiko rekamehe motell Ciudad Acuñas
See paraku ei olnud ootamatu kohtumine Antonio Banderasega keset baarikaklust. See on kõigest foto ühe baari seinal, ühes väheütlevas linnas, mille nimi on Ciudad Acuña. Meil juhtus tihti nii, et kui ka sõitsime parasjagu USA poolel, siis õhtupimeduse saabudes põikasime – hopsti! – üle piiri Mehhikosse, kui kaart vähegi linna moodi laiku näitas. Sel korral küsisime ühe lillemüüja käest, et kus sealt linnast öömaja võiks leida. Ning sattusime elama majutusasutusse, mil nimeks Motel California. Lisaks klišeelikule nimele nägi see hotell välja täpselt selline, nagu üks odav Mehhiko rekameeste motell peab välja nägema – väriseva valgusega neoonsildid, veidi kopitanud toad, kuuraketi häälega õhukonditsioneerid. Aga seda me küll ei oodanud, et õhtul Corona-nimelisse baari ühte samanimelist jooki mekkima minnes selgus, et siinsamas lokaalis on filmitud mitte väga pikka tutvustust vajavad filmid „El Mariachi“, „Desperado“ ning „Once Upon A Time in Mexico“. Ning baaris jõmisevad mehed soovisid meile igal juhul välja teha, sest ilmnes, et välismaalast ei kohta selles baaris – hoolimata tema kuulsast minevikust – peaaegu mitte kunagi. Einoh, elu nagu filmis!
- Kusagil on vanamees, püss põlvedel
Eramaad võivad USA kõrbealadel ulatuda sadadesse ruutkilomeetritesse. Aga kui kusagil on eramaa silt, siis seda tuleb austada – ka siis, kui esmapilgul näib, et „siit võiks ju läbi saada“. Sest teada on, et kusagil seal veranda peal istub kiiktoolis vanamees, traksidega tunkepüksid jalas, optilise sihikuga vintpüss süles, kes ainult seda ootabki, et mingid hampelmannid oma pargimaasturiga tema maadele tuiama tuleksid. Me ristisime sellise tegelase universaalse hüpoteetilise nimega Shotgun Bob. Ja tema laskeulatusse sattumise vältimiseks tuli piiriretkel ikka nii mõnigi haak sisse teha. (Foto: Väino Laisaar)
- Tapmiste drastilisest vähenemisest
Ciudad Juárez, Mehhiko. See linn on kurikuulus oma gängisõdade poolest. Eesti-suuruse elanikkonnaga linnas toimus 2010. aastal üle 3000 tapmise aastas. Ka praegu on see arv veidi üle 700. Ehkki linnas ringi käies ei teki korrakski sellist tunnet, et siin ränduriga midagi halba võiks juhtuda – gängsterid ajavad asju omavahel ning päris sõjatandriks linna ikkagi nimetada ei saa –, „kaunistas“ selle päeva ajalehe esikaant verine foto kahest õnnetust, kes vaid eelmisel päeval kusagil linna servas asuvas baaris maha olid lastud. Siiski elab linn oma elu: juuksur lõikab juukseid, turg on avatud, restoranides saab süüa. Linn nagu iga teinegi. Ja võite arvata, et kõige krõbedama koorikuga grillkana tuleb just sellisest auk-seinas-tüüpi putkast, nagu siin pildil. (Foto: Väino Laisaar)
- Fiesta Protesta!
Unikaalne hetk USA-Mehhiko piiril – poolillegaalne piiriülene protestipidu Fiesta Protesta. Lajitas on sajandite jooksul olnud kaubateede ristumiskohal, kuna Rio Grande on siin madal – juba apatšid ja komantšid liikusid siitkaudu edasi-tagasi. Pärast 9/11 terrorirünnakuid pandi siinne pisike piiripunkt kinni – ning Lajitases ning üle jõe asuvas Paso Lajitases läks elu raskeks. Piir on sealsete elanike jaoks olnud alati pigem ühendav, mitte lahutav joon. Üle jõe käidi koolis või peol, arsti juures või poodlemas, sugulasi või sõpru vaatamas – ning seda mõlemalt poolt. Kui enne asusid kaks asulat üksteisest poole tunni kaugusel, siis nüüd tuleb sõita vähemalt 6 tundi. Kuid ühel päeval aastas koguneb rahvas jõe äärde, et – kohaliku šerifi vaikival heakskiidul – külastada sõpru, laulda, tantsida ning näidata maailmale, et mehhiklased ja ameeriklased on sõbrad, kes ei vaja enda vahele müüri. Pidu käib mõlemal kaldal ning päeva edenedes koguneb üha rohkem rahvast ka vette, sest õhk on vähemalt 35 kraadi ning vesi 25 kraadi soe. Ei juhtu just tihti, et sumad läbi Rio Grande USA-st Mehhikosse ja tagasi, kaamera pea kohal – ning isegi passi ei pea kaasa võtma. (Foto: Väino Laisaar)
- Sellest tuleb ilus sein!
„Sellest tuleb ilus sein,“ ütles president Trump. Ehkki me ei soovi oma rännakuga esitada poliitilist sõnumit, hoidis see sein meie retke ikkagi mõttelisel joonel. Kõrbesse, mitte kaugel San Diegost USA läänerannikul, on ehitatud kaheksa müüri prototüüpi, igaüks üheksa meetrit kõrge. Ehkki neist prototüüpidest on meedias räägitud, uudistajaid ega ajakirjanikke sinna enam ligi ei lasta. Kuid eestlane on, teadagi, jonnakas. Seega proovisime õnne Mehhiko poolel. Kui USA-s laiub selle koha peal kõrb, siis Mehhikos on siin Tijuana agul. Asfaltteed ei ole, tänavanimesid samuti mitte ning seda kohta ei olnud kõige lihtsam leida. Küsisime mitu korda teed ning ühel hetkel jõudsimegi kohale – ei mingeid ajakirjanikke ega turvamehi, mitte ühtegi huvilist. Ainult üks autolammutustöökoda, kus paar nõgise ninaga tüüpi poolekssaetud veoautokabiinis generaatorit maha kruvisid, käed küünarnukini tavotised. Laenasime neilt redeli, ronisime garaaži katusele ja saimegi meie sarja peategelase, kuulsa „Trumpi müüri“ tükid üles filmida. Sealt nad nüüd plangu tagant turritavad, harvad nagu vanainimese hambad. Ning garafiti kahe riigi vahelisel piiritaral ütleb selgelt, mida mehhiklased (ja tegelikult ka enamik põhjaameeriklastest meie teekonnal) sellest seinast arvavad. (Foto: Väino Laisaar)
- Eraku ämber
John Wells on erak, kes elab keset Chihuahua kõrbe Terlingua „kummituslinna“ lähedal. Sellesse veidrasse vanasse kaevanduslinna, kus omal heal ajal elas 2000, vahepeal 5 ja praegu 300 elanikku, satuvadki tänapäeval pigem sellised… heas mõttes veidrikud, kel soov elada eemal kõigest sellest, mis Ameerika või ka meie mõistes tähendab normaalsust. John teenib leiba sellega, et küpsetab omaleiutatud päikeseahjus, kus temperatuur palava ilmaga mitmesaja kraadini ulatub, külarahvale … leiba. Tee Johni majani muutub vihmaga (mida kõrbes ikka sajab) mitmeks päevaks läbimatuks, aga teeolude kontrollimiseks on Johnil droon. Laseb selle üles ja piilub, kas tasub täna sõita. Päris üksi Johnile siiski olla ei meeldi – tal on koduloomadeks longhorni tõugu lehm Benita ning kukk nimega Chupa, kes miskipärast minule igal hetkel nokaga kintsu tahtis karata. Tundub, et maailmaga soovib John oma eredaid kõrbemomente siiski jagada: ta oli erakordselt uhke video üle, mille nimeks on „The Bucket“ („Ämber“). Ta asetas veeämbri põhja GoPro kaamera ning filmis, mismoodi tema lehm, kukk ning kõrbes üsna ohtralt ringi jooksvad jänesed sealt joomas käisid. Kõik lihtne on geniaalne – nimetet mikrodokumentaali on tänaseks Youtube’i vahendusel vaadatud üle seitsme miljoni korra. Ameerika unelmaid kohtab igal sammul – maksa kinni või tee järele! (Foto: Väino Laisaar)
- Teel
Sõitmine Ameerika teedel on vägagi meditatiivne. Ja see ameerikalik teeromantika, oo, see on ju legendaarne. „Easy Rider“, Jack Kerouac – meie lemmikute nimekiri on pikk. Kui USA-Mehhiko piiri ennast on u 3200 kilomeetrit, siis koos üle piiri edasi-tagasi sõelumiste ning ringidega läbisime me kokku umbes 4000 kilomeetrit teed. Küll noolsirget asfalti, mis jookseb kauguses taevaga kokku, kuum õhk tee kohal virvendamas, küll 4-realist maanteed, kus linnade juurde on ehitatud kuni 5-tasandilised ristmikud. Siis jälle liivane kõrbetee, ümberringi vaid tühjus ja avarus. Vahel tuli sõita enam kui 100 kilomeetrit täielikku tühjust, nägemata ainsatki bensiinijaama, asustust või isegi vastutulevat autot. Veekanistrid peavad alati autos kaasas olema, sest teoreetiliselt võib ju autol korraga katki minna ka näiteks rohkem kui üks rehv. Ja need üksikud mahajäetud vana kooli bensujaamad, road house’id ja räämas autokered käänulise ja üksildase maantee ääres – need kutsuvad tagasi. Järgmisel korral juba ehk lahtise autoga, või, miks mitte, tsikliga.
