OKTOOBRIREVOLUTSIOONI PUHUL TEEME AKTUSE: KesKus’i toimetus soris sahtlis ja leidis sealt vana kulla, diktofonikasseti, kus 1990–1992 Tallinna linnapea ametit pidanud geograaf Hardo Aasmäe pajatab, mil moel ta Tallinnast punamonumendid ära koristas. Paneme vana lindi mängima. Elu oli seiklus.
Kui keegi kujutab ette, et ühe kuju mahavõtmine on buldooseritöö, siis see on kõige suurem eksitus. Esiteks on vaja tehnilist projekti, mis näitab, kuidas võtta. Seejärel on vaja poliitilist projekti, miks võtta, ja siis jääda varitsema soodsat hetke. Asjad lähevad alati untsu, kui üks punktidest on täitmata ja initsiatiiv ei ole sinu käes, vaid olukord sunnib sulle toimuva peale. See on ka minu ainuke etteheide pronkssõduri ümber toimunud ja toimuva kohta.
Igas keerulises olukorras tuleb teatavasti manööverdada. Praktilise poole pealt oli mahavõtmisele tugev vastasseis, kusjuures see ei tähendanud ainult väitlust. Kui tänasel päeval on meil nähtus nimega Natšnoi Dazor, siis see on kunagise Interliikumise kõrval pojuke, vana üksuse laps, mille eesmärk oli kaitsta kõiki nõukogude sümboleid.
Interrinne, millest räägin, ei tegelenud näiteks sellise sümboli kaitsmisega nagu Lenin, kuna Leninit kaitsesid Tallinna garnisoni eriosakond ja KGB, kelle ülesanne oli tagada juhtkommunisti puutumatus. Nii-öelda teisejärguliste sümbolite puhul sellise tasemega kaitset ei olnud ning nood jäid olupoliitika meelevalda. Mida aeg edasi, seda rohkem tahtsid ühed neist puuslikest lahti saada ja teised neid igati põlistada.
*
Minu mõtteviis lähtus ennetustööst, mis seisnes väga lihtsas loogikas: enne kui erinevad osapooled suudavad vastasseisu viia piisava teravuseni, et rahutused hakkaks, peab asi juba lõpetatud olema. Niisiis, probleemi põhjus tuleb kõrvaldada. Inimkonna poliitilise tegevuse üldkogemus ütleb, et erakordselt tülikas on tegeleda tagajärgedega ja igasugune terve mõistus teab, et jama on sel puhul kümne- või sajakordne.
Meeldetuletuseks veel nii palju, et kui tol ajal mõni miiting korraldati, polnud tänavatel mitte paar tuhat poerüüstajat, vaid kümned tuhanded inimesed, kes toodi kohale tapiga käsu korras sõjatehastest – keset tööaega. Lisaks veel segane aeg, linna kütmiseks pole masuuti, vee puhastamiseks pole koagulanti, raha ei maksa ja venelased mässavad. Ent elama peab. Nii et tapmiseks ei läheks.
*
Kujutelm sellest, et kusagilt tuli linnapea juhm käsk plats puhtaks teha, pole tõsi. Iga monumendi puhul koostati eraldi projektid (tehniline ja poliitiline), teavitati avalikkust ja n-ö kaevuti maasse – millal tekib sobiv hetk projekti elluviimiseks.
Demokraatlikus ühiskonnas on poliitiline süsteem välja kasvanud äriloogikast. Keskaegses Tallinnas näiteks valitses demokraatia – linnakodanikud said mõjutada linnavõimu, kuid bürgermeistrid olid ikkagi suurgildist, sest linnavalitsuse edu või ebaedu mõjutas kõige otsesemalt eelkõige neid – nende äri. Mitte sepaselle või õllekandjaid.
Seetõttu ei olnud mul eriti valikuid. Tegutsemisloogika aluseks pidin võtma turumajandusloogika, vaatamata sellele, et minu ametisoleku ajal hakkas sihandne turumajandus alles esimesi võrseid ajama. Lisaks tuli ennetada tuleviku poliitilisi probleeme mineviku puuslikega seoses.
*
Paratamatult on igal sümbolil omad erinevad poolehoidjad.
Mihhail Kalinin oli kunagi Tallinnasse välja saadetud ja töötas Volta tehases, mis vene ajalookirjanduses kuvandub tänaseni kui mingi eriline orjatöö, ehkki tegu oli tegelikult tolle aja mõistes tipptehnoloogilise ettevõttega. Kalinin oli käitises mähkija. Niisiis, väljasaatmise raskusaste on selline, nagu tänaselt Venemaalt saadetaks mõni Putini-vastane asumisele Skype’i.
Kalinini kuju meeldis väga tollase n-ö öise vahtkonna, Kalinini-nimelise elavhõbealaldite tehase interrinde organisatsioonile. Nemad võtsid Kalinini ka oma vabatahtliku kaitse alla. Esialgu püüdsin leida pehmet varianti ning tegin ettepaneku, et kuju viidaks Kalinini tehase hoovile (Balti jaama kõrval) ja direktor oli mingis meeltesegadusehoos isegi peaaegu nõus.
Kui aga kava teatavaks tehti, hakkas ka tänasest tuttav tants: interrinne võttis plaani täägi otsa ja oli kategooriliselt vastu – kuju peab seisma oma „ajaloolises kohas“ ja kogu moos.
Seejärel ei jäänud mul midagi muud üle kui alustada Tornide väljakul heakorrastustöödega. Kalinini tehase rahvarinde organisatsioon andis mulle teada, millal Kalinini valvurid kohal on ja millal mitte. Interrinne oma nõukogude rikutuses arvas, et kuju võetakse kindlasti maha öösel. Sain teada, millal intrid-valvurid lõunastavad. Nii saabusidki ühel päeval inimesed, hekikäärid käes, lõikasid puuoksi ja tegid tööd oma parema äratundmise järgi. Mõistagi oli kohal ka auto, kuhu praht panna. Ühel hetkel ilmus kohale kraana, puuslik tõsteti kiirelt autokasti ning anti juhile teada, kuhu see viia. Kõik toimus mõne minuti jooksul, sel ajal kui härrad valvurid sööklas suppi mekkisid. Pärast kaklust vehiti muidugi rusikatega ning hiljem lugesin huviga ühe kaitsja pihtimust, kuidas linnapea on alatu inimene – viis pühamehe ära päise päeva ajal ja nii ei tehta.
*
Viktor Kingissepaga oli lugu keerulisem. Seal polnud kõige tähtsam mitte poliitiline, vaid tehniline probleem. Kõik, kes Kingisseppa mäletavad, mäletavad ka tema väljasirutatud kätt, mille otsas täheldati ikka tühja veinipudelit või õlal taaravõrku. Taaravõrk tekkis seltsimehe õlale tavaliselt pühapäeviti, kui karvased muusikahuvilised seal poollegaalset plaadivahetuspäeva pidasid ning ärajoodud kraami kestad Viktorile usaldasid.
Nii pidime algatuseks tegema selgeks, kuidas vabaneda puuslikust sel viisil, et mitte lõhkuda ettesirutatud esijäset. Asjatundjad hoiatasid, et vale lähenemise korral võib käe lihtsalt ära murda.
Ka Viktor viidi ära päise päeva ajal. Selleks ajaks, kui teda autokasti tõstma hakati, palusin kohale ajakirjanikud. Pressikonverents oli kokku kutsutud hetkeks, mil ma oma kabineti aknast juba nägin, et seltsimehele Viktorile on lipsud ümber tõmmatud ja teda kangutatakse. Ning kui ma teatasin, et pressikonverentsi mõte on anda teada, et Kingissepp võetakse maha, küsiti mult, millal, – ja ma palusin vaadata aknast välja. Seepeale jooksid kõik ajakirjanikud ära, et olla sündmuskohal. Mina aga pääsesin küsimuste-vastuste duellist.
*
Aga Vladimir Iljitš Lenin, päritakse mult siiani, mis juhtus Leniniga?
Seltsimees Uljanoviga oli meil tõesti mure. Kui kogu muu kaadervärk oli ammu kadunud, seisis Lenin ikka veel nürilt edasi. Teisaldamisprojektid vedelesid lauasahtlis, kuid ettevaatliku inimesena ootasin ma Lenini aega võrreldes muude raudmeestega kauem. Kuni lõpuks seltsimehed Janajev, Kljutškov, Pugo ja teised 1991. aasta riigipöörajad lahendasid küsimuse minu eest. Olles asunud vana liitu taastama, panid nad oma võttega end ise pikali, nagu ajaloos vahel ikka juhtub.
Lenini mahavõtmisel osutus tõkiskingaks Nõukogude armee Tallinna garnison. Kuna KGB tegevus oli paralüseeritud, tunnistas mulle Tallinna garnisoni ülem Juri Pavlovitš Belov, et tal on ülesanne Leninit kaitsta, vehkides sealjuures kirjaliku käsuga. Tõsi, mitte värske, vaid aegade hämarusest pärineva paberiga. Igivanaga.
(Pean tunnistama, et sain sm Beloviga erakordselt hästi läbi – tegemist oli äärmiselt haritud ning intelligentse ohvitseriga. Ta kurtis, et lõpetas Makarovi-nimelise tipp-sõjakooli, pärast seda pandi ta aga allveelaeva, kust lasti välja alles 20 aasta pärast. Seejärel toodi ta Tallinnasse garnisoni ülemaks. Kui ma temast õigesti aru sain, polnud ta 20 aasta üle allveelaeva pimeduses eriti õnnelik, ehkki ütles kord mõru naljana, et tema viimane ametikoht oli flotilli kapten ning tema käsutuses olev tuumajõud oli suurem kui Inglismaal, Prantsusmaal ja Hiinal kokku.)
See selleks. Lenini üle vaidlesime me paar päeva, kuna tema pidanuks Lenini rüvetamise puhul saatma välja soomustatud piilkonna. Olin kahevahel. Mõtlesin, et võtaks jõuga maha, ent siis Belov helistas ja ütles, millal tema seltsimehed, kes Uljanovit valvavad, lõunale lähevad.
Tänasin teda ja tõstsin kohe teise telefoni.
*
Nikonov sai maha võetud seoses tema olematu kangelasteoga, Johannes Lauristini rinnakuju antud tema järeltulijate (Marju Lauristin ja perekond) valdusesse, Anvelt ja Pöögelmann tõsteti peitu justkui rüüstajate eest, kuna seletasime valvsatele seltsimeestele, et algamas on suur pronksiaeg ning kõik metallist vidinad kiputakse ära varastama.
Tallinn sai puhtaks ilma suurema kärata.
*
Miks jäi aga maha võtmata pronkssõdur, mis meile nüüd nii palju ikaldust kaasa on toonud? See teema oli ka tol ajal ju üleval. Kusjuures mitte sugugi esimest korda. Pärast Rahvusraamatukogu valmimist sai kõigile selgeks, et selle peasissekäigu ees kalmistut pidada pole võimalik. Ent äraviimise idee on veel vanem, planeeringulised vajadused sundisid pronkspuusliku teisaldamise üle arutlusi pidama juba nõukogude ajal. Mulle teadaolevalt kaaluti nõukogudeaegsetes kuluaarides pronkssõduri äraviimist 1970. aastate lõpul, 80-ndate alguses. Seega polnud idee midagi eriti värsket – vähemalt linnavalitsuses. Äraviimise planeeringuline vajadus sai lihtsalt liidu kokkuvarisemisega koos n-ö poliitilist täiendust.
Kaalusin pronkssõduri eksistentsi lõpetamist Kaarli kiriku kõrval üsna tõsiselt, ent laiaulatuslikku arutelu sel teemal korraldada ei olnud veel mõistlik. Olukorra kompimisel selgus, et pärast Vene-Saksa kokkulepet sõjahaudade küsimuses oli kõikidele Nõukogude Liidu välisvägedele antud käsk kaitsta Suure isamaasõja mälestusmärke ükskõik mis tingimustel. Kaasa arvatud Aljošat.
Taas pidin läbi rääkima Tallinna garnisoni ülema Beloviga. Ent siin ei kohanud ma enam sellist mõistmist, mida nägin Lenini puhul. Sõjaväelased selgitasid mulle kannatlikult, et võidelda tuleb erinevate ideoloogiate juhtimisel, olgu selleks leninlik või stalinlik, kuid võit Teises maailmasõjas on siiski nende töövõit, mida tuleb harva ette. Ja pronkssõdur on nende töövõitu tähistav sümbol.
Belov näitas jälle kirjalikku käsku, kus ta peab kuju pilastamise korral, nagu Leninigi puhul, saatma välja soomustatud piilkonna ja lisas, et need kaasused pole üldse võrreldavad ja valvurite lõunasöögiaega ta mulle välja ei anna. Ta palus mõista, et Isamaasõja võit on nende eriala jaoks ülimalt tähtis. Belov mainis ka, et kuna Aljoša seisab sisuliselt staabi akna all, ja kui tema laseks selle ära toimetada, poleks ta enam ohvitser.
Belov ütles: „Päev pärast seda, kui meie oleme siit oma vägedega läinud (aga lähme me paratamatult niikuinii), tehke, mis tahate. Minu renomee jääb aga puhtaks.“
Päev, mil Nõukogude vägi lõplikult lahkus, oli 31. august 1994.
Admiral Belovi määratud päev oli niisiis 1. september 1994, mil tema arvates olid Eestil põhimõtteliselt vabad käed.
- Toimetuse meeldetuletus: pronkssõdur koristati ära alles 2008.
said
Aasmäe likvideeritud puuslikud
Hardo Aasmäe valiti Linnavolikokku linnapeaks 1990. aastal Rahvarinde ja tema liitlaste häältega ning paratamatult põrkas ta kohe kokku probleemiga, mis puudutas revolutsioonilist monumentaalset pärandit. Teatavasti toob igasugune võimuvahetus kaasa endist võimu propageerivate sümbolite kõrvaldamise. Varem või hiljem. Tsaari-Venemaal, pärast Veebruarirevolutsiooni, koristati riigiasutustest kärmelt kõik tsaarikotkad ja lugematu hulk monumente tänavatelt; täpselt sama olukord oli ka Austria-Ungari impeeriumi lagunemisel, ja tõenäoliselt ka antiikajal.
Muidugi, alati tekib küsimus, mida sümbolitest kõrvaldada, mida mitte. Põhimõtteliselt viiakse ära reeglina see sümboolika, mis oma olemuselt on propagandistliku tähendusega ja jäetakse alles kultuuri- ja igipõliseid väärtusi kandvad monumendid.
Hardo: „Minulgi tuli see vaieldamatut intelligentsust nõudev probleem kuidagi lahendada. Ajastu nõudmised. Ma ei tea, kas tulin ülesandega toime hästi või halvasti, aga tänasel päeval tundub, et sellega seoses pole me endast ühiskonnale probleeme maha jätnud. Ning kui probleeme pole, on asi ilmselt enam-vähem okei.“
Aasmäe võttis maha järgmised puuslikud: Johannes Lauristin (praeguses Riigikogu aias), Hans Pöögelmann (Välisministeeriumi taga pargis), Jaan Anvelt (Maneeži trammipeatuse pargis), Viktor Kingissep (Harjumäel), Nikonov (mere ääres enne Russalkat), Mihhail Kalinin (Tornide väljakul) ja Lenin (Välisministeeriumi ees Rävala puiesteel).
Tõenäoliselt sai kusagil midagi veel maha võetud, mida Hardo meenutada ei suutnud.
