MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmel jätkab Hardo Aasmäe alustatud sarja kõige kentsakamatest riikidest maamunal, hoides samas meeles, et kõik nad on kentsakad. Pisike Montenegro paistab silma professionaalsete oskustega jamasse sattumise erialal.
Rahvas, kes on sattunud elama Euroopa püssirohutünnil ehk Balkanil, on ajaloo vältel pidanud arvestama pidevate jamadega. Montenegro on väike mägede vahele peitunud riik Balkanil Aadria mere ääres. Pindalalt Eestist kolm ja rahvaarvult kaks korda väiksem. Montenegro pealinnas Podgoricas elab alla 200 000 elaniku. Montenegro suutis ühena vähestest hakkama saada türklaste ülemvõimu vastu, aga selle nullis serblaste igiomane püüd jõuga lõunaslaavlaste ühist riiki valitseda. Sest moodustis nimega Jugoslaavia tulebki sõnadest lõuna (jug) ja slaavlased (sloveni) ning tähendab seega sõna-sõnalt „Lõuna-Slaaviat“. Lõunaslaavlaste püha üritus alates 1918. aastast kandis esmalt nime Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik ja alates 1929. aastast juba Jugoslaavia Kuningriik. Pärast sõda tulid võimule kommunistid ja lõunaslaavlaste püha üritus värviti üle punaseks. Nii kestis see 1990. aastate alguseni, mil Jugoslaavia kultuuriliselt ja usult eriilmelised vabariigid otsustasid punase impeeriumi alt iseseisvuda. Tulemust teame kõik: verised sõjad ja kümned tuhanded tapetud rahulikud elanikud, massimõrvad ja sõjakuriteod.
Osav Balkani kääbik
Selles Jugoslaavia lagunemise hakklihamasinas suutsid montenegrolased aga kavalalt toimetada nii, et jäid verisest vaenutegevusest puutumata. Tundus juba, et ajalugu kordub Montenegro jaoks jälle nii nagu pärast türklaste ülemvõimust lahtisaamist Balkanil.
Uskumatul kombel suutis Montenegro säilitada oma iseseisvuse ja õigeusu Balkanil isegi siis, kui kõik teised rahvad allutati Türgi impeeriumile. Seda fakti tunnustas 1878. aastal toimunud Berliini kongress, mis võttis kokku Balkani korralduse pärast türklaste väljatõrjumist: kongressi järeldustes oli tollase maailmakorralduse kirjelduses mustvalgel toodud 27 iseseisvat riiki, mille hulka loeti ka Montenegro. Kõik tollased riigid ka tunnustasid Montenegrot täieõigusliku iseseisva riigina.
Montenegro oli lausa nii osav, et pärast Vene-Türgi sõda 1876–1878 haaras Venemaa liitlasena sõdides juurde uusi maid ja riigi pindala kahekordistus. Aga sellest oli vähe kasu, sest suurriikidel olid omad plaanid. Kui Montenegro vallutas Balkani sõdade käigus 1913. aastal Osmanite käest Skadari linna, läks see suurriikide otsusel hoopis vastloodud Albaania koosseisu ja montenegrolased peavad seda tänini suureks ülekohtuks. Kuid mis veelgi hullem, Montenegro sõdis Esimeses maailmasõjas Serbia poolel ja vastutasuks okupeeris Serbia pärast sõja lõppu Montenegro. Ettekäändeks sai süüdistus, et Montenegro oli sõlminud vaenlasega separaatrahu. Serbia poolt võimule upitatud šatraabid kukutasid kuningas Nikola. Selleks, et alandus oleks täielik, keelati montenegrolastel oma rahvuslikud sümbolid, isegi rahvusliku mütsi kandmine. Montenegro nimi kaotati aga üldse ja Montenegro sai serblaste valitsetud kuningriigis ametlikuks nimeks Zeta piirkond. Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitjariik, mis selle madina tagajärjel oma iseseisvuse kaotas.
Küsimused, millele ise ka vastata ei osata
Aga alandus jätkus. Pärast Teist maailmasõda tehti Montenegrost küll punase Jugoslaavia üks vabariik, kuid 1946. aastal nimetati pealinn Podgorica ümber Jugoslaavia esikommunisti auks Titogradiks. Sellest nimest sai Montenegro lahti alles 1992. aastal. Samal ajal toimus Montenegros referendum, kus 96% hääletanuist pooldas föderatsiooni Serbiaga.
Montenegro esimene suur jama hakkab juba riigi nimetusega. Nimetus Montenegro tuleb itaalia keelest ja selle andsid omal ajal Veneetsia vallutajad merelt paistnud Lovćeni rannikumägede männimetsade tumeda tausta järgi. Serbia keele samatähenduslikust nimest Crna Gora muutus see vene keele vahendusel Tšernogooriaks, mis oli sovetirežiimi ajal kasutusel ka eesti keeles.
Teine jama on montenegro keele ja rahvusega. Kes need montenegrolased siis on, mis keelt räägivad ja missugust usku tunnistavad? Raske küsimus, sest Montenegro elanikud ei suuda ka ise sellele selget vastust anda. Katoliiklastest ja moslemitest peamiselt horvaadi ja bosnia vähemused ei tule õigeusklike montenegrolaste ja serblaste taustal arvesse. Rahvuse küsimuses ei aita aga seegi, kui seda neilt endilt uurida. Enamasti saate vastuseks, et montenegrolased on külalislahked ja heatahtlikud inimesed. Enamasti ongi see õige, ainult et see vastus ei anna mingit teavet selle rahva päritolu kohta.
Alustame sellest, et Montenegro 650 000-st elanikust 43% loevad end montenegrolasteks ja 32% serblasteks. Ainus kindel asi, kuidas nende vahel vahet teha ja kus kohalikud tingimata oma rahvuskuuluvust demonstreerivad, on pulmad. Kui peigmees peab ennast montenegrolaseks, siis lehvib pulmarongi esimese auto aknast välja Montenegro punane kahepäise kotka vapiga lipp. Kui aga peigmees peab ennast serblaseks, lehvib pulmarongkäigu esimese auto aknast välja Serbia vapiga punasinivalge lipp.
Püüdes montenegrolasi teiste Balkani rahvaste seast kuidagi välja tuua, on kaks kindlat tunnust: nad on raudselt kõige pikema kasvuga kõigist Balkani rahvastest ja arvatavasti ühed pikemad Euroopas. Teiseks on montenegro rahvas ajalooareenil näidanud end väga vabadustpüüdleva vaimu ja vapra sõjakusega, kui oli vaja kaitsta maad ja kodu. Varem, kui Montenegro oli tüüpiline klanniühiskond, vaenutsesid klannid pidevalt omavahel. Kui aga vaenlane jõudis nende piiridele, unustati kohe kõik tülid ja vaen ning üheskoos astuti vaenlasele vastu, et võidelda viimse veretilgani.
Montenegro elanikest peavad ennast veel 8% bosnialasteks, 5% albaanlasteks ja 4% lihtsalt islami usu järgijateks. 0,3% montenegrolaste peades on aga segadus endiselt nii suur, et nad nimetavad end jugoslaavlasteks.
Valdav on siiski arvamus, et montenegrolaste rahvuslik kooslus kujunes tõenäoliselt 15. sajandil, kui serblased suurel hulgal Türgi ülemvõimu eest mägedesse põgenesid. Hiljem segunesid nad kohalike hõimude ja rahvastega, ühinesid klannidesse ning nii kujuneski Montenegro omanäolise kultuuriga eriilmeline rahvas.
Tingimata autoritaar
Esimeseks ülemontenegroliseks valitsejaks, kes suutis alalõpmata vaenutsevad klannid ühendada riiklikuks ühistoimeks, oli riigi- ja kirikupea ühes isikus, Petar II Petrovitš Njegoš (1813–1851). Hämmastav, et samal ajal suutis taoline valitseja luua suurepäraseid kirjandusteoseid. Mälestus oma esimesest tõelisest valitsejast ei ole kustunud ja tema jälgi näeb Montenegros ka tänapäeval kõikjal – koolilapsed peast tema värsse ette kandmas, portreed arvukalt erinevatel suveniiridel ja muidugi tema mausoleum Lovćeni rahvuspargis. Seal, kus Lovćeni mäed (kõrgemad tipud Štirovnik 1749 meetriga ja Jezerski 1657 meetriga) laskuvad Aadria merre, asub Montenegro kuningate Petrovitšite dünastia sugukonna asuala, Njegoši asula.
Montenegrolased räägivad serbohorvaadi keelt, mida ametlikult nimetati serbia keele ijekavski dialektiks. Kuid 2007. aasta põhiseadusega määrati esimeseks ametlikuks keeleks montenegro keel. Pärast iseseisvumist on võimud teinud kõik montenegro keele erilisuse rõhutamiseks ja selle edasiarendamiseks.
Montenegro iseseisvumine on kui ajalooline kokkuvõte selle rahva kokkuvõtmisest rasketel hetkedel. Otsustava tegevusega passitakse viimase minutini, et oma siseasju klaarida. Ühel hetkel koondutakse ühise eesmärgi nimel ja tingimata peab asja juhtima autoritaarne valitseja. Mägilased vajavad karmimat kätt, kui tavapärane demokraatia ette kujutab.
Kavala ainuvalitseja tüürimisel EL-i poole
1992. aastal tõusis Montenegro etteotsa tollal vaid 30-aastane endine komsomoliliider Milo Djukanović. Irooniana oli ta Serbia šovinistliku juhi Slobodan Miloševići ametisse pandud ning juhtis referendumit Montenegro jäämiseks liitriiki Serbiaga.
Edasi läks aga nagu vanadel aegadel. Kohe pärast Balkani sõdade lõppu 1996. aastal lõi Djukanović Miloševićist otsustavalt lahku. Kuna Euroopa Liit nägi Montenegros eelkõige naaberpiirkonna Kosovo suhtes serbia šovinistide ohjeldamise rolli, kasutas kaval ainuvalitseja Djukanović seda ära. Ilma NATO sekkumiseta siiski hakkama ei saadud. Ühepoolselt võttis Montenegro seejärel kasutusele Saksa marga ja 2002. aastal euro. 2006. aastaks tüüris Djukanović oma riigi uue iseseisvusreferendumi korraldamiseni, kus napi võidu said juba iseseisvuse pooldajad. Uus riik oli sündinud. Serbia kaotas sellega väljapääsu merele ja oma mereväebaasi Kotoris, kuid Miloševići järgne vanem vend leppis sellega kui paratamatusega. See oli aeg, kui läänes oli küpsenud mõte hoopis kahe uue moslemiriigi, Kosovo ja Palestiina loomisest.
Kohe alustas Montenegro ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Pärast Kiievi Maidani sündmusi ja Krimmi okupeerimist esitas Montenegro kohe ka ühinemistaotluse NATO-sse saamiseks. Põhilisteks vastuseisjateks sellel teel on muidugi Venemaa ja Kreeka. Seepärast pole ka ime, et Venemaa on kohaliku viienda kolonni kaudu püüdnud tekitada rahulolematust Djukanovići poliitika vastu.
Millal Montenegro mõne uue tõsise jama sisse satub, näitab aeg. Montenegrolased on aga tuntud kannatliku meele poolest. Aeg on neil hoopis teise tähendusega. Montenegros on täiesti tavaline vaatepilt, et kusagil kohalikul teel saavad kokku kaks vastutulevat autot, peatuvad, külamehed kerivad akna alla ja jäävad jutustama külauudistest ja sellest, kuidas perel on läinud. Nende taha koguneb joru autosid, kes kannatlikult ootavad, millal külamehed lõpetavad, et saaks edasi sõita. Kiiret pole kellelgi kuhugi.