Tõesti, kas keegi kujutab ette, mida tähendab ainus kirjanik ühel rahval? Minu jaoks tähendab see midagi eriti väärtuslikku ja haruldast, maailmakultuuri seisukohalt ehk ainulaadset. Juri Vella kirjapandu kohta ei julge midagi arvata, sest iga tema kirjutatud mõte või sõna tundub hindamatu. Aga õnneks või ka õnnetuseks kirjutab ta vene keeles, nii nagu viimasel ajal teisedki põhjarahvaste kirjanikud. Põhjuseks asjaolu, et oma ja ka kogu rahva sõnum on vaja viia laiemasse maailma. See võimaldab minulgi tema loodu kohta midagi kirja panna. Ja ka eesti keeles on nüüd Vella olemas.
Naftast tulenev traagika
Harva ja vähe kirjutava põhjapõdrakasvatajast kirjaniku küllaltki mahukas proosaraamat on jaotatud seitsmesse ossa. Seitse tundub üldse neenetsite jaoks püha arv olevat, 7 x 7 tähendab aga seda, et metsaneenetsite uskumuse kohaselt tohib üks inimene läbi viia 49 ohverdusrituaali. Vellale tähendavad ohverdusrituaalid eelkõige õpetussõnu ja neid raamatus jagub. Põhiliselt on nad mõeldud põhjapõdrakasvatajatele ja tingitud eelkõige murest, et tulevikus ikka põhjapõtru osataks kasvatada ja mõistetaks austada. Põhjapõdra tähendus tundub Vella jaoks olevat eriline. Nagu ohverdaminegi, sest see on põhjapõdrakasvataja vaimne vajadus (lk 175).
Maailma kuulsaim neenets Juri Vella on tuntuks saanud kui mees, kes kaitseb kartmatult põhjapõdrakarjamaid kuni sinnamaani, et on naftapuurijate vastu ka kirvega astunud. Rääkimata tema arvukatest ettekannetest rahvusvahelistel konverentsidel ja artiklitest ajakirjanduses. Teda tõepoolest kardetakse ja temaga arvestatakse. Naftast tulenevale traagikale on kogumikus pühendatud mitu juttu, ilmekamad neist 1980. aastal kirja pandud “Mahajäetud pesa raames” ja “Teade Varjogani metsalaagrist”.
Lugu Stalin-Tsaarist
Põhjarahvastele teeb muret naftapuurijate hoolimatus ja ükskõiksus kohalike tavade ja uskumuste suhtes. Seda nii mitmeski jutus. Samas peidab Vella juttudesse hoiatuse, mis juhtub, kui pühasid paiku rüüstatakse. “Oisja tõestisündinud lugu” räägib sellest, kuidas Stalin-Tsaar koos abilistega hantide püha Kuldnaise leidis. Peale seda aga Stalin-Tsaar kaua ei elanud, üks abilistest suri kohe, aga teine käib siiani mööda Moskvat, nägu kandade poole pööratud (lk 24). Kuna ka teiste soome-ugri rahvaste juurest on teada, et pühapaikade rüüstajad lõpetavad väga traagiliselt, siis tasuks ka siinsetel hiieraiujatel selle peale mõelda?
Neenetsite puhul ei saa üle ega ümber ?amaanidega seonduvast. Oma jutustustes leiab Vella selle kommertsliku olevat, ehkki sooviks teinekord ehk isegi loitsida. Nii kirjutab ta loos “Õhtul kolde ääres”: “Seinal ripub trumm. Tahaks sirutada käe, et seda lüüa, aga ma ei tee seda. Praegu löövad paljud trummi mitte hinge tugevdamiseks, vaid kõhu täitmiseks.” (lk 39)
Minimalistlik ja kujundirikas keel
Siiski tuleb tõdeda, et ega Juri Vella pole ainult traditsiooniliste eluviiside ja arhailisuse pooldaja, kes oma mõtetes rändab mööda mineviku radu. Tõsi, mõnes loos kirjeldab ta ka seda, võib-olla isegi ilustab möödunud aegu – nagu ka oma lapsepõlve. Enda vanust hinnates – Vella on sündinud 1948 – nendib ta, et neenetsitel on olemas vanuse määrang: “Ta elas ajani, kui pöördutakse tagasi lapsepõlve.” Seega on lapsepõlve ilustamine paratamatus.
Teisest küljest aga on autor saanud Moskvas hariduse, elanud pika elu linnas ning teab, kuidas ära kasutada tänapäevase maailma võimalusi. Oma ja neenetsite õiguste eest võitlemiseks ei pelga ta ära ühtki moodsat kommunikatsioonivahendit. Ka ei eita ta nafta mõistliku kasutamise vajalikkust, vaid on vastu tohutule hoolimatusele, mis naftatööstusega kaasneb.
Kui püüda kirjeldada Juri Vella kirjutamisstiili, siis see on minimalistlik ja kujundirikas. Paljudes lugudes on armastust ja romantikat, samas domineerivad siiski õpetussõnad.
Mida on aga õppida Juri Vella loomingust meil? Isiklikult arvan, et mõelgem enne, kui tangime oma autod bensiini ja diislit täis. Eriti, kui teeme seda Lukoili tanklates. Mõelgem nafta tegelikule hinnale ja rahvastele, kellele see tihtipeale nuhtluseks on.