PUUD JA PUUD: Tallinnas Draakoni galeriis pakutakse näitust „Maapind puu all kihas nagu kogudus“, kus kunstnikud Mari Prekup ja Hannah Harkes mõtisklevad hiiepuude olemuse üle. Koos arhitekt Kaarel Künnapiga on linoollõigete moodulitest valminud ruumiinstallatsioon, mis peidab endas killukesi pühapaikade pärimuslugudest. Kõrvuti ajalooliste ning maausuliste traditsioonidega uurib näitus, mida inimesed sel teemal tunnevad.
- lugu
Kaarel Kütas, kunstnik-maamees Mustamäel: Kas Merimetsa parkmetsa võib nimetada hiieks?
Töötasin pool päeva arvuti taga. Siis hüppasin jalgrattale, et hämarduvas novembripäevas Draakoni galeriisse sõita. Kuid selle asemel, et mööda autodest ja heitgaasist umbset magistraali kesklinna sõtkuda, võtsin suuna Merimetsale. See ei olnud kaalutletud plaan, lihtsalt jalgratas kiskus metsa poole.
Varsti ukerdasin porises parkmetsas ja raagus võsa vahelt vilksatas ratsanikuga hobune. Jälitasin neid veidi. Tahtsin, et nad veel vilksataksid. Sellised ootamatud kohtumised on alati erilised ja kui vahel metsas olles tajud kellegi, mõne linnu või looma lähedalolekut, on see hetk ja metsaskäik veelgi tugevamalt tunnetatud.
Kas Merimetsa parkmets ja teised sarnased kohad pole hiied? Pärast metsa põikamist oli pea klaar ja hinges rahu. Oleme harjunud mõtlema hiitest kui mälestistest – kui paikadest, mida esivanemad austasid ja kus võib-olla mingeid riitusi toimetasid. Pühad puud ja lohukivid kuuluvad ennemuistsete asjade kategooriasse. Kuid vaadakem tänapäeva. Looduses viibimine annab jõudu ja pakub lõõgastust. Kas me ei peaks siis linnakeskkonnas leiduvaid väheseid loodusliku ilmega paiku pidama pühapaikadeks? Sest mida muud see hiis siis on kui koht, kust inimene hingerahu otsib.
Usklikud lähevad mošeesse, kirikusse, hiide või templisse selleks, et usust jõudu leida ning oma jumalale mured ära kurta. Ikka seesama hingerahu otsimine, ükskõik millise jumala poole siis parasjagu pöördutakse. Eks mõned lähevad ka püha vihaga, kuid neist ma täna ei kirjuta. Linnainimestele meeldib pargis jalutada samal eesmärgil ja hingerahu leiavad nad puude vahel võib-olla pareminigi kui kirikus, isegi kui kuuluvad usklike hulka. Me peame pargis jalutamist igapäevaseks tegevuseks ja sageli ei mõtlegi, et parkidel ja linnametsadel on sama funktsioon mis hiiel, kirikul või mošeel.
Looduslikud pühapaigad on iga inimese jaoks erinevad. Igaühel võib olla kivi, millel istumas käia, või puud, millega on tihedam emotsionaalne side kui teistega. Surnuaiapuud võivad aidata sidepidamisel esivanematega ja vette visatakse õnnemünte. Mõned teevad keerulistel eluhetkedel ohverdusi ja riitusi, enamik tänapäeval siiski mitte. Kuid see ei vähenda nende paikade tähtsust.
Jumal ei ela kirikus. Kristlase jaoks on jumal ikka seal, kus ta temaga rääkida saab, ja see paik ei pea olema pühakoda, rist katuseviilul. Looduslike pühapaikadega on sama lugu: hiis ei ole ainult muinsuskaitse alune, esivanemate poolt paika pandud ja määratud koht. Pühapaigad leiab igaüks enda jaoks ise. Need on vahel täiesti ootamatud kohad, mille inimene leiab siis, kui tal seda vaja on. Me võiksime neid nimetada rändavateks hiiteks, mis ilmutavad end, kui ootus nende leidmiseks on metsas, pargis või mererannal uitavas inimeses olemas ja kui inimesed vähegi on andnud loodusele võimaluse neid hiisi meile ilmutada. Selliseid paiku on linnakeskkonnas vähe.
Seepärast ma arvangi, et mõeldes parkidele ja linnametsadele kui võimalikele pühapaikadele, aitab see ehk nende kaitsel veelgi kindlamalt seista. Puude vahel jalutades võib mõelda nii aegade uttu vajunud esivanematele ja nende jumalustele kui ka Jeesusele ja Allahile. Linnametsad on neutraalsed kirikud, kõik mahuvad siia ära ja hingele kosutust saavad ka need, kes ühtegi jumalat ei usu. Sellised paigad on aga enamasti kinnisvaraarenduste löögi all, sest võsa on arendajate jaoks arendamata maa.
Mari Prekupi ja Hannah Harkesi näituse juurde tagasi jõudes: ma pean väga oluliseks ja tänuväärseks, et nad on looduslike pühapaikade teema esile tõstnud. On uurinud ja süvenenud ning tulemuse oma kunsti kaudu meile vaatamiseks ja mõtlemiseks esitanud. Tavaliselt me lihtsalt käime, oleme ja tarbime, kuniks neid paiku veel jagub.
- lugu
Kunstnik ja kunstiõpetaja Triinu Jürves: Diskreetne totaalne ruum
Hiiepuude ja pühapaikadega seotud teemad on nii isiklikud, et tavaelus hästi ei saagi neist rääkida. Neis paikades tehtud tegudest ja mõeldud mõtetest avalikult lobisemine ei tule justkui kõne alla. Looduses kogetud kirgastumised, hetkeks tunnetatud arusaamine suurest ja täiuslikust maailmakõiksusest, kus igal väiksemalgi detailil on oma eesmärk ja ühendus järgmisega – neist ei saa rääkida argitasandil ja argikeeles.
Kõige selle väljendamiseks on vaja välja mõelda uus keel, anda vaatajale uued silmad.
Mari Prekup, Hannah Harkes ja Kaarel Künnap on Draakoni galeriisse loonud totaalse ruumiinstallatsiooni „Maapind puu all kihas nagu kogudus“, mis tekitab selle vajaliku nihestuse ja annab nende teemade käsitlemiseks uued sõnad ja kujundid.
Ruum ja selle tajumine on samuti äärmiselt isiklik asi, nagu looduse kogeminegi. Autorid ei esita oma töös pühalikke manifeste, vaataja saab ise valida nurga, kuidas teostega suhelda. Siit leiab pikaks ajaks uurimist nii graafikagurmaan kui ka struktuuride ja pindade matemaatiliste mängude austaja, nii pärimuskultuuri huviline kui ka tehniliste lahenduste jälgija.
Meie kaasaegse kunsti maastikul ei kohta just tihti nii ambitsioonikat galeriiruumi muutmise näidet, mis on tõesti suurejooneliselt õnnestunud ellu viia. Seejuures on tuntav inimese kätega tehtud töö hõng.
Selle näituse puhul ei jää sisu ja vorm üksteisele jalgu, vaid kunstnike loodud maailm võib vaatajas hakata kasvama, just nagu käbis olevast seemnest võib kunagi saada puu.
- lugu
Liisa-Helena Lumberg, kunstiteadlane ja õppejõud: Puhtus ja paljusus juhtuvad ühekorraga
Mari ja Hannah’ näitus räägib päris pärimusest, nii saab ka suure joonis-selgituse põhjal aimu. Mulle meeldib, kuidas see kujund katab ja täidab, just nagu pärimus peakski. Nagu raskesti äraseletatav olek ja tunne, mismoodi on olla… eestlane? … soomeugrilane?… inimene? … lihtsalt olemas? … kunagi, kusagil?
Lähed sisse ja – ilmapuu. Suur, valge ja geomeetriline. Lähed puu taha – pildid. Ja taevalaotus, ümberringi. Linnutee. Müüdid katavad sind, puhtus ja paljusus juhtuvad ühekorraga. Ei tasu lootagi, et suudaksid joone liikumist jälgida. Linoolinuga on lõiganud läbi paljude kihtide. Aastate või aastatuhandete ja – polegi tegelikult tähtis, need kihid on kohakuti, korraga.
Üle serva paistab kosmos. Seal üleval, ilmapuu ääre taga on teise taeva kude. Kruvide, konksude, aukude täidetud kunstitaevas, galeriilae universaalsed konnotatsioonid, mis laotus-installatsioon vastuoksa esile toob ja välja näitab. Seal serva peal on linooli lõhn.
Saan olla puu taga ja puu ees, eemal ja all, kõrval ja sees. Trükipinna taga, õõnsa naise selgrooks. Nurgelised koondumiskohad näitavad universumi liigendsüsteemi. Aga see aeg ei ole liigestest lahti. Ta liigendid kohtuvad ja nurknevad ja vaata, ta tahke sai palju.
- lugu
Kalle Eller, maausuline: Mida vanem puu, seda suurem vägi
Igal puul on vägi. Mida suurem puu ning eriti veel, mida vanem ta on, seda suurem vägi. Pühapaigad on ehk leitud ja kujunend võimsama väega puude juurde ja ümber. Me ei tea küll midagi pühapaikade leidmisest, see kõik oli ammu enne meid. Tamme vägi on muidugi suurem kui enamikul teistel puudel, aga ega pärn ja künnapuu palju alla ei anna. Muidu on aga meie rahva hiied kõigist omamaiseist puist, vähim ehk remmelgast. Omaette asi on pihlakaga, see oli nõidade puu. Tänased inimesed ei oska pihlakaga ümber käia, natuke peaks aga küll (au)kartust tundma.
- lugu
Urmas Lüüs, kunstnik Haapsalu-Tallinna bussis: Identiteediotsingud otse põhjamutta
Kevadel oli mul õnn anda loeng Bangkokis Silpakorni ülikoolis. Nädalaga sattusin vaimustusse Tai inimeste budistlikust ellusuhtumisest, teenindajate kombest silitada müügiedu suurendamiseks poeletil suurt puust fallost; siirast leinast, mida nad tundsid oma riigi- ja usujuhi siitilmast lahkumise järel… Ja siis läksin ülikooli vabade kunstide teaduskonda… ja see nägi välja nagu tavaline Euroopa ülikool, kus tehti tavalist lääne kunsti.
Mida ma siis ootasin? Midagi, mis lääne kunstivoolude poolt siledaks ja ühetaoliseks lihvitud pole. Hiljuti sattusin vestlema Hollandi kollektsionääriga. Ta sõnas, et lääne peavoolu kunstist on juba ammu raske midagi huvitavat ja puudutavat leida. Mõne eestimaise kunstniku töödest avastas ta aga toorest energiat, traditsioonilisi töövõtteid, meisterlikku kvaliteeti ja veidrat kummastavat omapäisust. Ta pani mulle hingele: tee kunsti ja too seda siia, aga ära too meile meie oma kunsti.
Kust meil seda oma identiteeti ikka otsida on kui mitte kännujuure alt, puuvõrast ja klibusest adruvallist. Kultuur on segu paljude rahvaste kommetest, mõttemaailmadest ja keeltest. On oluline, et me ei defineeriks „oma“ vastandumise kaudu. Kuidas saakski see ajaloos risti-rästi läbinikutud rahvas kellelegi radikaalselt vastanduda. Puukummardamise juures on oluline, et need on meie oma puud. Ja need on ka kõigi teiste puud, kes tulevad ja neist hoolivad.
Mind puudutab, et Mari Prekupi ja Hannah Harkese (kellest viimane on siia jõudnud hoopis Šotimaalt) siinse maalapi identiteediotsingud on läinud sügavamale saksa koorilaulust, pealesurutud ristiusust, väljamõeldud traditsioonidega peremudelitest, murumütsi ja vestiga tantsitavast labajalavalsist. Otse põhjamutta. Haapsalu kandis teatakse rääkida, et põhjamuda toob tervist, kui selle sees vannis liguneda. Ma usun, et ka meie kunstile on seda põhjamuda värskust tarvis. Peame tegema kunsti enda moodi ja väga, VÄGA hästi. Tundub, et Draakoni näituse puhul tulid Harkes ja Prekup sellega toime.
grafolkloor.wordpress.com