ÖÖÜLIKOOLI JA KESKUS’I SARJA 10. LUGU: Publitsist Kaupo Vipp mõtiskleb inimõnne ja termodünaamika seoste üle. Kui kõrget elatustaset maakera sellisele hulgale inimestele üldse pakkuda saab?
Mis pistmist on õnnel termodünaamika või füüsikaga? Minu jaoks oli kummaline – kui ma üheksa aastat tagasi tänu teadusfilosoofia huvile selle teema otsa komistasin –, et meil on 400 aastat teaduse ja humanismi arengut, aga sellest viimased 150 aastat on see osa, mis käsitleb meie heaolu kasvu, kuidagi eraldi käsitletav ja seal füüsika, matemaatika, bioloogia ja sellised asjad arvesse ei tule. Skisofreeniline olukord.
Ühest küljest on siis bioloogiale, füüsikale ja matemaatikale toetuv tehniline progress: inimlik õnn ja heaolu kasvavad, ja teisest küljest poliitika ja ökonoomika paradigmad, mis juhivad kogu maailmapilti. Aga samal ajal neil kokkupuutepunkte ei ole.
Ökonoomika räägib meile sellest, et pidev kasv on võimalik piiratud keskkonnas. Nüüd on tekkinud selline kummaline vastandus, kui ismidest rääkida – meil on kommunismid ja kapitalismid, aga meil on põhimõtteliselt ka ökonomism ja ökologism. Ökonoomika uurib, kui kreeka keelest tõlkida, elukeskkonna või kodu reegleid või korraldust, kuidas see peaks olema sätitud. See on täiesti lahus sellest, mida räägib ökoloogia, et milline see kodu on.
Elatustaseme paratamatust langusest
Kui vaatate teatmeteoseid, siis leiate, et ökonoomika on kõige vanem keskkonnasüsteemi käsitlev teoreetiline distsipliin, mis siiani toimib. See sai alguse füsiokraatidega, kes tegutsesid põhiliselt Prantsusmaal. Nemad mõistsid seda, et heaolu tuleneb meie elukeskkonnast, et me võtame põllumaast, loodusest mingisugused väärtused, mille me töötame ümber mingisugusteks esemeteks või väärtusteks, mida me peame heaoluks.
Alates 17. sajandi keskpaigast tõusid füsiokraadid koos teaduse arenguga esile. Klassikaline majandusteooria, 18. sajandil Adam Smithiga alustades, küsib samamoodi, et kustkohast tuleb jõukus või õnn. Ka selles teoorias seostatakse neid loodusega. Näiteks Thomas Malthus, kes oli Inglismaal esimene elukutseline majandusteadlane, on kirjutanud oma põhitöö „Essee rahvastiku alustest“, mis lõi pildi inimühiskonna või tsivilisatsiooni arengu võimalustest just majanduslikus või õnnelikkuse mõttes. Tema loodud pildi järgi hakati poliitökonoomikat või majandust laiemalt kutsuma süngeks teaduseks – the dismal science.
Selle nimetuse põhjus peitus n-ö Malthuse lõksus: kuna on olemas mingisugune piiratud keskkond, kus me seda heaolu suudame hankida ja inimesel on kõige tähtsam toidu hankimine, siis kui elanike arvukus tõuseb, siis paratamatult inimeste keskmine heaolu peab langema. Ja vastupidi. Ehk teisisõnu – mida halvem, seda parem.
Ta oli üks esimesi, kes süstemaatiliselt ka ajalugu läbi töötas. Inglastel oli päris korralik statistika olemas alates 1200. aastast – andmed, mille järgi sai järeldada, milline näiteks oli tavalise inimese dieet, milline varanduslik seis, palju oli lapsi, kuidas oli tervislik seisund jne. Ja see, mille Malthus avastas, oli, et kogu selle aja on statistika kõikunud mingisuguse optimumi juures. Kui enne musta katku puhangut 14. sajandil tõusis Inglismaa elanikkond korraks kuue miljonini, siis oli võimalik jälgida ajalooarhiividest, et inimeste keskmine elatustase langes tohutult. Järgnes must katk, elanikkond vähenes 2,2 miljonini ja äkki tekkis tohutu õitseng ja rikkuse tõus. Sisuliselt kogu inimkonna või inimühiskondade areng on sinusoidi peal, kõigub ümber keskmise optimaalse taseme, mis on ajaloo kestel välja kujunenud. Ja niipea, kui see hakkab mingis suunas kalduma, kas siis heaolu tõuseb tänu sellele, et suremus kasvab, või heaolu langeb selle tõttu, et sündimus kasvab, liigub see uuesti tagasi oma keskmise poole.
Asjad pööravad justkui helgeks
Lõuna-Ameerikas, Kaug-Ida džunglites ja Okeaanias on leitud hõime, mille liikmed on samal tasemel, kus inimkond enamiku oma ajast on veetnud; on olnud võimalik fikseerida, milline näiteks oli nende inimeste toitumuse tase, kui palju nad pidid päevas vaeva nägema, et saaksid oma baasvajadused rahuldatud. Kui neid arve hakati võrdlema Malthuse andmetega, leiti, et kuni 1800.–1850. aastateni olid eurooplastega andmed kattuvad – toidu mitmekesisuse, järeltulijate arvu ja muude selliste näitajate, mis heaolu võiksid näidata. Need ei ole sisuliselt muutunud 200 000 aasta jooksul, mil inimene on olnud sellise väljanägemise ja käitumisega nagu meie. Kuni 19. sajandini sisulisi muutusi õnnelikkuses ei toimunud, aga siis tekkis midagi täiesti uut – praeguseks on heaolu tase 2000. aasta seisuga 14 korda kõrgem kui enne tööstusrevolutsiooni.
Tekkis selline huvitav olukord, et vaevalt oli saadud kirja panna sünge teaduse postulaadid ja leitud, et see on alati kehtiv, kui äkki selgus, et oot-oot, aga majandus on hakanud kasvama, see jutt ei sobi!
1870. aastatel loodi uus klassikaline majanduskäsitlus, eesotsas William Jevonsi ja Carl Mengeriga. Nad lõid marginalistliku revolutsiooni, kus kõik asetus subjektiivsele kasumlikkusele. Ega keegi ei ole muidugi seda formuleerinud, et millest selline äkkpööre, et kas 19. sajandil inimesed äkki avastasid, et subjektiivne kasumlikkus on selline asi, mille poole tasub püüelda – vaevalt küll. On üks pakkumine, et alates trükipressi leiutamisest, mil info hakkas vabalt liikuma, hakkas informatsioon kogunema ja valgustusajastul peletas see n-ö liigse religioossuse, mis omakorda sidus inimeste käed vabaks selles mõttes, et hakata püüdlema rohkem ilmaliku heaolu poole. Päris huvitav olukord, et need, kes püüavad rääkida sellest, et oleme endiselt piiratud keskkonnas ja kasv ei saa kuskile viia, neid ristitakse klassikalise uuskoolkonna poolt tavaliselt uusmaltuslasteks, kuna nad püüavad uuesti keerata tagasi sellesse süngesse teadusesse. Aga praegu on majandusteadus ju ometigi helge teadus!
Entroopia kasvab alati
Reaktsioonina sellele pöördele tuli 1920.–30-ndatel uuesti see arusaam, et tegelik jõukus tuleb ikkagi sellest, et inimene muundab energia abil mateeriat endale vajalikus suunas. See oli uusmaltuslik pööre, mis püüdis majandust uuesti reaalteaduseks muuta. See käsitlus lähtub sellest, et igasugune elu ja iga elusolend on termodünaamiline süsteem. Termodünaamika on distsipliin, mis käsitleb kõikvõimalikku energia liikumist kõigis avaldusvormides.
Elusolend on selles mõttes eriline, et kui me teeme liivahunniku või ehitame maja või auto, siis nad kipuvad kõik laiali valguma, aga elusolend mitte. Kreeka algupäraga väljend „entroopia“, mis tähendab kulgemist, muutumist või loomulikku asjade käiku universumis, mis valitseb kõige üle, ei valitse elusorganismide üle. Neil on tendents dissipatiivsusele ehk nad püüavad tasakaalupunktist eemalduda. Ühesõnaga, kuni olend on elus, on ta mittetasakaaluline termodünaamiline süsteem; kui ta on surnud, siis on ta saavutanud termodünaamilise tasakaalu.
Iga selline elus süsteem peab võtma oma keskkonnast mingisugust mateeriat, mida ta enda sees lagundab ja mille jäägid ta keskkonda paiskab, suurendades keskkonnas entroopiat rohkemgi, kui entroopia tase oleks ilma temata. Aga selle arvelt, et keskkonnas entroopia tase suureneb, saab ta iseenda sees korda luua. Et organismi sees korrapära luua, tuleb kiirenevas tempos väljaspool korrapäratust kasvatada. Sest muidu läheks see süsteem vastuollu termodünaamika seadustega. Seadused ütlevad, et entroopia kasvab alati.
Õnne valem on tegelikult energia tõhusus
Teiseks: kõigil dissipatiivsetel süsteemidel on tendents organiseerumisele või nad püüavad kasvatada komplekssust. Seal on jälle see häda, et teatud komplekssuse astmel võib süsteem laguneda. Piltlikult võib rääkida näiteks autost. Selleks, et seda saaks energiapäraselt kasutada, peab tal olema mingi veermik, jõuallikas, rooli- ja pidurisüsteem jne. Auto koosneb erinevatest süsteemidest. Komplekssus on see, et me võime üht või teist osa sellest keerukamaks ajada, võime näiteks pidureid väga keeruliseks ehitada, aga põhimõtteline komplekssus on see, et kui me nüüd midagi ära võtame, siis see süsteem ei ole võimeline enam samamoodi jätkama, seda ei saa samal otstarbel enam edasi kasutada. Võib ju katsetada ja ehk mingi aja saabki, aga kiiresti kasvab süsteemi kollapseerumise oht.
Sellest käsitlusest hakkab kogu see heterodoksse majandusdistsipliini käsitlus pihta, liikumine energiavoo kasvu poole või selle suutelisuse poole energiat endale kahmata. See on selles mõttes nagu õnnelikkuse tase. Mida rohkem me suudame energiat hõlmata, ükskõik millises vormis, seda õnnelikumad me oleme. Ja ühtlasi peame seda komplekssemad olema.
Aga kui komplekssus kasvab, siis kõik need süsteemi osad enam ei tegutse selle nimel, et energiat juurde hankida, vaid tegelevad ainult süsteemi enda käigus hoidmisega. Kui vaadata inimkonna arengut, siis komplekssuse kasv peatus pikemaks perioodiks ehk ainult keskajal, mil inimesed olid väiksema organiseeritusega. Aga üldiselt on näha laineid – ühel hetkel on suur tsivilisatsioon ja komplekssus on kasvanud tohutu suureks, aga teatud hetkel, seetõttu, et see komplekssus nii suur on, tekib mingi järsk keskkonnamuutus ja tekib tõrge. Näiteks muldade sooldumine Mesopotaamias. Enamik tõrkeid tekib, sest energiasisend jääb alla sellele, mida oleks vaja välja anda, et süsteem säiliks. Tekib olukord, kus kompleksne ühiskond või kompleksne elusolend järsu keskkonnamuutuse juures võib alla jääda vähem komplekssetele süsteemidele, kes ei vaja nii palju tuge, kellel nii palju ei lähe auru vile ülalhoidmiseks. Tekib kollapsi moment ja laine läheb edasi.
Energiasisendi parandamine on algusest peale inimkonna või inimlooma heaolu põhiline paranemise allikas olnud. Sellest hetkest, online casino kui primaat pani terava oga kaika otsa, selle asemel, et karjaga joosta saakloomale järele ja teda maha materdada, ning avastas, et sellega saab torgata ning läheb tohutult vähem energiat. Õnne valem võiks olla energia tõhusus – saadud kasutuskõlblik energia jagatud selle saamiseks kulunud energiaga.
1980-ndate algus oli heaolu tipp-punkt
Selline termin on biofüüsikalises majanduskäsitluses olemas, EROI – energy return on investment või EROEI – energy returned on energy invested. Kui algsed põlluharijad ja karjakasvatajad jõudsid sellisele tasemele, et nad said kolm osa kasutuskõlblikku energiat ühe osa vastu ja sellega suutsid nad üleval hoida endale vajalikud ühiskonna osad, kes ei tootnud ise energiat, siis 1980. aastate alguses arvestati, et jõukamate ühiskondade EROI tase pidi olema kuskil 20/1. Nüüd on see juba langenud. Just 1970-ndate lõpp ja 80-ndate algus oli see tipp-punkt.
Inimene saab õnnelikumaks siis, kui ta saab energia sisuliselt tasuta kätte. Keegi ei raiska ilmaasjata energiat, aga igalt olendilt, alates bakterist, oleks raske oodata, et ta kogu aeg kalkuleerib, kui palju ta võib energiat raisata. Ega inimene ka ei kalkuleeri, ta ei tee matemaatilisi arvestusi, vaid kasutab sellist imperatiivi, et võta alati oma elukeskkonnast selline energiaallikas, mis on võimalikest kõige parem ja sulle kõige lihtsamini kättesaadav. Tegelikult kogu majanduslik mõtlemine taandubki sellele, kuni valimiste programmideni välja. Mis mõtet on rääkida mingist kaugest perspektiivist, kui valimiste vahe on neli aastat! Huvitaval kombel kehtib sama printsiip bakteritest poliitikani.
Ilmselt saaks Nobeli preemia see, kes ütleks, millel põhineb majanduskasv. Vähemalt uusklassikalise majanduskäsitluse juures on see niimoodi. Robert Solow oli majandusteadlane, kes 1956. aastal püüdis analüüsida, millest koosneb majanduskasv. Oli teada, et üks osa on maa väärtus, aga maa väärtus ei muutu, vastupidi, maa väärtus muutub järjest tühisemaks. Üks osa on kapitalide kasv, aga kapitalide kasvu on võimalik mõõta. Kui majanduskasv oli 19. sajandi algusest siiani keskmiselt kuni 2%, siis kapitalid nii palju kasvanud ei ole. Jäi veel mingi kolmas detail, mida ei saanud sõnastada, mis moodustas kuni kolm neljandikku majanduskasvu sisust. Ja selle nimi oli eksternaalsus, mingid formuleerimata välised tegurid. Sisuliselt on need siiamaani formuleerimata.
Kasv ja jätkusuutlikkus koos ei tööta
Heterodoksse majanduskäsitluse järgi ei ole majanduskasvu aluseks mingisuguse kultuurilise muutuse toimumine või religioossete suhtumiste muutus, vaid see, et 19. sajandi alguses võeti kasutusele fossiilsed kütused ja energiasisend kasvas tohutu hüppega. 100 kalori fossiilkütuste kättesaamiseks kulutati ainult 1 kalor tööenergiat. See oli niivõrd võimas, et pani majanduse kasvama. Seesama fossiilkütuste sisend hakkab nüüd majanduskasvule saatuslikuks saama, sest selle kasumlikkuse vähenemine on kiire.
Kui 20. sajandi alguses kulutati keskmiselt 1 kalor energiat 100–130 kalori energia hankimiseks, siis nüüd on see number väiksem. Tänaseks on toornafta puhul see 27, aga kuna nüüd on kildaõlid, pigiliivad ja muud sellised asjad, millel on väga madal kasumlikkus, siis nafta puhul on keskmine kukkunud juba 18-le. 2014. aasta kevadel ilmus uurimus, kus pakutakse välja määrad, mida ühiskond vajaks. Juba natuke vanem väide on see, et meie arengutasemel ühiskonna miinimum oleks 9–10 ühikut energiat 1 ühikukuluga. Aga kasvõi selleks, et tänasel Euroopa ja Ameerika tasemel näiteks kultuuritegevust võimaldada, peaks energia kasumlikkus olema vähemalt 14 ühele.
Tööstusühiskonna puhul on piiriks masina toimimise piir. Teatavasti kasutab sisepõlemismootor kahte kolmandikku energiast, mis ta saab soojuse tootmiseks ja üks kolmandik muundab seda keemilist energiat mingisuguseks kineetiliseks energiaks. Mis tähendab seda, et kütuse, mis sellesse paaki valatakse, kasumlikkus ei saa olla väiksem kui 3 : 1-le. Selline lähenemine annab võimaluse vaadata, millist kütust tasub toota. See on üks suur punkt, mis tänapäevase majanduskäsitluse ja heterodoksse käsitluse vahe on, et ta võimaldab meil seda analüüsida. Probleem on selles, kui seda tunnistada, siis peaksime silmapilk jätma igasugused jutud majanduskasvust, sest sellises majanduslikus paradigmas ei ole võimalik näha võimalust pidevaks kasvuks, see ei ole jätkusuutlik. Niipea kui ütleme sõna „kasv“ ja sinna juurde sõna „jätkusuutlik“, on see kohe oksüümoron – me ei tea, millest me räägime.
Meie käsitlused ei luba läheneda
Aga mis juhtub, kui me majanduskasvu jutud ära lõpetame? Meie finantssüsteem kukub kokku! Kuidas investeerida raha ettevõttesse, mis ei tooda raha juurde? Või kui majanduslangus on, siis hoopis kaotab raha. See vastuolu on täiesti printsipiaalne. Selle paradigma tunnistamine tähendaks, et me tunnistame, et see mudel, mille järgi me oleme elanud viimased 200 aastat, on ummiktee, et oleme lörri läinud, oleme täiesti ilmaasjata teinud kõike!
Meil on 7 miljardit inimest toita. Mulda kasutame tänapäeval ainult selleks, et sinna panna fossiilkütuseid ja nende fossiilkütuste pealt saame oma toidu, inimesed söövad ka juba naftat. Me kasutame keskmiselt 10 ühikut fossiilkütuste kütuseenergiat selleks, et saada 1 ühik toiduainete energiat. Sealiha puhul on nii, et kasutame 400 ühikut fossiilkütuste energiat selleks, et saada 1 ühik toiduenergiat. Kui me lahutame sellest valemist, kus on 7 miljardit inimest pluss nafta ja gaas, nafta ja gaasi, siis meil ei saa 7 miljardit inimest olla, vaid maksimum on kuskil 1,5–2 miljardit, nagu oli enne tööstusrevolutsiooni. Probleem on selles, et meie käsitlused ei luba küsimusele selliselt läheneda. See on, kuidas öelda, tabuteema.
Terve loeng ja arutelu: ylikool.ee
Kas me tunnistame, et see mudel, mille järgi me oleme elanud viimased 200 aastat, on ummiktee, et oleme lörri läinud ja täiesti ilmaasjata kõike teinud?
Ja mis mõtet on rääkida mingist kaugest perspektiivist, kui valimiste vahe on neli aastat! Huvitaval kombel kehtib sama printsiip bakteritest poliitikani.
