Natuke aega tagasi lõppenud nõukaajal küsiti lehte sirvivalt sõbralt-seltsimehelt nöökamisi, et mida siis leht täna valetab. Mis ta ikka valetas, pigem varjas ja sarjas. Enamasti Ameerikat ja kapitalismi. Keskmisest nutikam eestlane mõistis aga ikkagi välja lugeda, mis ilmas tegelikult sünnib. Üle kahe külje trükitud Bre?nevi ja Gorbat?ovi kõnesid ka lehtedest loeti, aga eks ta üks ajaviide oli. Ehk nagu Salinger kirjutas ühest filmist – see oli nii nõme, et kohe ei saanud pilku pealt. Siinkohal väike päevakajaline kõrvalepõige. Vaadakem keskerakondliku linnavalitsuse ajalehte Pealinn või nende partei häälekandjat Kesknädal, ikka kõiges halvas on süüdi peaminister Andrus Ansip ja Reformierakond. Imelik, et maksumaksja raha eest ilmuva üllitise vastu nii vähe protestitakse. Aga küllap teatakse, et see oleks üks ajaraisk ja närvikulu. Isegi Igor Gräzin ja Jaak Juske on kriitikalabidad nurka visanud.
VORSTI JA AJAKIRJANDUSE TEGEMINE
Teatavasti on ju 99,9 protsenti meid ümbritsevast inimrahvast enda arvates suurepärased meediaeksperdid. Vähemasti paljude netikommentaaride põhjal näib nii. Tegelikult tasub mõelda, et kas see on hea või halb, et meite vaba ja demokraatliku Eesti ajakirjandust lõpuni ei usaldata ega usuta? Viimaste aastate avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et umbes pooled inimesed nii Eestimaal kui kogu Euroopas väidavad ajakirjanduse ebausaldusväärse olevat. Kuigi pole enam nõukaaeg, kus teatavavasti tsensuur kehtis.
On põhjus äkki selles, et tähtis on lehte müüa? Lugejanumbrid ja muud andmed, et oleks palju tellijaid, veebis palju klikke ja muidu vägev müügiedu. Või äkki pakub meedia tõepoolest seda, mida lugejad tahavad? Palju verd ja suuri tisse. Mu üks endine sõbralik ja elutervest küünikust kolleeg ütles aeg-ajalt ikka, et inimesed ei pea teadma, kuidas tehakse vorsti ja ajalehte. Mõte vist oli, et suhteliselt pohhuistlikult tarvitatakse kõik, mis lihtsalt kätte tuleb ehk siis pressitoimkond meediasse läkitab.
TIIKI UPPUNUD LAPSED
Me pole keegi vist lõpuni ausad, isegi iseenda suhtes. Proovime end näidata ikka paremana kui tegelikult oleme. Ei tohi uudises kirjutada, et Jaan Kundla on idioot kuubis, vaid tuleb ikka leida tüüp, kelle suhu selle tsitaadi saab toppida. Siis oleks mõistagi kena ka Kundlalt küsida küsimus, et üks tegelane nimetas teid niimoodi ja mis te asjast arvate. Aga kuratlikult aus ei saa kahjuks olla. Ajakirjandus nii televiisoris kui paberlehes kisub aina meelelahutuslikumaks. Õhtulehe pealikud seletavad meediarahva kokkutulekuil, et nad on õigel teel, kui esikaanele verd ja pisaraid uhavad ja tiiki uppunud laste kohta naabritelt kommentaare küsivad. Väide – inimestele tuleb karm elu kätte tuua, mitte seda pisendada põhjusel, et kole lugu, mis tuleb lakooniliselt ära mainida, kuid sellest piisab.
Selge on üks. Poliitikute lakkamatu praalimine ja kuivad pressiteated ajalehte ei kõlba. Samas on ju kõike seda pahna teinekord tore lugeda, küsimus on vaid serveerimise kunstis. Kas tahaksid teada, kellega Evelyn Sepp viimati seksis või mida ta elektri?okirelvade kasutamisest arvab?
MIS SIIS ON LUBATUD?
Tõsine puritaan kahtlemata kinnitab, et teda see seksi- ja seltskonnaelu kajastamine ei huvita, kuid jubedasti ärritab. Alati murelik ja haige Rein Veidemann võtaks sõna, et kui madalale on kogu sotsioloogiline paradigma distantseerunud. Kas Sepp ja Veidemann läheksid kohtusse, kui teha uudis, et nad ei ole kavatsenud kunagi ühist last sigitada? See oleks lubatud vist Nelli Teatajale, kuid mitte Vikerkaarele ja Postimehele.
Mõistagi on ajakirjanikuna vahva ja lihtne kellelegi ära panna, kuid siin on kindlad reeglid. Iga keskmisest tripsu nutikam kirjatsura teab, kellega tasub suhelda.
On PR-i vennikesed või õeksed, kes poliitikute enda arust geniaalsed mõtted pressiteadeteks vorbivad ja siis toimetustele saadavad. Helistavad ja manguvad, et ilmtingimata tuleks avaldada. See on nende töö, kohati pakuvad põrrid ehk suhtekorraldajad oma tekste. Isegi vahvaid. Lapsed tegid pilte jne.
Mida peaks trükimeedia pakkuma? Et uudiseid, vahvat arvamust, meelelahutust jne? Või on ikka ajakirjandus neljas võim, kes peaks asju suunama. Töölepingu seadust muutma ja riigikogulastelt palka maha riisuma. Üldiselt: loe nutikalt ja pea targa sõbraga nõu. Ja kui sul tarka sõpra pole, siis õpi pähe vene vanasõna: lolli õpetada on sama, mis surnut tohterdada.