Demokraatia Eestis toimib. Nagu üks õige demokraatia toimima peab. Aga mihuke on üldse õige demokraatia? Ja kas seda üldse ongi olemas? Igatahes miski toimib. Ja nimetagem siis seda demokraatiaks.
EI LÄHE LÕHKI!
Alles hiljuti leidsid Eestis aset järjekordsed nö kohalikud valimised. Rahvas andis oma võimsa hääle kõigi kõigile ülimalt vastumeelsete poliitikute heaks ning need vastasid kohe sellega, mida neilt oodata võiski – sigadustega.
Rahva poolt valitud saadikud riivasid järjekordselt rahva püha õiglustunnet linnapeade palkade järsu tõstmisega. Mida võiski ju neilt kärssninadelt oodata. Nii et sellega oli kõik, nii veider kui see ka pole, täiesti kombes.
Kohe järgnes vihaste vastulöökide laine neljanda või mitmenda võimu poolt see oligi, ehk meedia poolt. Ning tehti kõik nii nagu tuligi teha, päriti ahnuritelt aru, et miks ikkagi nii suur ja kas lõhki ei lähe. Ei lähe, ei lähe lõhki, vastasid need, nagu neilt võiski oodata.
Eesti rahvas kahaneb hirmuäratava kiirusega, väikestest linnadest lähevad ära kõik, kes vähegi võivad, aga nende linnade peadel tuleb muudkui tööd juurde.
NAGU OODATA VÕISKI?
Toimetajad prigisesid juhtkirjades nagu astlata herilased, mida neilt võiski oodata.
Seks ajaks, kui see kirjatükk peaks ilmuma, valitseb asja suhtes sügav vaikus, nagu võiski oodata. Linnapead õgivad matsutades ja peeretades oma veelgi rasvasemaid pirukaid, toimetajad kirjutavad mõttetusi juba hoopis teistel teemadel, rahvas nosib oma karjamaal, mis kellelegi ette sattunud. Nagu ennustada võiski.
Võib-olla mõni põhimõttekindlam käib rusikad sügaval taskupõhjas ja ähvardab sisemas NEID järgmine kord ehk selleks ajaks kui teda juba muld katab, enam mitte valida. Raisakullid nihukesed!
VISTRIKE SÄRADES
Ning nõnda pole lugu muidugi mitte üksnes nende tatiste palkadega, mis ühtesid kretiine õnnelikuks teeb ja teisi nutma ajab, nii on lugu pea kõigi sigadustega, mis demokraatlikult valitud võim üha söakamalt ja karistamatumalt toime paneb, nii on lugu enamiku vastulöökidega, mida mähkmetes meedia kangelaslikult vistrike särades sooritab, nii on lugu igavesti lollitatud rahva reageeringutega. Kõrgem võim – tule jumal appi!
Aga selles on vist kõik ühel meelel – demokraatia toimib. Nagu üks õige demokraatia toimima peab. Aga mihuke on üldse õige demokraatia? Ja kas seda üldse ongi olemas? Igatahes miski toimib.
Kurat teab, mis?